SOOME
9. JUULI 2018
PLUSSID
Vähem turiste
Pole järjekordasid erinevatele vaatamisväärsustele
Soodsamad majutuse ja teenuste hinnad
Võimalus kogeda polaarpäeva
ja näha keskööpäikest
Avatud kõik matkarajad
MIINUSED
Pole lund ja seetõttu ei saa nautida Lapimaa mägedel talisporti
Husky ja põhjapõdra saaniga sõit välistatud
Ei näe Lapimaa talvele omaseid virmalisi
Palju sääski
MILLAL MINNA?
Kõige populaarsemad on kahtlemata talvekuud detsembrist kuni veebruarini, mil on Lapimaa kaetud paksu lumevaibaga. Kuid järvede ja jõgede rohkuse tõttu sobivad sügis ja kevad hästi kalastamiseks ning matkamiseks suvi. Kuna Lapimaa regioon asub põhjapolaarjoonest üleval pool, siis saab suvisel ajal nautida keskööpäikest, mil päike ei looju aga talvisel ajal on päevavalgust vaid mõni tund.
KLIIMA?
Lapimaal on subarktiline ja ka mandriline kliima, mida iseloomustava pehmed suved ja külmad ning lumised talved. Detsembrist kuni veebruarini on temperatuur -16 kuni 3 kraadi, langedes kohati isegi alla -30 kraadi. Suvel on temperatuur keskmiselt 10-15 kaardi.
HINNATASE?
Hinnatase on Soomele kohaselt väga kõrge, eriti talvisel kõrghooajal peab arvestama kõrgete hindadega ka majutuses. Teenused ja väljas söömine on kõrged aastaringselt. Autoga reisides peab arvestama ka kõrgete kohapealsete kütusehinadega, mis teevad reisi kulukamaks.
TURVALISUS?
Põhja-Euroopale kohaselt väga turvaline ning järgima peab vaid tavapäraseid soovitusi.
KULUD INIMESE KOHTA (EURODES)
Ärge uskuge neid külajutu tasemel infokilde, kus keegi hoiatab 60eurose burgeri eest. Usun, et kui hästi otsida, siis leiab Eestistki sellise hinnaga burksi. Mina seda oma silmaga näinud pole ja ei näinud ka Islandil, aga kes otsib, see leiab. Lava restorani soovitan soojalt, minu jaoks oli see üks parim toiduelamus Islandilt.
Kuna ma veetsin eelmise aasta jaanipäeva Lapimaal, siis ehk suudan ma kedagi veel inspireerida seda imelist kogemust ette võtma ning 24tunnist päeva nautima minna. Tegelikult käib suvel sealkandis võrdlemisi vähe turiste. Et ma talvist Lapimaad näinud pole, siis saan kiita ainult suvist ja suvine oli lausa nii imeline, et sealt oli raske tagasi tulla, olen nüüd...
Kuid Manilas on siiski midagi, mida mujalt ei leia. Teadsin, et Manilas asub, Hiina järel, üks Aasia parimaid turge, Greenhills, kust leiab absoluutselt kõikide brändide toodangut, tõsi küll, tegemist on siiski replicatega, ei saanud me seal käimata jätta. Hinnatase oli sõltuvalt replica kvaliteedist väga erinev...
Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head...
Loomulikult häiris mind tema üleolev suhtumine, sest klient ei oska ega pea teenindajale peale vaadates aru saama, kas ta töötab seal või on ta asendaja mujalt. Kohe kui tundsin ebameeldivat reaktsiooni, mis mul tekkis, tunnetasin oma keha ja lähenesin olukorrale empaatlisest, sest tegelikult on see inimene ju õnnetu...
Kes sõidab jaanipäeval Lapimaale?
Meie esialgne plaan oli sõita Norra imelisi liustikke ja loodust nautima. Teadsime kohe, et meie reisi eelarve on olematu. Norras ööbimine oli meie jaoks üle mõistuse kulukas, seega plaanisime sinna sõita autoga ja sellisega, milles mahub magama. Ühtlasi saab autoga mugavalt erinevatesse paikadesse liikuda.
Kui hakkasin aga reisi eelarvet ja ajakulu kokku lööma, kukkus Norra plaan kohe ära ning kuna soovisime polaarpäeva vaatama minna, hakkasin hoopis Lapimaa kohta uurimistööd tegema. Mida rohkem uurisin, seda enam hakkas Lapimaa meile huvi pakkuma.
Miks me loobusime telgis ööbimisest?
Plaan oli endiselt minna autoga, olla kohapeal nädala, ööbida telgis ning teha ise süüa. Lõin kokku eelarve ning tundus, et 500 euroga võiksime kahe peale hakkama saada. 150-200 eurot kütusekuluks, 60 eurot telgi ja matkavarustuse rendile ning ülejäänud toidule ja erinevatele sissepääsutasudele.
