WOWYAGER
MIKS ON ELUS AMEERIKA
MÄED
10. SEPTEMBER 2018
Elu kui Ameerika mäed!
Viimased kaks kuud on minu jaoks möödunud justkui Ameerika mägedel. Emotsioonid ja enesetunne on käinud üles-alla ning kaks nädalat tagasi käisin korra põhjaski. Siis ma tundsin, et kogesin midagi närvivapustuselaadset ja sain esimest korda aru, mida tähendab kui inimest tabab paanikahäire. Minu ärevus oli nii suur, et ma ei söönud kolm päeva peaaegu midagi ning unetunnidki jäid alla normaalse piiri. Ma lihtsalt ei jäänud õhtul magama. See andis kokkuvarisemiseks soodsa pinnase, mis omakorda tähendas, et pidin olukorraga kiiresti tegelema.
Teadlikud muutused
Seesugused emotsionaalselt väga keerulised hetked panevad ilmselt iga inimest mõtlema sellele, mida on tal oma elus vaja muuta. Kuigi ma olen endaga tegelenud juba aastaid ja aastaid, siis kahjuks või õnneks on kõige suurem areng toimunud just raskeimail hetkil. Seekordki lõi minu must päev mul pildi selgeks, ma sain aru, et ma pean võtma vastu teadliku otsuse nii oma iga päeva rutiini kui oma mõttemustrite muutmiseks ja ma lihtsalt pean absoluutselt iga päev seda endale meelde tuletama, et ainult mina saan oma valuga tegeleda ja ainult mina saan muuta seda, kuidas ma maailma näen. Nagu ma seda juba ei teaks, eksole, aga depressioon hägustab kahjuks kõiki varasemaidki arusaamu.
Ma ei ole sellest varem avalikult rääkinud, aga kolm aastat tagasi tehti mulle immunoloogi juures kõik võimalikud testid ning selgus, et mul on IGG alaklassis antikehade puudus, just selles osas, mis on vastuvõtlik ülemiste hingamisteede haigustele. Diagnoosiks - immuunpuudulikkus ja...
Seda kriitikat ei tule tihtipeale mitte meeste, vaid just naiste poolt. Olen oma tutvusringkonnas isegi sel teemal tuliselt vaielnud. Kuidas on siis võimalik, et naise paljas ihu ei võrduks automaatselt seksiga või kuidas saavad naised end oma kehas hästi tunda, kui seesugune suhtumine eksisteerib naistel endilgi.
Esmapilgul võiksin ma oma 2018. aastale otsa vaadata ja öelda, et oli üks tõeliselt *itt aasta! Mitte miski ei läinud nii nagu ma soovisin, kogu minu elu pöörati pea peale ja kindlasti on möödunud aasta selline, millele viie aasta pärastki tagasi mõeldes mäletan, mis sel aastal juhtus. Aga...
Mul on kahju, et elu soovis teisiti. Mul on nii valus Sinuga hüvasti jätta, mu armas...Õigemini ma ei teagi, kuidas seda teha. Ma ei tea, kuidas on elu võimalik, kui Sind enam ei ole. Ma ei tea, kuidas saab kodu olla endiselt kodu...
Leinast räägitakse siis, kui inimene kaotab enda kõrvalt lähedase alatiseks, kas läbi õnnetuse, haiguse või loomuliku surma. Lein on ikka sama valulik, olenemata sellest, kuidas lähedane meie kõrvalt lahkub. Pisut vähem räägitakse leinast siis, kui lähedane on siin maailmas endiselt olemas, aga mitte enam meie kõrval. Mina tahaksin täna teiega rääkida sellest viimasest.
