BRASIILIA

LOODUSE IME

FOZ DO IGUAÇU'S

19. MAI 2018

PLUSSID

Aastaringselt mahe ja soe kliima

Väga sõbralikud ja soojad kohalikud

Tõeline puhkus looduses

Foz do Iguaçus asub üks tänapäeva looduslik maailmaime

MIINUSED

Aastaringselt vihmane ja kõrge niiskustasemega

Tasub arvestada, et peale looduse nautimise ei ole võimalik randa nautida ning seal pole ka palju meelelahutuse võimalusi

MILLAL MINNA?

Suvel ehk detsembris, jaanuaris ja veebruaris peab arvestama pidevate vihmasadude ja pilvise taevaga, ilm on siis väga palav ja niiske. Nende kuude ajal on jõgede veetase kõige kõrgem ning kui sa ei karda vihma ja tahad ka koskede alla sõita, siis suvi on külastuseks kindlasti hea aeg. Nii brasiillased kui argentiinlased võtavad sel ajal puhkust ning peab arvestama suuremate rahvahulkadega. Samuti võivad mõned rajad olla tugeva vihma tõttu suletud.

Märtsis ja aprillis ning augustis ja septembris on vihma võimalus väiksem, rahvast vähem ning temperatuurid talutavamad. Maist kuni juulini ning oktoobris ja novembris ehk kuival ajal peab koski külastades arvestama, et veetase võib olla väga madal, mistõttu võivad kosed kaotada osa oma võimsusest.

 

​KLIIMA?

Foz do Iguaçu asub subtroopilises kliimavöötmes ning eristada on võimalik kahte aastaaega, suve, mil on palav ja niiske ning talve, mil on kuiv ja jahe. Aastaringselt jääb temperatuur 21-29 kraadi vahele, kuid suve temperatuurid võivad ulatuda isegi 40 kraadini ning talve miinimum võib olla ka -5 kraadi.

HINNATASE?

Hinnad on kõikjal Brasiilias võrdlemisi kallid ning isegi tagasihoidlikes majutusasutustes peab arvestama kõrgete ööbimiskuludega. Restoranides on hinnad kohati kõrgemad kui Euroopas. Võrreldes suurlinnadega on Foz do Iguaçu aga taskukohasem.

TURVALISUS?

Foz do Iguaçu asub Brasiilia, Argentiina ja Paraguay piiril ning tegemist on maapiirkonnaga. Eriti Paraguay poolele minnes peab olema väga ettevaatlik sillaületusel, kuna relvastatud röövid on seal tavalised. Kindlasti ei tohiks silda ületada öösel. Paraguay poolelt tulles ei tohiks isegi üritada midagi illegaalset üle piiri tuua, sest politseipoolsed kontrollid on väga harilikud ning kui leitakse midagi lubamatut, võib turistki olla tõelises hädas. Samuti ei soovitata linnas liikuda ringi pimedas.

KULUD INIMESE KOHTA (EURODES)

ÜKS SEITSMEST LOODUSLIKUST MAAILMAIMEST 

 

Minu viimaseks sihtpaigaks Brasiilias jäi Foz do Iguaçu, kuhu ma lendasin Riost. Kui lennuk hakkas Foz do Iguaçusse jõudma, tundus kaugelt justkui džungel põleks, sest metsast tuli meeletult tossu. Lähemale jõudes sain aru, et tegelikult silmasin kõrgustes koski, millest auras taevasse nii palju vett, mis tekitas lausa tulekahju mulje.

Iguaçu koskede näol on tegemist ühe erilisima loodusimega maailmas ja ta kuulub ka seitsme uue loodusliku maailmaime hulka. Foz do Iguaçu lähistel asub nimelt 257 koske, mis laiuvad kokku 2.7 km ulatuses. Maailmaime ise asub Brasiilia ja Argentiina piiril. Seetõttu on ca 2/3 koskedest Argentiinas ja 1/3 Brasiilias.

Ärge uskuge neid külajutu tasemel infokilde, kus keegi hoiatab 60eurose burgeri eest. Usun, et kui hästi otsida, siis leiab Eestistki sellise hinnaga burksi. Mina seda oma silmaga näinud pole ja ei näinud ka Islandil, aga kes otsib, see leiab. Lava restorani soovitan soojalt, minu jaoks oli see üks parim toiduelamus Islandilt.

Kuna ma veetsin eelmise aasta jaanipäeva Lapimaal, siis ehk suudan ma kedagi veel inspireerida seda imelist kogemust ette võtma ning 24tunnist päeva nautima minna. Tegelikult käib suvel sealkandis võrdlemisi vähe turiste. Et ma talvist Lapimaad näinud pole, siis saan kiita ainult suvist ja suvine oli lausa nii imeline, et sealt oli raske tagasi tulla, olen nüüd...