Esialgne eelarve oli reaalsuses väga ebarealistlik, sest ma ei arvestanud, et Soomes on telgis ööbimine väga kulukas. Ühe öö hinnaks kujuneb seal koos varustuse rendiga 38 eurot.
See tundus telgis magamise eest ebanormaalselt palju, võib-olla olid mul ebareaalsed ootused, aga leidsin Airbnb'st hoopis Rovaniemisse korteri, mis oli soodsam kui telgis ööbimine. Seejärel oli selge, et saame reisi ette võtta.
Kogu toidukraam Eestist kaasa
Et saaksime endile valmistada sama maitsvat toitu kui kodus, siis ostsin ma meile Eestist kaasa kogu vajaliku toidukraami. Soomes on väljas söömine väga kallis ja toidu kvaliteeti ei saa Eestiga isegi võrrelda, seega otsus ise toitu valmistada, tuli lihtsasti.
Kuna läksime kahekesi, oli autos ruumi palju ning esimest korda ei pidanud ma reisile minnes midagi kohvrist välja jätma. Võtsin kaasa kõike, mida vähegi tundus vaja olevat.
Esimene pikem autoreis
Sõita oli vaja üle 800 km ning eks ma veidi kartsin seda pikka sõitu. Varem on minu pikim teekond olnud 500 km. Pean tunnistama, et see 12 tundi autos polnud üldse raske. Minu heaks kaaslaseks on audioraamatud ning kui on veel hea reisikaaslane, kellega juttu jätkub kauemaks (nagu Löfbergs Lila reklaam juba lapsepõlves selgeks tegi), siis lendab aeg märkamatu kiirusega. Vahetasime iga 150-200 km järel juhti ning sõit polnud üldse nii väsitav nagu ma kartsin.
Päeval, mil kohale jõudsime oli tõesti ilus ilm. Pidime tegelikult juba päev varem sõitma hakkama, et päikeselise päevaga polaarpäeva nautida, kuid juhtus nõnda, et Taavi sai kõhugripi, mida mina esimesena põdesin ning lükkasime reisi päeva võrra edasi.
Hoolimata sellest, et olime 12 tundi roolis olnud ja kohale jõudes tohutult unised, läksime juba esimesel õhtul öist päikest imetlema. Taevas oli täiesti pilvitu ja mina ei suutnud oma elevust varjata! Polaarpäev võttis sõnatuks!
Millal on Rovaniemis polaarpäev?
Polaarpäev kestab Rovaniemist juuni algusest kuni juuli alguseni ning sellel peroodil päike ei looju. Ma ei suuda uskuda, et ma juba varem pole Lapimaad oma reisiplaanidesse võtnud, sest ainuüksi polaarpäev on niivõrd erakordne. Kujutage ette, lähete kell 1 öösel välja ning tekib segadus, mis kell parajasti on - väljas on sama valge nagu päise päeva ajal. Päike ei kuku horisondist madalamale ning umbes kella kolmest öösel hakkab taas tõusma ehkki pole vahepeal loojunudki.
Et teiseks ja kolmandaks reisipäevaks lubas väga koledat ja vihmast ilma, jaanipäev ju siiski, siis plaanisime vihmase ilmaga käia Jõuluvana kontoris. Kui juba Lapimaal olla, ei saa seda atraktsiooni ometigi vahele jätta. Vihma kallas lakkamatult ning jõuluvana pargi ukse taga tabas meid ebameeldiv üllatus, nad olid kuni 25. juunini suletud. Rovaniemis ei ole palju vihmase ilma tegevusi, mida meie ette võtta tahtsime, aga nuputasime veidi ja otsustasime sauna minna.
Mida teha vihmase ilmaga?
Rovaniemis on Kesärafla Sauna ehk tasuta saun kogu rahvale. Kui me sinna jõudsime, oli Taavi väga kahtleval seisukohal, et see on ilmselt ikka majutuse kasutajatele ja me ei saa sinna ju niisama sisse marssida. Tänapäeva ühiskonna mõjud - tundub, et tasuta ei saa midagi. Aga Rovaniemis sauna saab!
Ja tegemist on tõeliselt korraliku ja suure puuküttega meeste ja naiste ühissaunaga, mis on avatud kella 16-20. Sauna ees voolab jõgi, millesse end kasta ning sauna juures on restoran, kus saab end maitsvate burgerite, liha või karastusjookidega kosutada. Sellest saunast sai minu üks meelispaiku Rovaniemis, käisime seal viie päeva jooksul kolm korda. Ehk siis igal õhtul kui jõudsime varem linna tagasi, võtsime ette ka saunaskäigu.
Mida teha kui öösel pole und?
