WOWYAGER

VAIMNE VÄGIVALD EI OLE VÄGIVALD

28. NOVEMBER 2017

Kiusamine ei ole koolivägivald

 

Lugesin täna artiklit koolikiusamisest Lihula Gümnaasiumis. Tegemist on minu jaoks väga raske ja kurva juhtumiga, kuid sealjuures hämmastas mind direktori kommentaar, et 9 aastat kiusatud poisi lugu ei ole õige nimetada koolivägivallaks, sest "poistevahelisi asju" tuleb ikka ette ja neid koolivägivallana tõlgendada ei ole kõige objektiivsem.

Kui isegi direktor ei pea vaimset vägivalda vägivallaks, siis millest me üldse räägime? 

Õpetajad arvasid seevastu, et nende väikeses koolis ei olegi kiusamist. On lastevahelisi ütlemisi aga sellist suurt kiusamist ei ole, suur kiusamine olevat see, kui laps ei taha enam kooli minna. 
Kuidas saab ühel koolijuhil ja õpetajatel olla suhtumine, et vaimne vägivald on normaalne "poistevaheline asi"?

Kuidas saab seda pidada normaalseks ja mis on üldse see "poistevaheline asi"? Kui poisid mõnitavad ja alandavad oma klassivenda, siis kas see on õigustatud ja lubatud, sest mehed ei tohiks olla nõrgad ja sõnade tõttu haiget saada? Või kui laps kannatab hambad ristis ja käib koolis edasi, siis "suuremat" kiusamist ei toimu?

Kiusamist defineeritakse oma suva järgi

 

See on kurb kui kooli õpetajad ja direktor on võtnud endale vabaduse kiusamist defineerida oma arusaamade järgi, kui ometigi on siin noormees kes on 9 aastat kannatanud ja tunneb, et tema on kogenud koolivägivalda. Kui tema koges vaimset vägivalda, siis kuidas õpetajad ja direktor on jõudnud sinna, kus nende arvates ei olnud tegemist koolivägivallaga? Ja seda veel pärast noormehe selgitusi ja sõnavõttu.

 

Vähemalt minu jaoks annab see veidi selgema pildi ka olukorrast, et nii direktor, kui õpetajad olid siiralt üllatunud, et midagi säärast toimus. Nemad ei ole vägivalda 9 aasta jooksul näinud. Kas ei või olla asi selles, et nad lihtsalt ei ole pidanud seda vägivallaks? Nad ei ole osanud või tahtnud huvi tunda, mida "poistevaheliste asjade" all kannatav laps võis tunda ja kas tema jaoks ikka oli tegemist sõpradevahelise naljaga? See piir kipub olema õhuke ning lapsed tõesti kompavad kasvades neid piire, kuid kas õpetajal ei peaks olema vastavaid teadmisi ja võimekust koolis aset leidvate olukordade tõsiduse mõistmiseks? Ma ausõna ei saa aru ja sellest ka palju küsimusi.

Paari aasta tagune mina vaataks tänast Helenit õudusega ja mõtleks, et ma olen arust ära. Kuidas saab elada nii ebastabiilset elu, et ei ole õrna aimugi mis paari kuu pärast saab ja mille eest ma siis üüri maksan? 

Vastutus ja koormus oli suur ning singli andsin ma välja juba haiglas olles, sest haigestusin kolmandat korda meningiiti. Kuigi ma sain aru, et ma olin endale liiga teinud, ei saanud ma aru, et peaksin kartma läbipõlemist.

Minu elus on olnud aeg mil ma kandsin ühte musta pulloveri 2 aastat järjest. Ma ausalt ei liialda. Mu sõbrad viskavad ikka veel selle üle nalja. Sel ajal olin ma inimene kes sõitis luksusautoga ning investeeris kogu oma raha autosse. Olin siis just välja astunud suhtest ning töötasin nina verel, et see auto endale osta. 

Mul on üks unistus mida ma olen tõesti pool oma elust soovinud, aga ei ole osanud kuidagi enese jaoks formuleerida. Ma justkui teadsin mida ma soovin, aga pole suutnud aru saada, kuidas see täpsemalt teoks teha. Üks kõige olulisem eelmisel aastal toimunud muutus on, et leidsin oma suuna...