Kuid Manilas on siiski midagi, mida mujalt ei leia. Teadsin, et Manilas asub, Hiina järel, üks Aasia parimaid turge, Greenhills, kust leiab absoluutselt kõikide brändide toodangut, tõsi küll, tegemist on siiski replicatega, ei saanud me seal käimata jätta. Hinnatase oli sõltuvalt replica kvaliteedist väga erinev...

Suundusime oma kodu lähedale metsa öist matka tegema. Otsisime üles vaatlustorni, millest soovitati keskööpäikest nautida. Päikest me pilvede pärast küll ei näinud, aga saime nautida polaarpäeva võlusid. Jalutasime kell kaks öösel metsas, väljas täiesti valge ning kuulasime linnulaulu...

Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head...

Please reload

KUMMAS RIIGIS KOSKI VAADATA?

Enne reisile minekut lugesin teiste reisisellide kogemusi ja kõrvu jäi see, et koski pole vaja Argentiina poolele vaatama minna, sest Brasiilia poolelt näeb samuti kogu selle maailmaime ära. Ärge jumala eest seda uskuge, tegemist on kahe väga erineva kogemusega! Ma kahtlustan, et sellise soovituse andjad külastasid ainult Brasiilia poolt ning seetõttu puudus neil võrdlusmoment. Samas on inimeste soovid ja ootused nii erinevad, et mõnele võib vabalt meeldida koski kaugemalt nautida. Mina aga ei ole üks nende hulgast.

Mina käisin nii Brasiilia kui Argentiina poolel ning erinevus on drastiline. Üks asi on seda loodusimet tõeliselt kogeda ja teine on seda lihtsalt vaadata. Brasiilia poolel saab mõnda koske lähemalt näha, aga kõige vägevam osa jääb ainult kaugelt nautimiseks. Argentiinas saab seevastu teha mõlemat, sest 2/3 koskedest asuvad Argentiinas. Panoraamvaate nautimiseks sobivad mõlemad ja Brasiilia poolelt saab mõneti paremaid vaateid kaugelt, aga kogemuse, mille ma sain Argentiinast, ei vahetaks ma mitte millegi vastu! Kindlasti minu elu üks ilusaimaid ja erilisemaid vaatamisväärsusi!

MINU ÖÖBIMISPAIK FOZ DO IGUAÇU'S

 

Foz do Iguaçus ööbisin ma ühes kõige soodsamas seljakotireisijate hostelis, Paudimar Cataratas Hotel, kus võtsin eraldi toa üldkasutatava vannitoaga ning basseiniga. Korralik ööbimine oli kõikjal Brasiilias üsna kallis. Mina aga hotellis ööbimist ei armasta ning hostel sobis mulle hästi. Seal oli väga mõnus olustik, kahesed toad olid eraldi majakestes, ümbruskond oli ilus ja hooldatud, aias õitsesid lilled, jooksid ringi sisalikud ning ainsaks miinuseks oli kaugus linnast.

Kuna minu ööbimispaik asus linnast neljateistkümne kilomeetri kaugusel, pidin linna saamiseks kasutama ühistransporti. Foz do Iguaçu, olles oma 263 000 elanikuga pigem väikene maakoht, kus nägi linnast väljas väiksematel teedel ringi siblimas kanu, siis bussid ei sõitnud seal just väga tihti. Mulle tegelikult väga meeldis see linnast välja ööbida, aga linna saamine oli omajagu keeruline. Esmalt oli vaja bussipeatusesse kõndida umbes kolm kilomeetrit ning seejärel loota, et mõni buss ka liigub, need sõitsid seal enamvähem igal täistunnil. Hostelist bussipeatusesse ja linna sõitis ka spetsiaalne transport, aga see liikus ainult hommikul ja õhtul, ehk siis kaks korda päevas.

Esimesel päeval linna minnes hakkas poolel teel bussipeatusesse ühtäkki meeletult sadama. Siis midagi teha polnudki, kui hüpata tee äärde, tõmmata üks suureleheline taim vihmakaitseks peale ja oodata saju möödumist. Kuna ma olen hingelt maakas, naudin kõike, mis käib maakohtadega kaasas. Need pisikesed ebamugavused lisasid reisile vaid vürtsi juurde.

Õnneks oli õhk koguaeg soe ja isegi läbimärjana ei pidanud külma kartma.

MIKS KÜLASTADA ARGENTIINA POOLT?

Teisel päeval võtsin ette selle, mille pärast ma Foz do Iguaçu’sse läksin, ehk tuuri koskede juurde. Just Argentiina poolele ja see on kindlasti üks minu parimaid otsuseid. Brasiilia poolelt näeb häid panoraamvaateid, aga 2/3 koskedest on siiski Argentiinas. Ja Argentiinas näeb samuti imelisi vaateid, saab koskede peale kõndida, paadiga koskede alla sõita ja see kõik kokku oli uskumatult imeline elamus. Argentiinasse sõitmine ei olnud üldse keerukas ettevõtmine, seda enam ei mõistnud ma, miks mõned turistid soovitasid Brasiilia poolega piirduda.

