WOWYAGER

MIDA TÄHENDAB HETKES ELAMINE?

11. JUUNI 2018

Elama peab hetkes

 

Kindlasti olete kusagilt kuulnud ütlemist, et elada tuleb hetkes. Ilus mõte küll, aga minu arvates pole sellest just lihtne aru saada nii, et seda oma ellu rakendada.

Üks kõige populaarsemaid raamatuid, mis räägib nimelt sellest teemast, on Eckhart Tolle “Siin ja praegu: Kohaloleku jõud”. Sõber kinkis selle raamatu mulle umbes neli aastat tagasi ning püüdsingi raamatu läbi lugeda, aru saada ja end rohkem hetke elama tuua.

Raamatu abil elamine

 

Jõudsin oma lugemisega umbes veerandi peale, kui see jäi katki, sest ma ei suutnud süveneda ja ei mõistnud selle sisu. Paar aastat tagasi tõmbasin endale audioraamatuna inglisekeelse versiooni ning alustasin sama raamatuga uuesti, seekord kuulates. Tavaliselt olen ma üsna hea süveneja, eriti lihtne on end raamatusse kaotada, kui teema huvitab. Selle raamatu puhul juhtus aga pidevalt nõnda, et kuulasin ja paari minutiga taipasin, et mu mõte oli rändama läinud ja pidin pidevalt tagasi kerima.

Ma mäletan veel väga hästi aega mil mul oli tohutult raske aktsepteerida võõraste inimeste kriitikat ja viha. Eriti asjade eest mis ma ei olnud või mida ma isegi kunagi ei olnud teinud. Kuna tol ajal elasin ma neid kommentaare võrdlemisi raskelt üle, on mõned neist ka nüüd, aastaid hiljem minuga. Näiteks kui minust ilmus artikkel teemal...

Ühel hetkel hakkasin ma suhtuma liha söömisse teadlikult ja nõnda ei olegi võimalik lihasööja olla. Kui sa teadvustad endale, keda sa parajasti sööd ja hoolid loomadest sügavalt, siis on ilmselt õige aeg liha söömine lõpetada. Viimaseks piisaks otsuse vastuvõtmisel sai minu jaoks puhtalt enesetunne, kui pärast grillimist ja liha söömist vajusin ma umbes poole tunniga justkui kooma siis...

Mulle tundub, et ma olin nii pikalt depressioonis, et unustasin ära, et peale enesehaletsemise ja -süüdistamise on võimalik teistsugune lõpptulemus. Tagasilöökidest on võimalik õppida kohe ja mitte jääda kinni esialgsesse pettumusse.

Suundusime oma kodu lähedale metsa öist matka tegema. Otsisime üles vaatlustorni, millest soovitati keskööpäikest nautida. Päikest me pilvede pärast küll ei näinud, aga saime nautida polaarpäeva võlusid. Jalutasime kell kaks öösel metsas, väljas täiesti valge ning kuulasime linnulaulu...

Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head...

Please reload

Kas ma olen rumal, et aru ei saa?

 

Ma lihtsalt ei suutnud süveneda, sest ma ei osanud selle raamatuga suhestuda. Väga paljud kiitsid just seda raamatut tohutult ja mul tekkis tunne, et kas ma olen rumal, et ma sellest aru ei saa?

 

Ma ei tea, võib-olla on asi selles, et Eckhart Tolle ei saavutanud oma kohaloleku seisundit läbi pika enesearengu protsessi, vaid sügavas depressioonis ja kriisis olles lahustus ühel ööl tema ego ja hetkega oli kogu maailm tema jaoks muutunud.

Võib-olla ei oska mina tema selgitusi mõista, sest mul ei ole eneseareng toimunud kogemata üleöö, vaid pika protsessina või polnud siis minu jaoks selle raamatu lugemiseks õige aeg.

Tema kohaloleku saavutamise kirjeldus ja kogemus on ka ainus asi, mida ma sellest raamatust mäletan ja rohkem ma seda kätte võtnud ei ole.

Minevikus ja tulevikus elamine

 

Ometigi läksin ma Vipassana meditatsiooni sel samal põhjusel, miks ma raamatutki lugema hakkasin - ma ei suutnud elada hetkes. Mind häiris minu liialt intensiivne mõttetöö, mis oli pidevalt mineviku ja tuleviku stsenaariumides kinni. Mediteerimas olles sain aru, et mu mõte oli minevikus ja tulevikus kinni absoluutselt kogu aeg, mitte vahepeal. Sellist hetke, et ma oleksin tõeliselt hetkes kohal, lihtsalt ei eksisteerinud.

Vipassana meditatsiooni üks eesmärke ongi seda muuta. See pole muidugi mingi eriline uudis, aga praegune hetk on kõik, mis meil on. Intellektuaalsel tasandil võime ju seda mõista, aga olulisem küsimus on, et kas me oskame sellest lähtuvalt elada?

 

Pärast mediteerimast tagasitulekut hakkasin väga tõsiselt praktiseerima seda, mida seal õpetati

- jälgima oma reaktsioone ning püüdma täielikult lahti lasta igasugusest tunnetest, nii ebameeldivate kui meeldivate olukordade osas. Erinevaid proovikive tunnetasin juba paari esimese päevaga.

