WOWYAGER
MIDA VÕIB PIDADA AHISTAMISEKS?
30. OKTOOBER 2017
Avalik häbistamine
Ahistamine üldiselt ja seksuaalne ahistamine on väga tundlikud ja keerulised teemad millest rääkida. Eriti nende jaoks keda on ahistatud. Tavaliselt need naised ja mehed kardavad läbielatust rääkida, sest nad tunnevad süüd, kardavad avalikku häbistamist ja tunnevad, et nemad on kuidagi eksinud, et nad lasid seesugusel olukorral tekkida. See on kahjuks lausa tavaline enamike vägivalla ja kuritarvitamise ohvrite puhul.
​
Mul on valus näha kuidas ahistamise ohvreid avalikult kiusatakse ja häbistatakse. On valus näha kuidas see oli ohvri enda süü, et ta andis valesid signaale, riietus liialt väljakutsuvalt või hoopis ülehindas ja üledramatiseeris olukorda. Kes on kõrvalseisja, et öelda kuidas teised inimesed tohivad ennast tunda?
Kuidas kõrvalseisja, kes ei olnud konkreetse olukorraga kuidagi seotud, suudab täpselt aru saada ja hinnata mida tunnevad antud olukorraga seotud osapooled?
Milles on probleem?
Ma näen antud suhtumises sarnasust sellega mida ma õpetan koolides lastele oma "Ei Kiusamisele!" loengusarja raames. Nali on nali ainult siis, kui kõik naeravad! Kui kellegi kulul tehakse nalja ja see inimene saab haiget, ei ole teistel õigus öelda, et probleem ei olnud naljas vaid sa ise oled liialt tundlik, et sa naljale pihta ei saanud. Probleem on ALATI naljas ja kui neid tehakse edasi hoolimata sellest kuidas need mõjuvad on see juba vaimne vägivald. Mitte kellelgi pole õigust öelda, et see on su enda süü kui sulle mu naljad haiget teevad.
​
Missugune on minu kogemus?
Mul on hea meel, et ahistamisest ja seksuaalsest ahistamisest räägitakse viimasel ajal aina enam, nii Eestis kui mujal maailmas.
Mind ei ole seksuaalselst ahistatud või vähemalt ei ole ma pidanud neil hetkedel seda ahistamiseks. Kuid ma olen olnud olukorras kus ma tundsin end tõeliselt halvasti ja tunnen ka täna, sellele tagasi mõeldes. Ning antud juhul ei olnud mitte mingil viisil kaasatud füüsilist kontakti.
​
Kas see oli ahistamine?
Mul oli kontsert ühel õhtusöögil. Tegemist oli intiimse esinemisega kus olime vaid mina ja minu kitarrist, ei olnud lava mis distantseeriks meid publikust ja me olime kuulajatele tõesti väga lähedal. Õhtu edenedes, kui mõned külalised sobitasid sõbralikemaid suhteid alkoholiga, hakkasin ma tähele panema kuidas üks meesterahvas tuli meile aina lähemale. Kuna ta oli seal koos oma perega ja kuna nad on Eestis avaliku elu tegelased, ei osanud ma selles esialgu midagi halba näha. Esialgu. Minu viimase seti ajal seisis antud meesterahvas minust juba 2m kaugusel. Tõesti jõllitas ainiti mind ning ühel hetkel nägin ma silmanurgast kuidas ta saatis mulle õhusuudluse. Minu esimene reaktsooon oli, et ma kujutasin seda ette, see ei saanud ometi tõsi olla! Ja siis ta tegi seda jälle ja jälle ja iga kord kui ma sinna suunda oma pead keerasin, kus tema seisis. Ma tõesti püüdsin vaadata mujale aga kuna ta seisis täpselt minu ees, oli kogu seti aja raske silmsidet täielikult vältida. Ja tema kavatsused ei olnud lihtsalt sõbralikud, need olid seksuaalse alatooniga ja labased käitumismaneerid. Ma ootasin kannatamatult esinemise lõppu ja pärast viimast lugu ma lihtsalt jooksin sealt ruumist välja.
