BRASIILIA

15. MAI 2018

PLUSSID

MIINUSED

Aastaringselt soe kliima

Väga sõbralikud, soojad ja abivalmid kohalikud

Meelelahutuse valikuid on laialt ja igale maitsele

Sobiv nii rannapuhkuseks kui kultuuri nautimiseks

Maitsev Pão de Queijo juustuleib

SO​

Kõrged elamiskulud ja kallid teenused

Väga kuritegelik ja suur röövimiste oht

Ilma Portugali keeleta on kohati raske hakkama saada

Väljapool pankasid ei tohi sularaha automaate kasutada, sest need on tihti häkitud

Väljas söömine on väga kulukas

Restoranides pakutav toit on üsna rasvane ja rammus, tihti fritüüritud

Alati palju rahvast ja seetõttu pikad järekorrad nii toidupoodides kui turistiatraktsioonide juures

MILLAL MINNA? 

Parim aeg külastamiseks on detsembrist kuni märtsini, kui ilmad on soojad ja päikeselised ning saab külastada randasid. Sambakarnevalist osa saamiseks peaks külastuse ette võtma veebruaris, kui Rio on kahtlemata turistide poolt üle rahvastatud. Juunist kuni septembrini, mil on Brasiilias talv, võib oodata tunduvalt soodsamaid majutuse ja teenuste hindasid, vähem turiste ning tänu veidi jahedamale kliimale sobib see aeg suurepäraselt vaatamisväärsustega tutvumiseks. Sel ajal on ka vähem vihma ning tänu selgemale taevale kuulsate mägede nähtavus parem.

 

KLIIMA? 

Rio de Janeiros on troopiline ja niiske kliimas. Seal on aastaringselt soe, maist kuni oktoobrini on jahedam periood, mil keskmine temperatuur on 21 kraadi, detsembrist kuni märtsini umbne ja palav ning keskmiseks temperatuuriks 27 kraadi. Aprill ja november on suve ja talve vahepealsed kuud. Aastaringselt jääb temperatuur 18-30 kraadi vahele.

HINNATASE?

Rio de Janeiro hinnatase on üsna sarnane Ameerika Ühendriikidele, kuigi nii teenuste ja elamiskulude hinnad kõrguvad USA-ga samale tasemele, siis ei saa seda kahjuks kvaliteedi kohta öelda. Nii toidu, ööbimise kui teenuste hinnad on tõesti kõrged.

TURVALISUS?

Nagu ülejäänud Brasiilias, näeb ka Rio de Janeiro külg-külje kõrval sügavat vaesust ja jõukust. Rio ei ole turvaline linn ning seal peab ringi liikudes olema ettevaatlik:

    Kõik väärisesemed, isegi need mis on odavad aga näevad välja kallid, tuleb maha jätta.

    Tavalised on relva või noa ähvardusel röövimised.

    Sularaha automaate on soovitatav kasutada ainult pankades, sest ülejäänud paikades võivad need olla häkitud.

    Üksikud naisreisijad peavad palju kokku puutuma seksuaalse ahistamisega, nii puudutuste,      erinevate liigutuste imiteerimisega kui ka ebatsensuursete väljendite kuulmisega.

    Enne reisile minekut on väga soovituslik viia end kurssi, missuguseid linnaosasid vältida ja kus ööbida, et valituks osutuks ikka turvaline piirkond.

Ärge uskuge neid külajutu tasemel infokilde, kus keegi hoiatab 60eurose burgeri eest. Usun, et kui hästi otsida, siis leiab Eestistki sellise hinnaga burksi. Mina seda oma silmaga näinud pole ja ei näinud ka Islandil, aga kes otsib, see leiab. Lava restorani soovitan soojalt, minu jaoks oli see üks parim toiduelamus Islandilt.

Kuna ma veetsin eelmise aasta jaanipäeva Lapimaal, siis ehk suudan ma kedagi veel inspireerida seda imelist kogemust ette võtma ning 24tunnist päeva nautima minna. Tegelikult käib suvel sealkandis võrdlemisi vähe turiste. Et ma talvist Lapimaad näinud pole, siis saan kiita ainult suvist ja suvine oli lausa nii imeline, et sealt oli raske tagasi tulla, olen nüüd...

Kuid Manilas on siiski midagi, mida mujalt ei leia. Teadsin, et Manilas asub, Hiina järel, üks Aasia parimaid turge, Greenhills, kust leiab absoluutselt kõikide brändide toodangut, tõsi küll, tegemist on siiski replicatega, ei saanud me seal käimata jätta. Hinnatase oli sõltuvalt replica kvaliteedist väga erinev...

Suundusime oma kodu lähedale metsa öist matka tegema. Otsisime üles vaatlustorni, millest soovitati keskööpäikest nautida. Päikest me pilvede pärast küll ei näinud, aga saime nautida polaarpäeva võlusid. Jalutasime kell kaks öösel metsas, väljas täiesti valge ning kuulasime linnulaulu...

Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head...

Please reload

KULUD INIMESE KOHTA (EURODES)

OMANÄOLINE RIO

Amazonasest kulges minu lend Rio de Janeirosse, kus veetsin oma sünnipäeva ja kokku tervelt nädala. Rio oli põhimõtteliselt ainult rannas vedelemine ja linna ilu nautimine.

Rio de Janeiro on üks tõeliselt maagiline linn, mis kindlasti külastust väärib.

MIKS ON RIO EHITATUD MÄGEDE VAHELE?

 

Linn, mis on ehitatud täiesti ebaloogilisse paika -  mägede vahele. Riost sai mägedevaheline linn, nagu meie seda tunneme seetõttu, et kõige vaesemad, peamiselt orjade järeltulijad tõrjuti 20 sajandi algul linnast välja mägedesse ning tekkisid esimesed favelad ehk slummid. Praeguseks on sellest kõige vaesematele mõeldud asumist kasvanud maailmakuulus linn, kus elab üle 12 miljoni elaniku. See teeb Riost rahvaarvu järgi suuruselt teise linna Brasiilias. Rio tohutus elanike ja majade rägastikus on vaheldumisi tänavad, kus on hirmkallid villad ja luksushotellid ning järgmisena haigutav slummidega vaesus.

Igal juhul on Rio üks imeliselt omanäoline paik ning kuulus nii oma mägede, randade, ilusate naiste, slummide, jalgpalli ja loomulikult, üle kogu linna vaatava ühe nüüdisaja maailmaime,

Cristo Redentor ehk Lunastaja Kristuse kuju poolest.

KUHU VALIDA ÖÖÖBIMISPAIK?

Rios ööbisin ma korteris, kuna leidsin ühe väga soodsa hinnaga Copacabana ranna juurde. Seetõttu ei saa öelda, et ma veetsin rannas vähe aega. Et leida võimalikult turvaline asukoht, tegin korteri valikul väga pikalt eeltööd. Turistide meelispaigaks on tavaliselt Copacabana, Ipanema ja Lebloni ümbrus. Brasiilia on ohtlik riik ja enamus turiste, kes jagavad Brasiilia kohta soovitusi, hoiatavad röövimiste eest. Väga tavalised on kotiröövid, mille puhul soovitatakse kindlasti loobuda oma kotist või muudest väärisesemest, mida röövel tahab ära võtta, sest tavaliselt on nad relvastatud ja Brasiilias on tulistamised ja pussitamisedki kahjuks väga tavapärased. Seetõttu on kõige targem jätta kõik väärisesemed üldse koju. Isegi need mis on odavad aga näevad välja kallid. Minult õnneks ei püütud midagi varastada. Ma olin ka väga hoolas ning olin isegi Lonely Planeti sirvimisel ettevaatlik, et mitte jätta endast eksinud turisti muljet.

Copacabana juures tundsin end turvaliselt isegi öösel, sest rand oli kohati valgustatud ning et turist ikka julgeks ja tahaks Riot külastada, patrullivad seal ümbruses politseinikud. Nägin isegi ühte tagaajamist, kus politsei tõmbas kotiröövli pikali.

SÜDASUVI BRASIILIAS

 

Olin Brasiilias jaanuaris kui seal on südasuvi ning ilmad olid megapalavad - päikese käes nägin isegi 54 kraadi ja varjus kohati üle 40. Nädalavahetusel olid Copacabana ja sellest järgmine, samuti kuulus, Ipanema rand, paksult rahvast täis. Pigem võib öelda, et randa ei olnud selle inimmassi all nähagi. Copacabana üleminekut Ipanemaks on muideks lihtne ära tunda tänavakivide sillutise järgi. Copacabanas looklevad musta ja valgega lained, Ipanemas aga ruudud. 

Ilmselt oli rahvast rohkem ka seetõttu, et oli karnevalieelne aeg ning inimesed olid hakanud juba Riosse kogunema. Sooja oli pidevalt 40 kraadi kanti ja mina, tuntud soojaarmastajana, ei kurtnud üldse. Esimest korda elus nägin päikest, mis oli täpselt seniidis. Mõtlesin võtta rannas seljale päikest ja seisin püsti, sest lamamisest oli juba villand. Peale kümmet minutit seismist tundus, et päike ei võta ikka üldse. Sel hetkel taipasin, et mul lihtsalt polegi varju, vaatasin üles ning päike paistis lagipähe. Brasiilia oli minu esimene reis teisele poole ekvaatorit ja esimene kord kui ma sain tunda niivõrd teravat päikest.

KUIDAS LIIGELDA RIOS ÜHISTRANSPORDIGA?