Mina olen endiselt seda meelt, et reisidel võib kokku hoida toidu ja ööbimise pealt, aga kindlasti mitte elamustelt. Lennata teise maailma otsa koski vaatama ja saada ainult üks kolmandik kogemusest, ei ole minu arvates mõistlik otsus. Seda enam, et tuurid Argentiina poolele on väga taskukohased, hinnad jäävad keskmiselt alla 30 euro.

KUI KEERULINE ON ARGENTIINA POOLELE PÄÄSEDA?

 

Tuurile minekuks tuli linnas, mõnes Tripadvisoris soovitatud turismiagentuuris broneerida tuuri aeg, muidugi saab seda teha ka enne reisile minekut. Hommikul pidi kaasa võtma passi ja arvestama kogu päeva kestva ettevõtmisega. Brasiiliat ja Argentiinat ühendaval sillal sai teha peatuse ning klõpsida kahe riigi vahelisel alal pilte. Argentiina piiril löödi passidesse templid ning kogu bussisõit võttis aega vaid tunnikese. Igati mugav ja lihtne!

KUIDAS KOSKEDE JUURDE PÄÄSEB?

 

Argentiina poolele jõudes oli huvitav näha olulist vahet ka korralduslikus pooles. Kui Brasiilias on kõik pigem ligadi-logadi ja võib kogeda lõunamaadele omast „manajana“ suhtumist, siis Argentiina meenutas väga seda, millega oleme koduski harjunud. Park oli väga korras ja puhas ning selgelt ja arusaadavalt organiseeritud. Turistid said kätte pargi kaardid, info rongiaegade kohta ja siis polnud muud kui asuda nautima. Parki sisse oligi võimalik sõita rongiga, mis võttis aega ca 30 minutit.

KUI PALJU AEGA PEAB VARUMA KOGU PARGI AVASTAMISEKS?

 

Argentiina poolel asuv park on väga suur ning sinna peaks arvestama jalutamiseks vähemalt viis tundi. Seal lihtsalt on nii palju vaadata. Jalutuskäiku alustatakse madalamalt ning liigutakse kõrgemale koskede poole. Esialgu oli selline tunne, et igas kohas võiks lugematult pilte klõpsida ja vaateid nautida, sest panoraamvaatega imelisi kohakesi on tohutult palju. Seal rahulikult jalutades võib kohata suuri sisalikke põõsastes krõbistamas ning söögikohtade juures pisikesi pesukarulaadseid tegelasi, coati'sid, kellele ma leidnudki eestikeelset vastet, kuid kes pesakondade kaupa seal sabad püsti toimetavad. See oli minu jaoks muidugi paradiis - kui metsavahel jalutades jalutab minust ühtäkki mööda 12pealine coati pesakond, kõigil sabad püsti! Nad näevad välja nagu leemuri ja pesukaru ristsugutised. Eriti vahvad tegelased, keda tahaks kohe paitama asuda, aga toita ja puudutada neid kindlasti ei tohi. Nad võivad kanda haigusi, nt marutõbe, sest tegemist on metsikute loomadega.

MISSUGUNE ON PARGI VÕIMSAIM KOSK?

 

Kõhklemata on Iguaçu kosed olnud minu elu üks imelisemaid mälestusi. Midagi nii kaunist ja võimsat oma silmaga näha on erakordne. Üks minu lemmikpaiku pargis oli koskede peal, eriti just kuulsa Devils Throat kosepealne. Kui mitte varem, siis garanteeritult lahkud sealt kindlasti läbimärjana. Devils Throat on meeletult tugeva veevooluga kosk, mida nimetatakse kuradi kurguks just seetõttu, et sinna voolab kokku umbes pool kogu jõe veest ja see vee hulk, mis sealt alla voolab on muljetavaldavalt suur. Sealt vaateplatvormilt alla vaadata oli ikka päris hirmus. Seal seistes oli tõeliselt eriline tunnetada, kui suur on looduse jõud.

Jõe vesi voolab lõpuks Itaipu tammist alla Parana jõkke ehk siis tegelikult annab jõgi energiat nii Brasiiliale kui Paraguayle. Sellest kirjutan allpool veidi lähemalt.

KUS SÜÜA LÕUNAT?

 

Päevane retk on kindlasti väsitav, sest maa-ala on suur ning kõndimist on palju. Kuna tegemist ei ole sileda maastikuga, siis vahepeal olin ikka päris kurnatud, eriti peale järske ülesmäge matkamisi. Kuid keppidega vanahärrad- ja prouadki kõndisid kogu pargi läbi, seega ei ole seal midagi ületamatut. Tee peal asub erinevaid kohvikuid ja puhkepaiku, kust leiab nii kehakosutust, kui toekama lõuna. Restorani juures tasub kindlasti lõunapeatus teha, sest  just seal liigub eriti palju coatisid. Minusugune loomahull peaks sinna pikemalt aega varuma, sest neid loomakesi toimetamas vaadata on äärmiselt vahva. Ega ei ole kerge neile selga keerata kui nad tulevad sinult toitu lunima.