Kuna päeval aina sadas ja pärast saunast tulekut oli korralik rammestus kehas, tegime mõnusa lõunauinaku ning õhtul enam magama ei jäänud. Me ei hakanud lambaid lugema, vaid pakkisime asjad ning suundusime oma kodu lähedale metsa öist matka tegema. Otsisime üles vaatlustorni, millest soovitati keskööpäikest nautida. Päikest me pilvede pärast küll ei näinud, aga saime nautida polaarpäeva võlusid. Jalutasime kell kaks öösel metsas, väljas täiesti valge ning kuulasime linnulaulu. Mina muidugi mõtlesin, et kuidas töötab kohalikel lindudel ja loomadel bioloogiline kell - kui linnud kell kaks öösel laulavad, siis millal nad magavad, kui väljas on koguaeg valge? See oli tõeliselt huvitav ning soovitan kindlasti polaarpäevaga üks öine matk ette võtta. Meeldejääv kogemus on garanteeritud.
Teistmoodi jaanipäev
Jaanipäeval oli taevas samuti pilves ja sadas hoovihma. Aga et vahetpidamata ei kallanud, siis läksime Arctic Circle Hiking Area radadele matkama. Seal on valikus erineva pikkusega rajad - 10km, 5km, 1,6km, 2,6km jne. Meie valisime viiekilomeetrise ringiratast käiva raja. Tegemist oli lihtsa rajaga, mis kulges soistelt aladelt kivisesse metsa ning kus oli vaatetorn, millelt avanesid hingematvalt ilusad vaated taigale. Vaatetornis tegime väikese pikniku, et saju eest peidus olla, hetkeks tuli seal päikegi välja ning seejärel nägime taamalt taas vihmahoogu lähenemas. Mõne minutiga jõudis see meieni, siis tuli jälle päike välja ning nõnda vähemalt kolm kuni neli korda kuni me lõpuks edasi liikusime. Aga saju saabumist oli vaatetornist väga põnev jälgida.
Matkale grillvorstid kaasa!
Poole raja peal jõudsime lõkkekohani ning avastasime, et seal on mõnus varjualune ja isegi kuur kuivade puudega matkajatele lõkke tegemiseks. Jõudsime juba kurvastada, et meil tikke kaasas ei olnud, kui leidsin sealt tikudki. Äärmiselt tore üllatus, millega me ei osanud arvestada, sest oleksime meeleldi vorstid kaasa võtnud ja neid seal grillinud. Seekord tegime aga lihtsalt lõket ja saime külma ja niiskuse eest veidi sooja. Matkasime seda viie kilomeetri pikkust rada kokku kuus tundi. Ega ma päris täpselt ei saagi aru, kuhu see aeg kadus, kuid me kulgesime seal tõesti rahulikult. Pildistasime, filmisime, istusime ja vaatasime kaugusse, lõkkesse ning enne kui arugi saime oli kell juba seitse.
Me ei vaadanud kogu päeva jooksul kella, sest kiiret polnud ju kuhugi. Väljas pimedaks ei läinud, seega polnud ohtu jääda pimeda tulekuga metsa ning ära eksida, see tekitas erilise vabaduse tunde. Mitte miski ei piiranud meid ja võisime matkata täpselt nii kaua kui soovisime, see oli üliäge kogemus. Kui lõke hakkas kustuma, kobistasime end autoni ning otsustasime taas sauna minna. Oleksin hea meelega selle saunaskäigu võtnud meie igaõhtuseks rutiiniks!
Matkapäev Pyhä-Lusto matkarajal
Järgmine päev lubas veidi ilusamat ilma ning plaanisime pikema matka ligi 130km kaugusel asuvasse Pyhä-Lusto National Park’i. Seal pidid olema lummavalt ilusad matkarajad ja iidsed metsad. Eriti soovitati esimest korda matkajale kümnekilomeetrist rada, mis kulgeb mööda sealsetest kõige kuulsamatest vaatamisväärsustest. Valikus oli veel 5-7km, 12-14km ning 70km rada, mida läbitakse mitme päeva jooksul.
Saabusime rahvuspargi juures asuvasse Naava keskusesse, kus küsisime infotöötaja käest täpsemaid juhiseid ning saime kaardi, mis tõsi küll, polnud väga täpne. Pisemaid radasid seal märgitud ei olnud, sest tegemist oli kogu rahvuspargi kaardiga. Infotöötaja ütles meile, et peame minema otse uksest välja ning seejärel leiame tee rajale. Küsisin temalt veel üle, et kas kindlasti otse, mitte paremale, kus oli mets ning ta kinnitas, et otse otse.
