WOWYAGER
22 - MINU REVOLUTSIOONILINE IGA
20. OKTOOBER 2017
Site Title
Nüüd on kõige keerulisemad ajad möödas
Oma elule tagasi mõeldes saan ma aru, et 22 oli minu jaoks revolutsiooniline iga. Kuni sinnamaani mõtlesin ja tundsin ma, et minu elu on juba paika loksunud. Keerulisemad ajad on möödas. Ma arvasin, et teadsin kes ma olen, kelleks ma tahan saada ja mis suunal minu elu edasi liikuma peaks. Ja sealt edasi hakkas kõik mida ma arvasin teadvat, vaikselt koost lagunema.
Mille järgi mõõtsin ma edu?
Ma olen üsna kindel, et olin tol ajal kitsarinnaline ja andsin väga kergesti hinnanguid. Ma mõõtsin edu näiteks materiaalsete saavutuste kaudu. Ma lihtsalt ei teadnud ega osanud paremini. Ja kuidas ma oleksingi saanud? Ma kasvasin üles kodus kus raha oli alati probleemiks, õigemini selle puudus. Ja kui minu isa jäi õnnetuse järgselt invaliidiks, sai kaheksa aastasest minust pere teine täiskasvanu, minu ema kõrval. Oma lapsepõlve ühe osana mäletan pidevat muretsemist raha pärast ja endale vandumist, et kui mina kunagi suureks saan siis saan mina "edukaks" ja mul ei ole enam kunagi materiaalseid probleeme. Ja nii saigi see kasvades eesmärgiks mille poole püüelda.
Kuidas mõjutas minu elu depressioon?
Aga nagu ma olen aru saanud tähendab edu tegelikult hoopis midagi muud. Esimesi samme selle arusaama suunal hakkasin ma tegema just oma 22. eluaastal. Sel ajal tekkisid mul esimesed küsimused, et kes ma päriselt olen? Ma olin end tundnud ja teadnud kogu elu ja ühtäkki näris mind kahtlus, et minu uskumused ja tõekspidamised võivad olla valed. Elus võib olla peidus hoopis midagi sügavamat kui ma seni olin teadnud. Ma olen kindel, et üks minu elu enim mõjutanud kogemusi oli depressioon. See pani mind tõeliselt kahtlema nendes asjades mida ma arvasin teadvat, kuni küsimuseni kes ma PÄRISELT olen ja olla tahan.
Kas edukas või läbikukkuja?
Mõnda aega tagasi rääkis üks sõber mulle oma tuttavast. Mehest kes oli ühel elu etapil väga edukas. Sõitis uhkete autodega mille roolis oli autojuht, elas suurtes villades. Kuni hetkeni mil tema poeg endalt elu võttis. Pärast seda hakkas see mees muutuma. Nüüd elab ta väga tagasihoidlikult. Minu sõber ütles, et mees käib ringi paljajalu, on väga spirituaalne ja tal ei ole enam materiaalselt peaaegu midagi. Tema rääkis mulle lugu inimesest kes oli kunagi edukas ja nüüd on läbikukkuja. Kuid see pani mind mõtlema, et kas see päriselt on ka nii?
Nii vähe infot nagu ma sain, tundus mulle, et ma kuulsin lugu mehest kelle elus ei olnud prioriteedid paigas, ning pärast väga traagilist sündmust muutus tema jaoks kõik.
Ja uskuge mind, ma olen olnud meister vedeleja. Olid ajad, mil mul oli järjest 3 vaba päeva, ning ma vaatasin praktiliselt ilma pausideta ära 3 hooaega mõnd seriaali. Vahepeal juhtus, et ma ei käinud isegi kodust väljas. Tõeline Netflix and chill unelm.
Lisaks sain ma hakkama ka paari ekstreemse ja eluohtliku teoga. Kahel korral neelasin ma vatti koos veega, sest ma olin kuulnud, et modellid teevad seda, ning see paneb sind vähem sööma. Ma oleksin võinud surra, aga siis ma isegi ei hoomanud kui ohtlik seesugune tegu on. Samuti püüdsin ma....
Ma olen kindel, et meil kõikidel on olnud erinevatel elu etappidel põhimõtteid mis määratlesid suuresti seda kes me oleme ja mida me teeme. Täiskasvanuea alguses oli mul suhete kohta kolm kõige olulisemat põhimõtet:
1. Mina ei ole IIAL kellegi armuke
2. Mina ei lase IIAL ennast kellelgi petta (kui mind petetakse astun ma kohe suhtest välja)
3. Mina ei lase IIAL end ühelgi mehel lüüa
Ahistamine üldiselt ja seksuaalne ahistamine on väga tundlikud ja keerulised teemad millest rääkida. Eriti nende jaoks keda on ahistatud. Mind ei ole seksuaalselst ahistatud. Kuid ma olen olnud olukorras kus ma tundsin end tõeliselt halvasti ja tunnen ka täna, sellele tagasi mõeldes. Ning antud juhul ei olnud mitte mingil viisil kaasatud füüsilist kontakti.
Kas tuleb tuttav ette? Olete kedagi kuulnud nõnda ütlemas? Mina olen, ja üsna teismeea lõpus mõtlesin ka ise, et no kuidas on võimalik pidevalt mingis mustas augus olla, peaks ju ometi oskama end kokku võtta! Kuni ma ise sinna musta auku kukkusin.
Kuidas maailmas kehtivad arusaamad meid mõjutavad?
Ma ei tunne seda inimest ja võibolla ta ei leidnud iseennast ja õnne aga see lühike vestlusejupp pani mind väga sügavalt mõtlema sellele mis on edu ja mida ühiskond defineerib eduna. Peamiselt siiski materiaalselt rikkust. Ma ei ütle, et raha ei ole oluline. Me elame endiselt maailmas, kus selle mida me sööme ja kus me elame, määrab raha.
Mis aitab jõuda oma õnneni?
Mina ei usu, et vaimne olemiseks peaks end riietama ainult vaipadesse ja elama metsas. Kui see teeb sind õnnelikuks, siis absoluutselt tee seda, aga see ei tähenda, et mõni teine viis või meetod ei vii sind sinu õnneni.
Mina usun, et materiaalne rikkus annab meile aega ja võimalusi iseendaga olemiseks, et jõuda sealt kus me õnnelikke inimesi imetleme, sinna kus oleme üks nendest. Tõeliselt õnnelikud. Mina ei ole veel seal, veel, aga ma olen kohas kus ma mõistan, et aja möödudes olen ma hakanud elust aina vähem aru saama aga minu unistused ja eesmärgid tuleviku suhtes ei ole enam rahaga seotud. Ja ma tean, et ma liigun õigel suunal!