Murdepunkt saabus minu jaoks 26 aastaselt, kui ma naasin puhkuselt. Puhkuse järgselt piinasid mind 3 nädalat järjest meeletud peavalud. Ma ärkasin üles peavaluga, läksin magama peavaluga ning see viis mind lausa agooniasse. Ma tundsin ausalt nagu mu aju oleks paistes. 

Please reload

Ebakindluste haavad lapsepõlvest

 

See on tegelikult hirmutav kui palju mõjutab meid lapsepõlves kogetu. Isegi kui kui me kõiki neid seoseid ei märka või ei tea, on kõik meie käitumismustrid kaasa tulnud kõige õrnemast east. 


Mul oli just eile olukord kus ma tegelesin ühe enda lapsepõlves tekkinud haava lahti mõtestamisega. Ma olen pikka aega arvanud, et olen avalikusse ees olemisega kasvatanud endale üsna paksu naha. Kuid täiesti ootamatult tegid mulle väga haiget Taavi sõnad. Tema jaoks siiras soov abistada läks liigse kriitilisusega minu jaoks täpselt üle piiri, nõnda, et ma tundsin end väga halvasti. Kuna ma sain selgelt aru, et see poleks pidanud mind nii raskelt mõjutama, et ma kaotan enesekindluse ja hakkan kahtlema oma valikutes, hakkasin ma endasse kaevuma.

Jõudsin otsaga lapsepõlve ning pideva kriitika juurde mis mulle koolis osaks sai. Paraku ka ühe õpetaja poolt kes arvustas küll minu erivärvi lakitud küüsi, küll mind ja minu oskusi üldiselt. 

Kas on olemas süütuid märkusi?

 

Ma olin lapsena väga fantaasiarikas ja avatud. Minu põhikooli klassivend meendutab siiani kuidas Helen Adamson tuli esimesena kooli valge nahkrihmaga ja kui julgeid ja trendikaid riiete valikuid ma alati tegin. Ometi läksin ma ühel hetkel totaalselt lukku.

Umbes veel 5 aastat tagasi kandsin ma 2 aastat järjest ühte musta pulloveri. Ma ausalt ei liialda, ma kandsin seda 2 aastat peaaegu jutti (kui välja arvata soojad suvepäevad). Ma muutusin mingil ajahetkel halliks hiireks, kes muundas end teiste jaoks, et jumala eest sulanduda massi ja mitte sattuda kellegiga konflikti, sest muidu ma äkki ei meeldi mõnele inimesele.

Võiks ju mõelda, et seaninaks narrimine ja õpetajapoolsed "süütud" märkused minu ja minu välimuse ning võimete kohta ei ole ju midagi hullu, kuid ometigi tunnen ma neid mõjusid tänaseni. See, et ma nende lapsepõlves toimunud situatsioonide soeseid oma praeguses elus oskan näha ja mõista, on minu aastatepikkuse töö tulemus iseendaga. Töö mida oleks saanud vältida.

Kust peaksid tuge saama õpilased?

 

Seetõttu teeb mulle tohutult haiget, kui koolijuht võtab endale vabaduse öelda, et vaimne vägivald ei ole koolivägivald. Kahjuks mõjutab kõik see, mida me läbi elame lapsena, meid ka tulevikus.

Mis ei tapa ehk teebki tugevaks aga ma annaksin kõhklemata ära enda aastatepikkuse ebakindluse ja alaväärsuskompkesid, mis said alguse just "tühipaljastest" sõnadest.
Koolilapsed peaksid saama abi ja tuge ka koolist. Ma leian, et õpetajatel peaks seesugustes olukordades olema suur empaatiavõime ning oskus panna end lapse kingadesse. See kui meid täiskasvanuna ei armista kellegi sõnad on õpitud oskus ja eneseteadliku ning juba välja arenenud isiksuse tunnuseks.

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Kui sind kõnetavad ja inspireerivad minu reisid ja minu teekond, võta minuga koostööpakkumisteks ühendust!

©2017 by Wowyager. ALL RIGHTS RESERVED.