Probleemid märgistamata raja algusega
See tundus väga kummaline, et kogu külastajate keskuse ümbruses ei olnud mitte ühtegi viidet radade algusele. Nii me siis marssisimegi otse ca 600 meetrit, keerasime metsa ja meile tundus kohe, et tegemist vist ikkagi pole õige kohaga. Kaugemal silmasime puidust silte ning üks näitas tagasi külastajate keskuse poole. Kuna meie raja nimetust, Karhunjuomalampi, ei olnud ühelgi sildil, aga tegemist oli punase rajaga ning Pyhajärvi peale näitasid punased sildid, eeldasime et ju peame ikka sinna suunda minema. Jõudsimegi otsapidi tagasi külastajate keskuse juurde, läksime sealt mööda ning mõtlesime, et mis põhjusel see infotöötaja nii halvad juhised andis, et me lihtsalt mõttetu ringi peale tegime.
Seitsme kilomeetriga üks kilomeeter
Rada oli eriti halvasti märgistatud, sest pidevalt hargnes tee kaheks, ühtegi silti ei olnud ja meie jälle seisime ja mõtlesime, et kuidas me peaksime selle õige tee valima. Lõpuks jõudsime ühe kaardini, mida vaadates tundus, et me oleme tulnud täiesti vales suunas. Aga et mujale polnud minna ning punased rajamärgised suunasid meid Aittakuru poole, siis marssisime ikka edasi. Aittakuru näol on tegemist omanäolise ja ilusa vaatamisväärsusega. Sinna soovitan ma kindlasti minna kõikidel, kes on juba rahvusparki jõudnud. Kivid kahel pool ning nende keskel kursitikus laudrada - väga muljetavaldav! Meie eksisime sinna õnneks kogemata.
Seal kohtasime mitmeid turiste ning palusime abi, et aru saada, kus me oleme. Ühed kohalikud valgustasid meid, et olime tõesti valel pool, aga pidime treppidest üles minnes umbes ühe kilomeetri järel jõudma oma rajale. Kõmpisime aina edasi, kuni jõudsime jälle ummikusse, kus sildid näitasid, et meie rada asub hoopis viis kilomeetrit tagapool. Ma olin tõesti täielikus segaduses. Meile tulid appi koera jalutavad kohalikud, kes suunasid meid ikka edasi, kus pidi olema raja algus. Rõhk sõnal “pidi”, sest kogu see matk tundus olevat segaste suunise tõttu keeruline. Läksime siiski edasi ja tuligi välja, et infotöötaja valede juhiste tõttu olime me kõndinud juba seitse kilomeetrit, aga oma alguspunktist endiselt pelgalt ühe kilomeetri kaugusel.
Kas anda alla või rühkida edasi?
Olime teinud ringi peale, aga täiesti valel suunal ja kuna täpset rajakaarti polnud ning suunaviidad olid puudulikud, siis saime kogu aeg aru, et olime valesti tulnud, aga ei osanud õigesse punkti tagasi pöörduda. Taavi oli juba üsna väsinud, aga suutsin teda veenda vähemalt ühte vaatamisväärsust vaatama minema, mis oli pooleteise kilomeetri kaugusel. Isokuru Gorge on kuristik, milles kulgeb imeilus laudtee lopsaka looduse ja selgete allikate vahel. Võtsime oma matka väga rahulikult, kuna me tulime Lapimaale mitte puhkama, vaid tegelema oma kirgede, videote filmimise ja pildistamisega, siis võtsime selleks endale igal pool aega. Pimeduse saabumise ohtu ju ei olnud.
Ilusaimad vaated poolel teel
Peatuste ajal nosisime kaasa võetud maitsvaid rukkiburgereid, mille valmistasin ise, puuviljasalatit ja kummikomme ning kui energiatase oli veidi tõusnud, oli Taavi nõus edasi tulema ka koseni. Teekond läks aina ilusamaks ja mul on siiani kahju, et me ühes vahepeatuses ei filminud ega teinud pilte, sest plaanisime seda teha tagasi tulles. Seal kõrgus otse ees kivine mägi ning kuna päike oli vahepeal välja tulnud joonistasid kivirahnud mäele vägevaid varjusid. Mäe all oli sügav selge veega allikas ning mõlemal pool laudteed lopsakat rohelust. Väga võimsad ja ilusad vaated.
Kose juures otsustasime, et kuna me juba pool maad oleme ära kõndinud, siis tagasi läheme teist teed pidi ehk teeme siiski ringi peale. Ma tahtsin väga näha Uhriharju Ridge'i. Selleni jõudes selgus aga, et Google's olid valed pildid ning tegelikult oli Ukko-Luosto Fell see, mida ma näha soovisin. See paik asus aga rahvuspargi täiesti teises otsas. Puudulik uurimustöö minu poolt.
Kilomeeter ülesmäge!
Ühel hetkel kadusid suunaviidad jälle ära ning edasi näitas tee ainult 35km rajale, kuhu meie ilmselgelt minna ei tahtnud. Jälle tulid appi kohalikud, kes muideks rääkisid alati suurepärast inglise keelt ning olid tõeliselt sõbralikud. Üks kohalik mees soovitas meile kõige lühemat teed tagasi. Juhul kui pikalt kõndida ei taha, siis läks tagasi külastajate keskusesse otsetee. Selleks tuli kõndida suusamäe teisest nõlvast kilomeeter ülesse restoranini ning alla külastajate keskuseni mööda suusamägede nõlvasid.