Kuri klienditeenindaja

 

Näiteks käisin toomas üht pakki, mis oli mulle apteeki jäetud. Leti taga oli vaba klienditeenindaj, lähenesin talle naeratades ja selgitasin, mis pakk mulle jäeti. Tema vastas mulle kõrgi olekuga: “Küsige kõrvallauast, mina siin ei tööta.” Ma muigasin selle peale, kehitasin õlgu ning vastasin rahulikult, „Kuna te leti taga olite, siis ma arvasin, et te töötate siin“ ning astusin kõrval oleva leti juurde ootama, kuni teine teenindaja vabaneb.

Kuidas mõista kurja inimest?

 

Loomulikult häiris mind tema üleolev suhtumine, sest klient ei oska ega pea teenindajale peale vaadates aru saama, kas ta töötab seal või on ta asendaja mujalt.

Kohe kui tundsin tekkinud ebameeldivat reaktsiooni, tunnetasin oma keha ja lähenesin olukorrale empaatliselt, sest tegelikult on see inimene ju õnnetu. Tema mornist olekust kiirgas rahulolematust ja püüdsin mõista, kui kurb see on kui tema elu on niivõrd õnnetu, et ta ei suuda isegi teise inimestega viisakalt suhelda.

Olen ise tundnud oma rasketel aegadel väga sügavat kurbust, tean kui talumatud need hetked minu jaoks olid kui isegi lähedastega suhtlemine oli raske, rääkimata veel võõrastest inimestest.

Häiriv olukord liikluses

 

Seejärel kõndis mulle autoteele ette umbes 12aastane tüdruk. Pidurdasin ja kui ma talle auto aknast pikalt otsa vaatasin, tegi ta mulle nägusid. Selle peale sõitsin ta kõrvale, lasin akna alla ja ütlesin, et palun ära astu teele nii, et ei vaata kas autosid tuleb. Selle peale ütles ta ehmudes „okei!“ ja läks kiirustades edasi.

Jälgisin oma reaktsioone ning tunnetasin, mis minu kehas nendel hetkedel toimus. Tundsin, et mind häiris, et ta suhtus autosse ja täiskasvanusse üleolevalt, justkui ta polekski midagi valesti teinud, kuigi järgmine autojuht ei pruugi teda enam tähele panna. Aga lasin olukorral minna, sest mina rohkem midagi teha ei saanud.

Reaktsioonid ebamugavustele

 

Neid minu jaoks ebamugavaid olukordi aina tuli ja tuli ja iga kord sain ma aru, et ma reageerisin kuidagi. Mul hakkas, kas süda kiiremini lööma, rinnus valutama, tekkis südame piirkonda meeletu kuumus või käis kuumalaine üle kogu keha.

Ühel hetkel oma reaktsioone jälgides sain ma lõpuks aru, mida selle hetkes elamise all silmas peeti, vähemalt suutsin selle enda jaoks loogiliselt lahti mõtestada. Võib-olla kellegi teise jaoks tähendab hetkes elamine hoopis midagi muud.

Aga minu jaoks pole see muud, kui igas hetkes iseenese jälgimine. Mina sain sellest aru enese reaktsioone tähele pannes. Jälgides, kuidas ma erinevatele olukordadele reageerin ja kuidas need mind tundma panevad. Varem ma reageerisin samuti, aga tegin seda saamata aru, kuidas kõik need situatsioonid mulle tegelikult mõjuvad.

Olukorrad lumepalliefektis

 

Igas hetkes end jälgides on lihtsam aru saada erinevate reaktsioonide pikaajalistest mõjudest ning on kergem neid mõjusid enese jaoks analüüsida.

Näiteks kui suvaline kuri autojuht laseb mulle signaali, vehib kätega ja röögib minu peale, siis iseennast jälgimata, lihtsalt reageerides, ei saa ma aru, kuidas see olukord võib mõjutada järgmist.

Kui keegi oma viha minu peale välja valab, pole see kunagi meeldiv ning kui ma ennast ei jälgi, lasen paratamatult sel situatsioonil end mõjutada. Võtan hinge ning ilmselgelt tunnen, et mulle tehakse liiga - tuju langeb, sõidan edasi poodi, seal müüja nähvab - tuju langeb veelgi ning koju jõuangi juba päris halvatujulisena.

Halva tuju edasi andmine

 

Kui mina tunnen end halvasti, võin ma omakorda nähvata oma elukaaslasele ja lõpuks ei saagi enam aru, mis minu tuju siis ära rikkus? Hommikul astusin ometi rõõmsana kodust välja.

Kui ma ei ela teadlikult hetkes ega pane tähele, kuidas ma ümbritsevale reageerin, siis jäävad need olukordade vahelised seosed lihtsalt loomata.

Ilmselt märkame me seesuguseid väga tugevate reaktsioonidega olukordasid, kui keegi näiteks meie peale karjub aga me reageerime ka iseenda mõtete peale ja lumepalli võib veerema panna ka üks tühipaljas mõte.