Murdepunkt saabus minu jaoks 26 aastaselt, kui ma naasin puhkuselt. Puhkuse järgselt piinasid mind 3 nädalat järjest meeletud peavalud. Ma ärkasin üles peavaluga, läksin magama peavaluga ning see viis mind lausa agooniasse. Ma tundsin ausalt nagu mu aju oleks paistes.
28-11-2017
Mul oli just eile olukord, kus ma tegelesin ühe lapsepõlves tekkinud haava lahti mõtestamisega. Ma olen pikka aega arvanud, et olen avaliku elu tegelasena kasvatanud endale üsna paksu naha. Kuid täiesti ootamatult tegid mulle väga haiget Taavi sõnad. Tema jaoks siiras soov abistada läks...
Ja uskuge mind, ma olen olnud meister vedeleja. Olid ajad, mil mul oli järjest 3 vaba päeva, ning ma vaatasin praktiliselt ilma pausideta ära 3 hooaega mõnd seriaali. Vahepeal juhtus, et ma ei käinud isegi kodust väljas. Tõeline Netflix and chill unelm.
Lisaks sain ma hakkama ka paari ekstreemse ja eluohtliku teoga. Kahel korral neelasin ma vatti koos veega, sest ma olin kuulnud, et modellid teevad seda, ning see paneb sind vähem sööma. Ma oleksin võinud surra, aga siis ma isegi ei hoomanud kui ohtlik seesugune tegu on. Samuti püüdsin ma....
Ma olen kindel, et meil kõikidel on olnud erinevatel elu etappidel põhimõtteid mis määratlesid suuresti seda kes me oleme ja mida me teeme. Täiskasvanuea alguses oli mul suhete kohta kolm kõige olulisemat põhimõtet:
1. Mina ei ole IIAL kellegi armuke
2. Mina ei lase IIAL ennast kellelgi petta (kui mind petetakse astun ma kohe suhtest välja)
3. Mina ei lase IIAL end ühelgi mehel lüüa
Minu kõige kohutavam esinemine
See ei tundu üldse hull olukord eksole? Lihtsalt mingi tüüp jõllitas mind ja saatis mulle õhusuudlusi. Seesuguse kirjelduse põhjal ei teaks ma ka ise mida sellest arvata. Kuid olles tol õhtul kohapeal, nähes tema kehakeelt ja ilmeid, on minu kogemus kõike muud kui tavaline. Kui ma sellele õhtule tagasi mõtlen jooksevad mul ka täna õõvastuse judinad mööda selgroogu. See oli kaugel minu kõige kohutavam esinemine ja varasemalt ei ole ükski võõras pannud mind nõnda halvasti tundma. Mul on endiselt tunne nagu mind oleks emotsionaalselt ahisatud, kui seesugune asi eksisteerib.
​
Mis kvalifitseerub ahistamiseks?
Ma ei suuda isegi ette kujutada kuidas see mu murraks, kui keegi suruks end mulle füüsiliselt peale, mistahes viisil. Seega on minu arvamus, et MITTE kellelegi ei ole õigust öelda mis kvalifitseerub ja mida võib pidada ahistamiseks. Iga inimene on erinev, oma maailma, oma emotsioonide ja tunnetega ning oma mugavustsooniga. Ja kui keegi tunneb, et teda on ära kasutatud, kuritarvitatud, ahistatud, siis ei ole suvalisel kõrvalseisjal õigust öelda, et see ei ole ahistamine, kui see ei ole ahistamine TEMA jaoks.
​
Muidugi ma mõistan ja tean, et halbade kavatsustega inimesed võivad esitada ka valesüüdistusi aga see ei saa olla mõõdupuu ja vabandus, et mitte usaldada inimesi keda on ahistatud või ohvreid kiusata.