Otsustasime otseteed proovida, aga tagantjärele targana tean, et see oli pigem rumal otsus. Eriti kuna olime juba ligemale 14 km kõndinud. Kivine tee läkski üks kilomeeter ainult ülesmäge ning ühel hetkel oli selline tunne, et me ei jõua kunagi mäe tippu! Taavi kannatus oli katkemas ja ta oli liiga väsinud, et isegi rääkida. Minu jaoks on sellised füüsilised pingutused pigem põnevad väljakutsed, aga kuna Taavi pole maailma kõige suurem matkafänn, siis ega ta meie matka lõpus väga rõõmus ei olnud. Mäe ülevalt olid vaated hingematvalt ilusad, aga Taavi oli nii läbi ning midagi filmida ega pildistada me ei jõudnudki.
Allamäge minek on ju ometi lihtsam?
Kui me mäkke üles jõudsime, siis valdas meid kergendus, et allamäge minek saab ometi lihtsam olema. Kuid me olime musta tähistusega suusarajal. See oli absurdselt järsk ja mul hakkas seal niisamagi seistes pea ringi käima, ma ei kujuta isegi ette, kuidas keegi sealt suuskadega julgeb alla tulla… Kuid külg ees me sealt lõpuks alla kõmpisime, taaskord üks kilomeeter allamäge ja see viimane ots oli tohutult väsitav. Kui me autoni jõudsime oli kell juba peaaegu üheksa. Seega olime kokku matkanud üheksa tundi ja 16 kilomeetrit.
Teel koju läks tuju palju paremaks ja energiatase tõusis, sest nägime tee ääres vähemalt kaheksal korral põtrasid. Nad nautisid seal oma õhtusööki üksi või kahekesi, olid ka mõned emad oma tallekestega. Minu südame võitsid Lapimaa põhjapõdrad kohe! Nad on niivõrd vahvad ja rahulikud loomad. Nad kas seisavad ja söövad rahulikult tee ääres või seisavad lihtsalt keset teed. Meie seesugust intsidenti, kus mõni põder oleks ootamatult tee peale karanud, õnneks tunnistama ei pidanud ja tänu sellele ühtegi ohtlikku olukorda meil ei tekkinud. Kuigi sinna sõites kartsin väga, kui kurvalt võib lõppeda, kui ühel hetkel on auto kiirus 100 ning mõni põder jookseb autole ette...
Mis on parim öine ettevõtmine?
Matkalt Rovaniemisse jõudes, panime enne kojuminekut oma Go Pro ühele auto sillale timelapse videot tegema. Tahtsime jäädvustada, kuidas päike langeb horisondile, ei looju ning hakkab taas ülesse tõusma. Riskisime ning jätsime lausa kahel ööl Go Pro koos akupangaga teepiirde taha salvestama. Lootuses, et keegi seda ei märka ning ära ei varasta.
Läks hästi ning ilma me temast ei jäänud, kuid päris seesugust timelapse’i nagu oleksime soovinud me ei saanud, sest pärast keskööd läks alati pilviseks ning päike kadus pilvede taha. Küll aga jäädvustasime näiteks inimesi, kes kell kaks öösel SUPi laudadega jõepeal sõudmas käisid. See oli üks asi, mida oleksime samuti teha tahtnud, aga milleks meil aega ega energiat ei jätkunud. Kui olete suvel Lapimaale minemas, siis võtke öine suppimine või suplus endale kavva!
Jõulud suvel?
Järgmisel päeval plaanisime minna põhjapõdra parki, aga kuna see asus 200km kaugusel ja me olime oma matkast endiselt väsinud, siis lükkasime hoopis oma kojusõidu päeva võrra edasi. Otsustasime järgmisel päeval käia ära jõuluvana kontoris ning sõita põhjapõtru vaatama oma viimasel reisi päeval. Kuna me oleme üsna uimased ja kohmitseme hommikuti kaua, jõudsime jõuluvana kontorisse alles kella üheks, kuigi ärkasime juba kella kümnest. Seetõttu jäi meil külastamata huskyde aedik, sest nemad panevad oma putka kinni juba kell kaks.
Parklasse jõudes oli küll tunne, et jõuluvana park on isegi suvel turistide poolt ummistatud, sest parkimiskohta me ei leidnud ning pidime auto parkla äärde panema. Sisse minnes rahvamassid meid siiski ees ei oodanud. Huvitav, kuidas on seal parkimiskorraldusega talvisel ajal, kui turistide hordid Rovaniemisse kokku voolavad ja jõuluvana külastajaid on ilmselt kümme korda rohkem?