Armastav suhtumine iseendasse
Lisaks sellele, et ma otsustasin teadlikult, et ma ei lase enam oma hirmudel endast võitu saada, võtsin vastu otsuse uuesti teraapiasse minna, sest ainult rääkimine on aidanud mul oma üleanalüüsiva ja iseendas kahtleva mõttemaailmaga toime tulla. Kui sa tead, mis sind aitab ja mis on sind minevikus aidanud, siis tuleb juba toimivaid lahendusi kasutada. Mul on endalgi veider mõelda, et kuidas ma kohe selle peale ei tulnud, aga iseenda suhtes tuleb olla armastav ja mõistev, enda hukka mõistmine ei aita mitte kuidagi paranemisele kaasa, seega ei ole mõistlik heietada ja end süüdistada, et ma kohe lahendusi ei osanud näha.
Mida saab igaüks enda heaks ära teha
Panin paika, et mul peab olema iga päev kindel rutiin, sest keha ja meel vajavad mingitki stabiilsust. Vabakutselise elu juures peab rutiini oma ellu tekitama lausa vägisi, kuna vastasel juhul on iga päev täesti erinev ning juba see võib keha normlaaset funtsioneerimist pärssida.
Ma ärkan iga päev kell kaheksa, esimese asjana teen joogamaailmast tuntud hommiku kriyad mis aitavad mu kehal ja meelel ärgata. Mina teen neid neli - puhastan keelepuhastajaga keele, puhastan himaalaja soolaga suu limaskestad, loputan ninaloputuskannuga nina ning kastan avatud silmad jääkülma vette. Seejärel teen tunnikese joogat ja hommiku lõpetan hea hommikusöögiga nõnda, et ma keskendun ainult söömisele ja enam ei vaata söögi ajal ei telekat ega näpi oma telefoni.
Kas meil on tõesti viis aastaaega?
Kuid lisaks nendele muutustele hakkasin ma aina enam tähele panema, et paljud inimesed minu ümber tunnevad end samuti nagu mina, on raskustes ja heitlevad oma sisemaailmaga. See tuletas mulle meelde fakti, millest sain teadlikuks tänu Hiina meditsiinile. Nimelt on Hiinas vanade kommete kohaselt viis aastaaega ning just see viies, hilissuvi, mis parasjagu käimas, on Hiina meditsiini vaatenurgast nii meie eluslooduse, kui inimese jaoks kõige keerulisem. Hilissuvi kestab juuli keskpaigast umbes septembri alguse/keskpaigani. Juuli keskpaik oli minulgi see aeg, mil minu sisemised probleemid algasid.
Kuidas on 5 elementi seotud aastaaegadega?
Hiina meditsiinis käsitletakse viite elementi, mis kõik vastavad ka aastaaegadele:
sügis - metall
talv - vesi
kevad - puu
suvi - tuli
hilissuvi- maa
Iga aastaaeg ja iga element omab sealjuures erinevat energeetikat ja seda millele me peame vastaval aastaajal kõige enam tähelepanu pöörama, et aastaajale üleminek nii meie kehade, kui meelte jaoks võimalikult kergesti vastu võtta. Näiteks talv julgustab meid puhkama ja tegelema sisevaatlusega, tegelema oma sügavaima minaga, suvi kutsub meid avanema ja olema aktiivne jne.
Mis tasakaalustab meid aastaaegade vaheldumise ajal?
Maa element ning hilissuvi on teatud mõttes viie elemendi hulgas unikaalne, kuna sel ajal leiab aset kaks ebatavalist perioodi. Esmalt on maa element seotud vananaiste suvega, mil me saame nautida viimaseid sooje ilmu enne kui krõbe sügis viimaks üsnagi ootamatult kätte jõuab ja soe aeg järsult külmaks muutub. Teiseks on maa element seotud looduses aastaringselt toimuvate muutustega, ajaga mil aastaajad vahetuvad. Need lühikesed ajaperioodid, mil sügisest saab talv, talvest kevad jne. Maa on neil ülemineku hetkedel stabiliseerivaks jõuks. Just nüüd, hilissuvel saame me väga tugevalt tunda, et peagi hakkavad looduses aset leidma suured muutused ning mulle tundub, et koos loodusega tunneme neid muutusi ka iseendas.