WOWYAGER
AITÄH, 2018, SA ÕPETASID MIND ELAMA
31. JAANUAR 2019
Kuidas möödus minu eelmine aasta?
Uue aasta ja eluaasta algus on ikka aeg, kus teha kokkuvõtteid möödunust ja vaadata tagasi läinud aastale. Mida ma õppisin, mis muutus, kas ma kasutasin oma aega produktiivselt ja saavutasin, mida soovisin?
Esmapilgul võiksin ma oma 2018. aastale otsa vaadata ja öelda, et oli üks tõeliselt *itt aasta! Mitte miski ei läinud nii nagu ma soovisin, kogu minu elu pöörati pea peale ja kindlasti on möödunud aasta selline, millele viie aasta pärastki tagasi mõeldes mäletan, mis sel aastal juhtus.
Aga mitte seepärast, et tegemist oleks olnud kohutava aastaga. 2018 raputas mu maailma tugevalt, aga ma pole mitte kunagi varem nii palju kasvanud ja õppinud, kui nüüd - viimase nelja kuuga.
Millest said muutused alguse?
Minu aasta pöördepunktiks oli osalemine Vipassana meditatsioonis maikuus. Ja ma pean ütlema, et see meditatsioon on ainult julgetele ja ainult neile, kes tõesti suudavad ja on valmis oma elu muutma, sest elu lihtsalt hakkab peale seal käimist muutuma. Seda muidugi juhul, kui olete valmis meditatsioonilaagris tegema kõike, ilma viilimata, nõnda nagu kohapeal soovitatakse. Mina suhtusin meditatsioonikogemusse täie tõsidusega ja sealt alates läks minu elu pöördumatusse muutuste keerisesse.
Kuigi juba mõnda aega enne seda hakkasid minu elust kaduma erinevad projektid ja inimesed, kes polnud enam minuga samal lainepikkusel, aga peale Vipassanat toimus see kõik eriti kiiresti. Praegu tagasi vaadates, näen, et kuigi esialgu tundus, et elu läks totaalsesse kaosesse ja ainult halvemuse poole, on tegelikult sealt alates minu elu samm-sammult stabiilseerunud, tõusud ja mõõnad on vaikselt hakanud ühtlustuma ja enam ei ole ameerika mäed üle päeva minu kaaslasteks.
Lootsin, et järgmine tervendus või kristalliteraapia annab mulle selle kauaoodatud selguse. Võin teile kinnitada, et ma pettusin absoluutselt iga kord ja minus kasvas frustratsioon, depressioon ning sinna juurde tekkis mõte, et mis minul siis viga on, miks minuga neid muutusi ei toimu?
Ma ei kujuta ette kui palju munamaske ma lapsepõlves juustele tegin, unistades, et juuksed kasvaksid tagumikuni nagu minu sõbranna emal olid! Olen alati juuste eest hästi hoolt kandnud, välja arvatud üksikud libastumised. Nagu näiteks siis, kui olin kolmteist ning poe värviga juuksed salaja blondiks värvisin ning endalegi üllatuseks sain pärast esimest pesukorda hoopis kassipissi kollase värvitooni, kuna...
Kuna ma veetsin eelmise aasta jaanipäeva Lapimaal, siis ehk suudan ma kedagi veel inspireerida seda imelist kogemust ette võtma ning 24tunnist päeva nautima minna. Tegelikult käib suvel sealkandis võrdlemisi vähe turiste. Et ma talvist Lapimaad näinud pole, siis saan kiita ainult suvist ja suvine oli lausa nii imeline, et sealt oli raske tagasi tulla, olen nüüd...
Mäletan näiteks aega mil umbes 4 kuud järjest läksin ma igal õhtul hirmuga voodisse, et kui kaua siis täna mul aega võtab, et magama jääda. Võisin olla kuitahes väsinud, mul võis väsimusest tekkida meeletu peavalu või süda pahaks minna aga magama jäämine võttis aega ikka poolteist või kaks või kolm tundi.
Ma ei ole sellest varem avalikult rääkinud, aga kolm aastat tagasi tehti mulle immunoloogi juures kõik võimalikud testid ning selgus, et mul on IGG alaklassis antikehade puudus, just selles osas, mis on vastuvõtlik ülemiste hingamisteede haigustele. Diagnoosiks - immuunpuudulikkus ja...
Mis ühtlustas minu emotsioone?
Ma olen alati olnud üliemotsionaalne inimene ja tundnud väga sügava rõõmu kõrval ka väga sügavat kurbust. Minu emotsonaalne skaala on väga lai. Ma mäletan kui sõbranna rääkis, et Vipassana meditatsioon ühtlustab emotsioone ning kurbus ja rõõm ei ole enam nii ülevoolavad. Tol hetkel kolm aastat tagasi mõtlesin ma, et milleks see veel hea on, et kas see, kui ma tunnen vähem, ei muuda mind robotiks?