Nagu oleksin kohtunud rokkstaariga!
Jõuluvana pargis oli nagu ikka, jõulumeeleolu ning enamus atraktsioone mõeldud lastele. Kujutan ette, et lastega peredel võib seal tõeliselt vahva olla, sest lastel on võimalik meistredada erinevaid asju nagu kaart jõuluvanale või puidukettast päkapikk, lisaks kaunistada piparkooke, külastada päkapikkude õpituba, vaadata päkapikkude show’d ning loomulikult kohtuda jõuluvanaga. Selle viimase osas olin ma isegi väga elevil, tegemist on siiski ju jõuluvanaga! Ja mina uskusin jõuluvanasse kuni 13.eluaastani.
Kujutage ise ette, et saate kohtuda kellegagi, kellele lapsepõlves igal aastal kirju kirjutasite. Minu jaoks oli siis jõuluvana lootuse sümbol. Kuna kasvasin üles vaeses perekonnas, oli jõuluvana minu ainus lootusekiir, kes võiks mulle tuua mänguasju, mida ma kogu südamest soovisin, aga teadsin, et vanemad mulle osta ei saa. Kuigi loomulikult ma ei saanud kõike, mida ma tahtsin, siis minu ema ja õde nägid ikka palju vaeva, et minu õhulosse mitte ära lõhkuda. Ja minu lapsepõlve üks kõige suurem soov - rase Barbie - läks ka täide. Olin sellest unistanud kuid ja kui leidsin selle jõuluvana kingikotist, tegi see mind maailma kõige õnnelikumaks lapseks!
Kui Jõuluvana ei ole jõulumeeleolus
Jõuluvana rääkis küll eesti keeles, aga mingit jõulutunnet jõulutaadist ei õhkunud. Näha oli, et ta on väga tüdinenud ja kui mina oma üliemotsionaalses seisundis sinna sisse tuiskasin ning ees ootas tuim ja väsinud olemisega jõuluvana, kes tahtis kiiresti pildi ära teha, siis veidi oli see pisike viieaastane laps minus pettunud küll. Aga ma mõistan suurepäraselt, et ükski inimene ei suuda ennast aastaringselt ülevas meeleolus hoida. Isegi kui jõuluvana rolli täidab seal viis inimest, on kahtlemata tegemist väsitava tööga.
Kõige põnecamad atraktsioonid jõuluvana pargis
Jõuluvana pargis saab muide põhjapolaarjoont ületada maa alt. See on ainus paik maailmas, kus saab seesugune kogemus võimalikuks. Minu vaieldamatu lemmik oli ruum jääskulptuuridega. Suvisel ajal pole seal kleidi väel võimalik väga kaua olla, ehkki viskasime kohapeal pakutava jope selga. Seal oli ikka korralik miinuskraad. Nii me käisimegi end vahepeal väljas soojendamas ning seejärel läksime taas sisse tagasi pilte klõpsima ja videoid tegema.
Igal reisil püüame saata endale ja sõpradele postkaarte ning saatsime sealsestki postkontorist endale jõulukaardi. Valida oli tavapost ehk siis kaart tuleb kohale kohe või jõulupost, millega kaart jõuab kohale jõuluajal. Valisin viimase, sest jõuluajaks oleme me kaardi saatmise kindlasti unustanud ja tore on seesugune vahva üllatus saada. Nagu Muhvid kes endale kirju saadavad!
Mida tähistab põhjapolaarjoon?
Peale jõuluvana pargi külastust põikasime läbi Jõuluvana külast. Seal on samuti jõuluvana kontor, talvisel ajal jääskulptuurid ja snowtube’i rada, suvel saab käia külas huskydel, põhjapõtradel ning loomulikult ületada põhjapolaarjoont, seal küll maa peal. Kui keegi mõtleb, et mida põhjapolaarjoon tähistab, siis tegemist ongi joonega, millest edasi algab polaarpäev ja polaaröö. Jõuluvana pargist on võimalik viie euro eest soetada ametlik tunnistus, et sa oled joone ületanud, aga me otsustasime sellest loobuda ja mitte vedada koju ebavajalikke asju.
Õhtul seadsime taas sammud sauna poole ning kuna väljas oli väga soe, lausa 23 kraadi, siis eeldasime, et ilmselt on saun rahvast murdu täis. Kuid olukord oli täiesti vastupidine, meie olime seekord saunas ainsad külastajad. Paistab, et soomlased on suured saunatajad vaid jahedate ilmadega ning palavaga sauna ei kipu. Meie aga soojendasime end üles, sulpsasime jõkke ja nautisime oma privaatsauna täiega.
Missugune tuur võtta põhjapõdra pargis?
