WOWYAGER

MIKS MA LÄHEN

KÜMNEKS PÄEVAKS VAIKUSESSE MEDITEERIMA

23. MAI 2018

KUHU JA MIKS MA MEDITEERIMA LÄHEN?

Kolm kuud tagasi panin ma end kirja Vipassana meditatsiooni kursusele, ostsin lennupiletid ja jäin ootama ning mõtisklema, miks ma seda teen. Lühidalt on sellele küsimusele keeruline vastata. Põhjuseid, miks Vipassana meditatsiooni tegema minnakse, on väga erinevaid. Minul on peamiseks põhjuseks soov otsida ja leida sisemist rahu. Seda mitmes mõttes. Mul on näiteks raske leida vaikust oma mõtetest, ükskõik kui väga ma üritan.

Ma teen igal hommikul tund kuni poolteist joogat ning nende kuude jooksul, mil olen hommikujoogat praktiseerinud, pole vist kordagi olnud päeva, kus mul ei lähe selle ajal mõte rändama.

Alati kui loodusesse jalutama lähen ning kuhugi maha istun, tahaksin lihtsalt kuulata linnulaulu ja nautida looduse ilu, aga see ei õnnestu. Ma jään oma mõtetesse kinni.

Sellistel hetkedel tulevad mulle meelde tegevused, mis vajavad lahendamist. Kelle intervjuudele on mul vastamata, kellele ma pean helistama, kellele aruanded saatma. Püüa siis neid peast välja saada, tahaks kõik asjad üles kirjutada, muidu ununeb kõik sama kiirelt kui meelde tuli.

Või siis ei saa ma peast välja Liis Lemsalu uut lugu või hoopis ketrab mu peas Maie Parriku "Viies ratas vankri all". Vahet pole mis, aga minu mõte töötab liiga intensiivselt ja ma pole osanud oma mõtetest puhkust võtta. Ma olen kindel, et saades eemale ümbritsevast kärast, on see võimalik.

MIDA TÄHENDAB VIPASSANA MEDITATSIOON?

 

Vipassana otsene tähendus on näha asju nii nagu nad tegelikult on. Just seda peakski Vipassana meditatsioon aitama saavutada. Aidata inimesel näha tõelist ennast, ilma mineviku traumade, tekkinud stereotüüpide, eelarvamuste ja teooriateta. Aitama mõista iseenda ja elu tõelist olemust.

Vipassana puhul on tegemist India ühe vanima meditatsiooni tehnikaga. Seda õpetati Indias juba 2500 aastat tagasi, tavapärase abivahendina haiguste ja muude probleemide korral.

Tänapäeval õpetatakse Vipassana meditatisiooni tehnikat esmalt kümnepäevase kursusena, mille jooksul õpivad osalejad tehnika algteadmisi ja praktikat piisavalt, et kogeda selle häid mõjusid.

Maailmas on kokku 188 Vipassana keskust, neist lausa 139 Aasias ning 17 Euroopas. Eestile lähim keskus asub Rootsis, kuid mina tulin kursusele Hispaaniasse. Tundsin, et kui juba minna, siis soovin oma tavapärasest keskkonnast täielikult välja saada, ka ümbruse mõttes. Vipassana keskused asuvad linnast kaugel, harilikult maapiirkondades, kust ei ole asustust, linnamüra ja kära, vaid valitseb rahu ja vaikus.

Mulle tundub, et ma olin nii pikalt depressioonis, et unustasin ära, et peale enesehaletsemise ja -süüdistamise on võimalik teistsugune lõpptulemus. Tagasilöökidest on võimalik õppida kohe ja mitte jääda kinni esialgsesse pettumusse.

Suundusime oma kodu lähedale metsa öist matka tegema. Otsisime üles vaatlustorni, millest soovitati keskööpäikest nautida. Päikest me pilvede pärast küll ei näinud, aga saime nautida polaarpäeva võlusid. Jalutasime kell kaks öösel metsas, väljas täiesti valge ning kuulasime linnulaulu...

Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head...

Sel juuniküüditamise mälestuspäeval, 14. juunil tundsin endas väga suurt raskust ja hakkasin veidi lähemalt uurima, kuidas puudutas küüditamine minu peret ja lähedasi.

Tean, et minu vanavanaisa küüditati ning Eestisse ta enam ei naasnud. Minu elukaaslase...

Loomulikult häiris mind tema üleolev suhtumine, sest klient ei oska ega pea teenindajale peale vaadates aru saama, kas ta töötab seal või on ta asendaja mujalt. Kohe kui tundsin ebameeldivat reaktsiooni, mis mul tekkis, tunnetasin oma keha ja lähenesin olukorrale empaatlisest, sest tegelikult on see inimene ju õnnetu...

Please reload

MIDA KUJUTAB ENDAST ETTE VIPASSANA?