 

Lisaks rannas vedelemisele tahtsin kindlasti ära näha kuulsat Sugarloaf mäge ja loomulikult Lunastaja Kristuse kuju. Bussid olid Rios väga mugavaks liiklusvahendiks, mis sõitsid tihti ning pigem üsna kaootilise graafiku alusel. Ühel hetkel mõistsin, et bussile minemiseks ei peagi seal tingimata peatuses seisma. Bussid peatusid seal, kus peatust nõuti ja võtsid inimesi peale seal, kus sooviti peale tulla. Piisaski kui viskasid tee ääres käe püsti ning üks paljudest bussidest korjas sind ikka peale. Pilet oli väga odav. Ja neid busse liikus seal meeletult palju. Ühel ristmikul ma lausa loendasin ära kui mitut bussi ma korraga nägin, sain kokku 20. Vau! Samas inimesi, keda laiali vedada on samuti meeletult palju.

ÜHISTRANSPORDIGA LUNASTAJA KUJU JUURDE

 

Selleks, et saada õige bussiga sinna, kuhu vaja, oli kindlasti targem teha veidi eeltööd. Näiteks Lunastaja Kristuse juurde saamine polnud kõige kergem ülesanne. Metroost pidi esmalt küsima metroole või bussile mõeldud integral piletit. Müügil olid ühesuuna piletid, mis maksid ca 4 riaali. Kõigepealt tuli maha minna Lagro do Machado metroo peatuses, edasi Cosme Velho bussile, vist nr 208 ning seal pannakse sind maha juba õiges rongipeatuses, mis viibki mäe tippu.

MILLAL KÜLASTADA LUNASTAJA KRISTUSE KUJU?

 

Mulle väga meeldis kogu teekond Lunastaja Kristuse juurde, Curcavado mäe tippu. Sinna üles saigi väikese rongikesega ning teekond oli tõeliselt kaunis. Palju eksootilisi taimi, durianipuid, ringi lippavaid ahvipärdikuid. Pilet olnud küll kõige soodsam ning tingimata tasub minna kohe hommikul. Kuigi läksin kuju juurde juba varahommikul oli seal rahvast murdu. Pidi ootama rongi järjekorras ning samuti selleks, et saaks üldse kuju juures pilti teha. Seal nägin esimest korda nii tohutut inimmassi, kus oli ebamugav isegi liikuda.

KUI SUUR ON LUNASTAJA KRISTUS?

 

Olin filmidest näinud, kuidas filmikangelased seisavad uhkes üksinduses Lunastaja kuju juures, mis paistab tõeliselt suur ja võimas ja kujutasin ette, et minagi saan sellise mälestuse osaliseks. Kuna filmides nähtuga olin seadnud endale teatava ootuse, sain ma kohale jõudes hoopiski enam-vähem samasuguse pettumuse osaliseks nagu USA vabadussammast nähes. Tegemist ongi tõeliselt kõrge, 38 meetrise kujuga, aga ta ei jäta reaalsuses lihtsalt nii massiivset muljet nagu videopildis. Sellest hoolimata sain oma silmaga ära näha ühe tänapäeva maailmaime ning sealt ülevalt on vaated linnale hingematvalt ilusad!

MILLEST TULEB NIMI SUGAR LOAF MOUNTAIN?

Teine paik, mida ei tohiks Rios olles vahele jätta, on Sugarf Loaf Mountain. Tegemist on Rio ühe kuulsaima paigaga, kust avaneb linnale 360kraadine vaade. Oma nime on ta saanud portugallastelt seetõttu, et 16. sajandil Rios savivormidesse pakendatud ja maalt välja saadetud suhkur meenutas oma kujult Rios kõrguvat mäge.

Tuttav on ta kindlasti kõikidelt Rio panoraampostkaartidelt. Lunastaja Kristuse otsast on muide imeline vaade Sugarloaf mäele ning vastupidi. Mäkke pääseb vaid kaabelautoga, aga retk on kindlasti seda väärt. Sealsed vaated linnale on imelised. Üleval on toidukohad, kust leiab kuumal päeval kosutust, park, kus jalutada ja mõnusad istumiskohad, kus puhata jalgu. Minu lemmikud olid muidugi pisikesed marmosett-ahvid, kes käisid seal toidupalu noolimas. Nad olid nii julged, et hea õnne korral võis ahvike võtta sul lausa käest kinni!

MIDA TÄHENDAB ISLAND HOPING?

 

Rio de Janeiro on kultuuriliselt kindlasti põnev linn aga turist kes tahab rannas puhata ning meelelahutust nautida, leiab samuti Riost nii randa, päikest kui pidu. Võib öelda, et Rio on linn väga paljudele maitsetele. Ning kui Copacabana või Ipanema rannas vedelemisest villand saab, siis lisab puhkusele vaheldust kindlasti Island Hopingu retk.