Järgmine päev oli meie viimane ning suundusime 200km kaugusel asuvasse Salla Reindeer Park'i. Tegemist on pargiga, kus elab vabalt ca 40 põhjapõtra, kes kõik on inimesega harjunud ning, et nendega kohtuda viib läbi pargi kolmekilomeetrine matkarada. Seal on võimalik võtta erinevaid ekskursioone nagu põhjapõtrade toitmine, husky aediku külastus, põhjalik koolitus põhjapõtradest jne. Kuid absoluutselt iga atraktsioon on Soomes meeletult kallis. Näiteks talvisel ajal maksab kolmetunnine matk põhjapõdrasaaniga 120 eurot inimese kohta ning husky saanisõit 140 eurot inimese kohta. Õnneks oli sissepääs parki vaid kaheksa eurot ning meie otsustasimegi selle kasuks.
Esialgu plaanisin võtta veel põhjapõtrade toitmise tuuri, mille hind oli 17 eurot inimese kohta. Seal lubati võimalust põhjapõtru lähemalt näha ning erilise põhjapõdra kutse õpetust. Kohapeal selgus aga, et giid on pargis alles järgmisel päeval ning infolauas töötav naine oli nii lahke, et õpetas meile selle kutse juba sealsamas selgeks. Ta kinnitas, et kutse peale tulevad põhjapõdrad inimesele ligi ning üldiselt on nad inimestega väga harjunud.
Südames lootus, et ehk me ikka näeme mõnda põtra lähedalt, alustasime matka.
Mida söövad põhjapõdrad?
Kohe raja alguses astusime vastamisi ühe isasloomaga, kes endale küll lähedale ei lasknud ja põhjapõdra kutse “hoo-hooii” peale ei reageerinud, aga meid ka ei kartnud. See andis lootust, et meid ootab ees vahva matk. Murdsin kaasa mõned kaseoksad, sest Jõuluvana külas saime selgeks, et põtradele maitseb lehtpuu. Ühel hetkel märkasime raja kõrval magavat põhjapõtra. Andsin talle kaasas olnud okstelt lehed ära. Oksi tuleb lihtsalt käes hoida ning põder ise tõmbab sealt lehed hammastega lahti.
Tegime temaga mõned pildid, aga paistis, et tal polnud kõige parem enesetunne, sest pildistamise ajal läks tal kõht lahti ning ega me ei tahtnudki teda enam pikalt segada. Põhjapõtradele on suvine aeg väga raske, sest palavus, parmud ja sääsed teevad nende elu põrguks.
Juunikuus ei ole Lapimaal sääski
Lugesin kuskilt, et juunikuus pole Lapimaal üldse sääski. Kas keegi ajas lihtsalt pada või on muul ajal tunduvalt hullem? Sest sääski oli seal väga palju. Ja need sääsed olid agressiivsed, eriti Taavi suhtes. Esimesel matkapäeval unustasin endale näkku sääsetõrje vahendit panna ning keegi hammustas mind silma pealt ja järgmiseks hommikuks oli silm nii paistes, et pool silma kadunud. Õnneks ei unustanud me sääsetõrjevahendit Eestisse. Kasutasime looduslikku vahendit, mis nahale kahjulik polnud ning lasime seda endale ohtrasti peale. See meid edaspidi päästiski, muidu oleksime täiesti sääskede poolt söödud olnud!
Rajal kohtasime veel ühte üksikut isaslooma ning tegime temaga palju pilte. Ta lubas endale väga lähedale ning ma ei tea, kas ma olin liialt julge ja mul lihtsalt vedas, et ta mind ei rünnanud või põhjapõdrad ongi väga rahumeelsed loomad. Ta ei käitunud kuidagi agressiivselt ning kuigi ühel hetkel läks ta meist eemale ning siis jooksis äkitselt suure kappamisega minu poole, sain aru, et ta lihtsalt raputas endalt parmusid ja sääski maha. See võttis korraks seest õõnsaks, aga piisas ainult, et ma tema tee pealt eest astusin, kui ta seisma jäi ning kõmpis taas meie juures rahulikult edasi.
Kas põtrade kutsumine toimib?
Poolel matkarajal jõudsime hooneteni, kus oli konverentsisaal, WC ning paar põhjapõtra, kes püüdsid majade katuste alt varju leida. Plaanisime väikest piknikku ning mina hüüdsin põhjapõtru. Ühel hetkel märkasime, et kaugusest jookseb suure hooga meie poole vähemalt viis põtra. Mina aina hüüdsin “hooo-hoooi” ning kõik põdrad tulid minu juurde! Ma ausõna tundsin end hetkeks kui kohalik saami, Lumivalgeke või põhjapõdralausuja, sest neid aina jooksis minu juurde igast ilmakaarest. Küll suured isased, emad oma pojakestega, suuremaid ja väiksemaid loomi, valgeid, halle, punakaid ja mina lihtsalt seisin seal suu imestusest lahti ega suutnud oma õnne uskuda, kui imelise elamuse osaliseks me just saime.