 

Kursustele jõudes tuleb ära anda oma telefon ning kümne päeva jooksul ei saa osalejad välismaailmaga suhelda. Vipassana kursusel praktiseeritakse nn üllast vaikust, mis tähendab vaikust nii kehas, kõnes kui meeles.

See hõlmab suhtlust ka üksteisega, sest teistega rääkimine ja isegi silma vaatamine on keelatud. Kohapeal eraldatakse mehed ja naised ning vajadusel toimub ainus suhtlus guruga, kelleks on erinev inimene nii meeste kui naiste nõustamiseks.

Hommikuäratus toimub gongi saatel kell neli. Iga päev mediteeritakse kokku umbes kümme tundi ning õhtuti on videoloengud, mis selgitavad iga päeva eesmärki ning peaksid kaasa aitama osalejate parimale kogemusele. Päeva kestel toimuvad vahepausid ning puhkehetked. Kuid oma sisemaailma eest ei pääse keegi, sellega Vipassana tegelebki.

Päevas on kolm söögikorda, mis valmistatakse samuti kohapeal ning kuuluvad kogu programmi juurde. Osaleja ei pea muretsema mitte millegi muu kui iseendasse vaatamise pärast.

KUIDAS MA KUULSIN VIPASSANA MEDITATSIOONIST?

 

Esimest korda kuulsin säärasest mediteerimislaagrist või -organisatsioonist aastaid tagasi. Mäletan, kuidas ma tol hetkel mõtlesin kui jaburalt see kõlab, et tollal minu jaoks "sogaselt vaimsed" inimesed midagi säärast ette võtavad. Miks peaks keegi tahtma päevi vaikuses mediteerida? Kas oma ajaga pole midagi paremat peale hakata?

Läks aastaid mööda ning Vipassana jõudis mulle juba lähemale. Sõbranna rääkis oma kogemusest umbes paar aastat tagasi ning siiski tundus see idee minu jaoks liiga ekstreemne. Kümme päeva, täielikus vaikuses, teistele silma vaadata ei tohi, ühtegi suhtlusvahendit kasutada ei tohi. Mäletan, kuidas mõtlesin, et huvitav kui segaduses ja raskustes inimene olema peab, et midagi sellist ette võtta.

MINU ESIMESED KATSETUSED MEDITEERIDA

 

Kuid ometigi püüdsin ma pärast sõbranna kogemusest kuulmist teha mediteerimisega tutvust. Olin tol ajal ühes oma sügavaimas mustas augus ning püüdsin leida päevas 20 minutit mediteerimiseks. Ma pean tunnistama, et see ei olnud kerge, sest keskenduda oli pea võimatu. Sel põhjusel jäi meditatsiooni praktika minu jaoks katki, lihtsalt tundus, et see aeg, mil ma peaksin minema sügavamale enese sisse, kulub mul mingite probleemide ja argimurede ketramisele. Ma ei murdnud oma mõtetest läbi ning igal vaiksel hetkel ringlesid mu peas erinevad lood. See pani mind omakorda veel halvemini tundma.

Kuid päevadel, mil ma suutsin kasvõi mõneks minutiks keskenduda, rahustas meditatsioon mind tohutult. Ma sain aru, et seal on midagi minu jaoks ja tundsin, et ühel hetkel pöördun ma uuesti selle juurde, lihtsalt tol ajal sobis jooga mulle paremini.

MIKS HAKKAS JUST VIPASSANA MULLE HUVI PAKKUMA?

Hoolimata jooga praktiseerimisest ja eneseotsingutest jäid saatma mind küsimused, kes ma olen? Kes ma tegelikult olla tahan? Mis on minu tee? Mis teeb mind päriselt õnnelikuks? Kui ma hakkasin kogema, et ongi võimalik, et minu päevad on täidetud ainult nauditavate tegevustega ja tagasi oli minu lapselik entusiasm, hakkasin ma aina enam uskuma, et kusagil sügaval on peidus vastused neile küsimustele. Ning, et elus on võimalusi mida ma isegi ei suuda hetkel ette kujutada.

Et mitte seada endale erinevaid ootusi, pole ma teiste inimeste Vipassana kogemuste kohta lugenud. Siiski olen siit-sealt kuulnud, et kõik kes on selle läbi teinud, peavad seda oma elu üheks parimaks ja oluliseimaks kogemuseks. Põhjuseks on see vaikus, rahu ja vastused, mida enesest leitakse. Kui sa oled kümme päeva kõigest täiesti eemal ja ainult iseendaga, hakkavad sinus toimuma teatud protsessid ja sa oled sunnitud otsa vaatama hirmudele, mälestustele ja valule, mida sa isegi ei teadnud endas olevat.