Seesugust retke pakutakse paljudes riikides ning Isand Hopingu ehk saarelt saarele sõitmise käigus külastatakse tavaliselt päeva jooksul 2-5 pisemat saart. Kuna mina ei olnud enne Rio külastust seesugust retke ette võtnud, tundus see igati põnev vaheldus.

Sealse Isand Hopingu kestus on 10-12 tundi ning maksumus ca 100 eurot inimese kohta. Kuid peab arvestama, et sinuga koos on paadis veel umbes 70 turisti. Tegemist on nö turistika atraktsiooniga, sest seesuguseid 70 inimesega paate ujub saartele kohale üle kümne. Ja inimtühjadest randadest, mida sealsed turismibürood lubavad, võib vaid unistada. Kuna brošüüridel kujutatud valged liivarannad olid vägagi kutsuvad otsustasin retke ette võtta. Ma ei saa öelda, et mulle inimeste rohkus väga meeldinud oleks aga paratamatult olen ma ka ise turist ning annan oma panuse seesuguste saarte turistimagnetiteks muutmisele.

MISSUGUSEID SAARI MA KÜLASTASIN?

 

Retk ise kulgeb Ilha Grande ja Angra dos Reis saartele, kus liiv on tõesti lumivalge ja vesi silmi pimestavalt helesinine. Lisaks saarte külastusele, kus saab päevitada, snorgeldada ja toimub paketi hinnas sisalduv lõuna, tehakse saartevahelistes laguunides samuti snorgeldamise peatusi. Seal snorgeldades ja ujudes kogesin ma esimest korda tunnet, et vesi oli nii soe, et ei pakkunud mingit kosutust. Tegemist oli ju südasuvega ja sealsed kristallselged veed olid kindlasti üle 30 kraadi.

KUIDAS SLUMME KÜLASTADES ELUGA PÄÄSEDA?

 

Rios tahtsin ette võtta ka slummide külastuse, aga ilmselt ei pidanud ma ikka sinna jõudma. Loomulikult ei plaaninud ma minna slummidesse üksi uitama, vaid Rios tehakse spetsiaalseid favela-tuure. Kõlab jaburalt ja ohtlikult, aga koos paari automaatidega turvamehega viiakse turiste slummide vähem ohtlikesse paikadesse. Vähem ohtlik tähendab ilmselt seda, et sind ei ähvarda seal esimese minuti jooksul kuuli saamine. Eetiliselt on olukord keeruline, sest sinna minnakse vaatama kui vaeselt suur osa Rio rahvastikust elab. Ja seda nö atraktsioonina. Kuid teisalt võidavad ka slummides elavad kohalikud, kelle kodusid tuuri ajal külastatakse, sest neile makstakse tuurist pisike summa raha. Paljud turistid siiski võtavad selle retke ette ning kahtlemata võib olla põnev näha kurikuulsa Rio slummi sisse ning sealset eluolu.

Rios ringi sõites oli südantlõhestav tõdeda kui paljud inimestest elavad tegelikult elamiskõlbmatutes ja ohtlikes majades, ilma meie jaoks iseeneseks mõistetavate mugavusteta nagu kanalisatsioon või elekter. Rio ja tegelikult Brasiilia, kõige suurem ja üks ohtlikuim slumm Rochina on nii suur, et silmaga polegi selle lõppu näha. Seal elab koguni 70 000 inimest. Kahjuks leidub slumme nii Brasiilias kui Ladina-Ameerikas tohutult palju.

MINU LEMMIK MAITSEELAMUSED RIO DE JANEIROS

Kuigi ma ei ole suurlinnade armastaja, siis Riost jäid mul vaid head mälestused. Kindlasti ei anna suurlinna minu jaoks võrrelda džungli või järgmise sihtpaiga Foz do Iguaçuga, aga Rios on mingi võlu. Ja üks põhjus, miks Riosse tagasi minna, on Guarana limonaad ja Pão de Queijo ehk Brasiilia juustuleib. Pão de Queijo küpsetatakse 350kraadise kuumuse juures ning tegemist on suus sulava juustuse, õhulise pallikesega. Neid kahte ei ole ma mujalt maailmast leidnud ning nende maitsed ... kirjeldamatult head!

Ma ostsin vist igast metroopeatusest Pão de Queijost koos Guarana limonaadiga. Kui Brasiilias käia, siis kindlasti ei tohi sealt lahkuda neid maitsmata! Ja ma garanteerin, et kui sa korra Pão de Queijost proovinud oled, siis see ei jää viimaseks!

Seega, Rio de Janeiro - me kohtume kindlasti veel!

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Kui sind kõnetavad ja inspireerivad minu reisid ja minu teekond, võta minuga koostööpakkumisteks ühendust!

©2017 by Wowyager. ALL RIGHTS RESERVED.