Praegu saan öelda, et see muutus toob ellu rohkem tasakaalu. Enam ei pane ma erinevatesse situatsioonidesse kogu oma energiat, olgu tegemist millegi positiivse või negatiivsega, ma olen hakanud nägema igas olukorras midagi positiivset ja igas situatsioonis õppimiskohta. Loomulikult on lisaks Vipassanale aidanud mul selle teadmiseni jõuda teraapia ja intensiivne töö enese sisemaailmaga.
Jalavigastus kui õppimiskoht
Imehästi demonstreeris seda muutust minu novembrikuine jalavigastus. See oli väga huvitav olukord, sest varem oleksin sellises situatsioonis reageerinud hoopis teisiti – viha ja pettumusega, sinna sisse segatud frustratsioon ja ohvrimentaliteet, et kuidas küll elu saab mulle niimoodi teha. Oleksin keerutanud peas küsimusi, miks nüüd, kui mul ees proovid ja esinemised, mu elu sedasi sassi pööratakse, nagu mul probleeme vähe oleks.
Esimese ehmatusega haiglas olles ma muidugi nutsin, aga kogusin ennast kiiresti ja paar tundi hiljem mõtlesin, et ahhaa, nüüd läks nii, ma ei saa vähemalt paar nädalat kõndida ja pean kodus aja maha võtma, show projekti esimesest koosseisust, kus ma laulma pidin, jään välja ja plaanitud ajal lavale ei pääse. Aga järelikult see on minu jaoks just praegu vajalik. Mäletan, kui ma aastaid tagasi meningiidiga haiglasse sattusin, olin vihane kogu elu ja maailma peale, kuid seekord lasin endal ootamatust situatsioonist hoopis õppida.
Elutempo kümme korda aeglasemaks
Võib ju mõelda, et mis saab jalavigastuses positiivset olla, mida sellest õppida on? Esiteks, õppisin lõpuks ära oma elurütmi aeglustumise. See on üks kõige vajalikumaid muutusi minu jaoks, sest ma olen kogu elu kiirustanud, nii rääkides, kõndides, süües ja ausalt öeldes, mida iganes tehes, on mul alati olnud kiire.
Aga jalavigastus ja kargud tõmbasid minu elutempo kümme korda aeglasemaks. Nii ma püüdsingi mõista mida saaksin sellest olukorrast õppida, et oma elu paremaks muuta. Kiirustades kipume ära unustama enda keha, hingamise ja ei pane isegi tähele kui palju pingeid kehasse koguneb. Selle tagajärjel ei pane me lõpuks enam isegi enda peamisi vajadusi tähele, kas keha vajab puhkust, vett, toitu.
Mis juhtub kui me endale tähelepanu ei pööra
Nädal enne jalavigastust olin ma palavikus ja tundsin, kuidas ma tahaksin kodus puhata, aga jooksin asju ajades mööda linna ringi ja tundsin ennast täiesti tühjaks pumbatuna. Ma ei kuulanud oma sisetunnet, mis ütles, et puhka ja kui olin juba päris kurnatud, juhtuski õnnetus. See on üsna klassikaline stsenaarium, kui vaid osata seda tähele panna. Õnnetused juhtuvad tihtipeale just siis kui oleme väsinud ja meie tähelepanu hajub.
Seekord lubasin endal mõista, et miks seesugune olukord just praegu aset leidis, milleks see mulle vajalik oli. Varasemalt ei osanud ma elu nõnda vaadata ega õppetunde tähele panna. Ja nõnda olingi pidevalt samasugustes olukordades, saamata aru mida ma peaksin tegema, et neid minu teele enam ei satuks. Nüüd usun, et iga situatsioon on tulnud meile midagi õpetama, küsimus on ainult selles kas me oskame õppetunni kaasa võtta ja seda enda hüvanguks kasutada.
Mida ma jalavigastusest õppisin?
Nii oligi vaja jalavigastust, et õpiksin päriselt ja rahulikult hetkes olema. Ja praegu ei suuda ma enam isegi kiiresti kõndida, sest ma tunnen, et see toob minusse tohutult ärevust. Varem ma seda tähele ei pannud. Panin tähele kogunenud ärevust alles siis, kui see oli kasvanud nii suureks, et mul tekkis ärevushoog. Meie keha annab meile pidevalt märku, aga ma ei oleks varem isegi ette kujutanud, kuidas neid märguandeid tähele panna.
Minu terapeut rääkis mulle juba väga pikalt, kuidas ma peaksin ärevuse maandamiseks aeglustama kõike, mida ma teen, aga ma ei osanud. Jalavigastus andis mulle võimaluse seda õppida ja mul on hea meel, et ma oskasin selle õppetunni vastu võtta. Elu on palju lihtsam ja ilusam siis, kui jääda igas olukorras positiivseks ja vaadelda olukordi nõnda, et mida ma sellest õppida saaksin. See ei tähenda muidugi, et ei tekiks frustratsiooni ja tagasilangusi, sest me oleme siiski inimesed ja normaalne on lubada endale raskes olukorras ka kurbust või viha aga tõeliselt oluline on negatiivsetesse tunnetesse mitte kinni jääda.