Hetkel tunnengi, et ma olen selleks valmis ja tahan sügavale vaadata, aga iseseisvalt ning kodustes tingimustes mina seda ei oska, sest olmeprobleeme ju ei ignoreeri.

KUI PALJU KURSUSEST OSA VÕTMINE MAKSAB?

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ei ole Vipassana kursuse läbimisel kindlat tasu. Kõik Vipassana keskused tegutsevad ainult annetuste abil. See tähendab, et inimesed, kes on kursuse läbinud, kogenud Vipassana häid mõjusid ning soovivad, et teisedki sellest osa saaksid, annetavad täpselt nii palju nagu nad anda suudavad ja oma südame järgi soovivad. Kui sinu võimalus on annetada kursuse eest kümme eurot, siis täpselt nii palju sa jätadki.

Kuna tänapäeva maailmas tundub, et tasuta lõunaid ei ole olemas, siis esialgu tegi mindki veidi skeptiliseks, et kursusel pole tasu. Mõtlesin, et mis veidra kultusega siin nüüd tegemist on ja kellele ma pärast oma hinge võlgu jään. Aga veidi uurimustööd internetis viis arusaamisele, et tegemist ongi siira panusega ühiskonna ja inimeste heaollu. Kui inimene vabaneb oma hirmudest ja traumadest, oskab leida eneses rahu ja saab endast, übritsevast maailmast ja oma vajadustest paremini aru, aitabki see päriselt õnnelikuks saada.

Kursuse läbinutelt olen kuulnud, et sealt ära minnes tekib tunne, et sooviks sinna jätta kogu oma vara - saadud kogemus on niivõrd võimas, et tahaks annetada keskusele kõik, mis sul on.

KAS OLEN MEDITEERIMISEKS VALMIS?

 

Ma ei karda meditatsiooni kogemust, kuigi võib-olla peaks, sest kümme tundi päevas mediteerida pole midagi sellist, millega ma olen harjunud. Mingil kummalisel põhjusel ei ole mul mediteerimise ees hirmu. Pigem tunnen, et ma olen selleks valmis. Ma vajan aina enam üksinda olemist ja tunnen, et pean kõigest eemale minema, et vaadata näkku tõelisele iseendale. Purustada kõik ebakindlused, mis on minus aastate jooksul tekkinud, andestada päriselt neile, kes on mulle kunagi haiget teinud, näha läbi kõik pseudoprobleemid ja ravida ennast minevikust terveks.

Küll tunnen, et mida lähemale kursusele sõitmine tuli, seda enam tekkis minus paanika mugavustsoonist välja tulemise ees.

MIDA MA KARDAN KÕIGE ENAM?

 

Üle-eile ärkasin hommikul ärevustundega ja tabasin end mõtlemast, et äkki ma ikka ei lähe. Jään hoopis koju ja mul on kaks nädalat täiesti kohustuste vaba aega. See oli minu väikse ego paanika ja loomulikult ei võtnud ma seda tõsiselt aga eilsest alates on minus nii suur ärevus, et mul on lausa süda paha ning millelegi keskendumine on võimatu.

Eile lennukisse istude hakkasin kartma, et äkki ma pettun kogu selles kogemuses täielikult. Ma püüdsin mitte luua ootusi aga nii kaugele sõites, paratamatult tekivad mingid soovid ja lootused, isegi kui need ei ole väga konkreetsed. Ja kuna ma olen varasemalt käinud palju kiidetud seminaril, kus istudes oli minu ainus mõte, kui mõttetu raharöövimise üritusega on tegemist, hakkasin nüüd kartma, et ehk tabab mind seegi kord sarnane pettumus.

Ja mis siis kui ma ei taha enam naasta oma tavaellu? Ma ei kujuta ettegi, mida ma tunnen kui olen kümme päeva idüllilises Hispaania looduses veetnud ja pean närvilisse maailma tagasi tulema. Kuidas ma suhtun sotsiaalmeediasse, üldse sellesse, mida ma praegu teen, kas kõik see, mis mind praegu kõnetab, äkki ei kõneta mind enam tagasi tulles?

Kui nii lähebki, siis sellega tuleb leppida, sest algusesse pole võimalik minna ning kõik mis juhtub, juhtub põhjusega. Nüüd pole muud kui end rahustada, sest ma tean, et see saab olema kogemus, mida mul on praegu vaja, isegi kui mu mõtted minus paanikat tekitavad.

 

Nüüd, aga sulgen oma arvuti, ja sukeldun vaikusesse. Kohtumiseni 11 päeva pärast, juhul kui ma siis veel tunnen, et tahan oma kogemust teiega jagada.

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Kui sind kõnetavad ja inspireerivad minu reisid ja minu teekond, võta minuga koostööpakkumisteks ühendust!

©2017 by Wowyager. ALL RIGHTS RESERVED.