Armusin põhjapõtradesse!
Kutsung töötas ning kohe kui ma neid hüüdsin tulid põdrad minu lähedale kokku. Nii me seal kõndisime ja istusime põhjapõtrade keskel. Ümber umbes 40pealine kari, kes kõik sõid heina ning ainus heli, mida me kuulsime oli nende hammaste krabin. Vahepeal jalutasime edasi puude alla, siis jälle tagasi heinasele alale, kõik põdrad rahumeelselt koos, mõnenädalased pojad kaasas rõõmsalt ringi kappamas. Sellistel hetkedel ma ikka mõtlen, et kuidas nii paljud inimesed ei näe, et paradiis on siinsamas Maa peal, tuleb seda ainult ise näha ja tõelisest ilust ning hetkedest rõõmu tunda.
Kui me olime põtradega vähemalt poolt tundi ringi jalutanud, siis hakkasid nad eri suundadesse tagasi minema ning ma ei püüdnudki neid tagasi kokku kutsuma. Jäime hämmeldunult oma rukkiburgereid sööma ning ma ei suutnud endiselt uskuda, et me olime niivõrd erilise kogemuse osaliseks saanud. Kahtlemata jäi see minu lemmik mälestuseks Lapimaalt ja mulle hakkasid põhjapõrdad veelgi enam meeldima. Niivõrd rahulikud ja vahvad loomad!
Uuesti kilomeeter ülesmäge
Oma kõige raskemal matkapäeval jõudsime imelise mäe tippu aga kuna me seal ühtegi videot ega pilti ei teinud, jäi see mul tohutult kripeldama. Mina usun seda, et elu võib sulle anda imelisi momente ja kogemusi, aga kui sa neid ei märka või vastu ei võta, siis võib jääda midagi väga olulist toimumata. Mulle tundus, et meie reisivideost jääb oluline osa puudu, kui me neid kaadreid ei tee.
Mõni päev tagasi matkal olles nägime mäe tipus, et restorani juurde tuli üles autotee. Kuigi põhjapõdra pargist oli matkarajani 50km, otsustasime selle ümberpõike ikkagi ette võtta, sest saame ju seekord mäkke üles autoga.
Jõudsime kohale ning juba mäkke viiva tee alguses saime aru, et see pole siiski tavaline autotee, vaid sobiv off-road masinatele, mida minu sedaan kindlasti ei olnud. Mäe kalle oli vähemalt 60 kraadi, kuigi tundus, et pigem üle 70 kraadi, sest mäkke viiv autotee oli isegi kõndimiseks liialt järsk. Ja nii ma siis vaatasin Google’i abiga, kuidas me saaksime mäe tipule kõige lähemale ja peaksime kõige vähem kõndima, sest kui me juba seal olime, siis ilma mäkke ronimata ei saanud me ometi tagasi minna.
Musta tähistusega suusamäest üles!
Kui musta märgistusega suusamäest allatulek oli raske, siis võite ette kujutada kui keeruline oli sellest mäest üles minna. Ühel hetkel tundus mulle, et mul lihtsalt viskab pildi eest. Ja mina olin see, kes mõtles, et kunagi võiks Everesti tippu ronida. Paistab, et see unistus jääb siiski täitmata. Tippu me lõpuks jõudsime ning vaade oli endiselt kirjeldamatult ilus! Kuna seekord polnud me enne mäele minekut läbinud 14 kilomeetrit, oli enesetunne võrdlemisi hea ja saime sealt tõeliselt imelisi kaadreid.
Mida oleksin Lapimaal tahtnud veel teha?
Minu suurim kahetsus on kindlasti see, et me polaarpäeva rohkem ei nautinud. Oleksin tegelikult tahtnud öösel pikemat matka ette võtta, ujuma minna, kanuuga sõita või lihtsalt looduse ilu nautida. Õnneks on mul alati võimalus tagasi minna ning mind jääb Lapimaa kindlasti tagasi kutsuma. Tegemist on väga erilise ja imelise loodusega paigaga, mõneti väga sarnane Eestile ja teisalt täiesti erinev.
Ma ei tahtnud veel tagasi koju tulla ning sel korral oli tegemist esimese reisiga, kus mind üldse ei häirinud ei vihmane ilm ega pilvised päevad. Oleksin võinud seal kokku vabalt kaks nädalat veeta ja seepärast soovitan suvist Lapimaad soojalt.
Miks just suvist? Esiteks, talvel ei ole ma seal viibinud ja ei oska soovitada, aga nägin kui mõnus ja rahulik oli seal suvisel ajal. Põhjapõdra pargis olime me ainsad inimesed, igal matkarajal nägime ainult mõnda teist turisti, kusagil järjekordi ei olnud, hinnad olid madalamad ja juba see teeb reisi mugavamaks ja rahakotisõbralikumaks.