BRASIILIA
4. MAI 2018
PLUSSID
MIINUSED
Aastaringselt soe kliima
Väga sõbralikud ja soojad kohalikud
Täielik puhkus ja ära lõigatus muust maailmast
​Džungli tuurile minnakse paketiga, kus kõige eest on hoolitsetud ja ise organisatoorse poole pärast muretsema ei pea
​
d
Aastaringselt vihmane ja kõrge niiskustasemega
Palju mürgiseid loomi ja putukaid
Õnnetuste korral on abi juurde jõudmine väga keeruline
Rohke niiskuse tõttu malaariaoht
MILLAL MINNA?
Juulist kuni detsembrini on kuivem periood, sel ajal on jõgede veetase madalam, tänu sellele džungli rajad paremini ligipääsetavad, parem aeg kalastamiseks ja linnuvaatluseks, vähem sääski, madalam niiskustase ja hea aeg kaimanite vaatlemiseks. Jaanuarist juunini on jõgede veetase kõrgem ning paljud paigad paadiga ligipääsetavamad. Sääski on sel ajal tunduvalt rohkem ja ka päevasel ajal võib esineda väga tugevaid sadusid.
​KLIIMA?
Amazonase džungel laiub ekvaatorile lähedal, läbi 6 riigi troopilises väga niiskes kliimas. Amazoonases ei ole aastaaegasid ning kui kuidagi kuid omavahel eristada, võib aasta jagada kaheks, vihmaseks ja veelgi vihmasemaks. Juulist kuni detsembrini võib temperatuur olla 26-40 kraadi, jaanuarist kuni juunini 23 kuni 30 kraadi.
​
HINNATASE?
Džungliretkele minnakse erinevate tuurikorraldajatega ning nii ööbimine, toidukorrad kui džunglitripid on juba hinna sees. Alkoholi peab ise ostma, aga see ei ole džunglipoodides kuigi kallis. Ühe tuuripäeva kulu inimese kohta on keskmiselt jagatud toas 60 eurot ja privaatses toas 100 eurot.
​
TURVALISUS?
Kui jälgida meeskonna poolt antud soovitusi, ei ole põhjust oma turvalisuse pärast muretseda, kuid igal juhul on džungel ohtlik, sest seal elab väga mürgiseid putukaid, madusid, konnasid, kiskjaid ja muid meile ohtlikke loomasid.
KULUD INIMESE KOHTA (EURODES)
2 MILJONI ELANIKUGA VÄIKEKÜLA
Nagu ma oma eelmises postituses mainisin, siis Amazonasesse on võimalik jõuda ainult mööda merd või õhku. Mina lendasin São Paulost Manaus’se, mis on Amazonase regiooni suurim linn. Kuigi kohalikud rääkisid sellest kui väikesest külakesest, kus elab ainult kaks miljonit inimest. Meie mõistes, tõesti väga väike kohake.
Kuna ma veetsin eelmise aasta jaanipäeva Lapimaal, siis ehk suudan ma kedagi veel inspireerida seda imelist kogemust ette võtma ning 24tunnist päeva nautima minna. Tegelikult käib suvel sealkandis võrdlemisi vähe turiste. Et ma talvist Lapimaad näinud pole, siis saan kiita ainult suvist ja suvine oli lausa nii imeline, et sealt oli raske tagasi tulla, olen nüüd...
Kuid Manilas on siiski midagi, mida mujalt ei leia. Teadsin, et Manilas asub, Hiina järel, üks Aasia parimaid turge, Greenhills, kust leiab absoluutselt kõikide brändide toodangut, tõsi küll, tegemist on siiski replicatega, ei saanud me seal käimata jätta. Hinnatase oli sõltuvalt replica kvaliteedist väga erinev...
Suundusime oma kodu lähedale metsa öist matka tegema. Otsisime üles vaatlustorni, millest soovitati keskööpäikest nautida. Päikest me pilvede pärast küll ei näinud, aga saime nautida polaarpäeva võlusid. Jalutasime kell kaks öösel metsas, väljas täiesti valge ning kuulasime linnulaulu...
Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head...
Sel juuniküüditamise mälestuspäeval, 14. juunil tundsin endas väga suurt raskust ja hakkasin veidi lähemalt uurima, kuidas puudutas küüditamine minu peret ja lähedasi.
Tean, et minu vanavanaisa küüditati ning Eestisse ta enam ei naasnud. Minu elukaaslase...
KELLEGA DŽUNGLITUURILE MINNA?​
Et reisifoorumites soovitati soodsamate hindade lootuses broneerida Amazonase retk Manaus’ kohapeal, polnud minulgi midagi ette ostetud. Seetõttu jäin Manaus’se üheks ööks, majutuseks valisin seljakotireisijate hosteli Hostel Manaus'. Küll olin ma teinud parimate tuuride kohta eeltööd ning teistest paistis peajagu üle olevat Amazon Gero Tours. Peajagu üle oli see teistest kahjuks ka hinna poolest, mistõttu ei mahtunud see minu eelarvesse. Kuid lootsin, et ehk õnnestub kohale jõudes pidada hinna üle veidi läbirääkimisi. Kindel oli see, et tahtsin džunglisse minna turvalise ja hinnatud tuuride korraldajaga.
KELLELE SOBIB VÕRKKIIGES MAGAMINE?
Esimesena seadsingi sammud just Amazon Gero Tours'i, kus nimitegelane ehk omanik Gero oli isegi kohapeal olemas. Majutuse võimalusi pakkus Gero Tours mitu – privaatne bangalo, vooditega või võrkkiikedega ühistubades. Kuigi minu eelarvesse ei mahtunud isegi võrkkiikedega ühistuba, õnnestus mul veidike hinda alla kaubelda ning lõpuks astusin büroost välja siiski majutusega ühistoas, kus saab magada voodis. Ehkki võrkkiiges magamine oleks olnud tunduvalt soodsam, tundus pea nädal võrkkiiges liig. Gero hoiatas, et võrkkiikedes magamine ei ole mugav, eriti kui ei ole sellega harjunud. Ja kuna Amazonase retk kestis kuus päeva ja viis ööd, ei tundunud mõistlik mõte jätta end nii pikaks ajaks voodita.
MIKS EI SEGUNE KAHE ERINEVA JÕE VESI?
Džunglisse kohale jõudmine oli üsna aeganõudev. Esmalt pidi sõitma bussiga sadamasse, seejärel tunnike paadiga üle kahe jõe kohtumispaiga. Tegemist oli kuulsa Meeting of Waters'iga, kus kohtuvad Rio Negro ja Amazon River. Need kaks jõge voolavad nimelt paralleelselt kuus kilomeetrit nõnda, et kahe jõe vesi ei segune. Rio Negro voolu kiirus on kaks kilomeetrit tunnus ning jõe temperatuur 28 kraadi. Amazon Riveri temperatuur seevastu 22 kraadi ja voolukiirus neli kuni kuus kilomeetrit tunnis. See tekitab jõgede ristumiskohas unikaalse fenomeni, kus võib lausa käega tunda temperatuuride erinevust ja näha selget joont heleda ja tumeda vee vahel.
MAAILMA SUURIM VESIROOS
Peale tunniajast paadisõitu tuli loksuda bussiga pea poolteist tundi dzungli hotelli poole mööda väga kahtlase väärtusega teid. Ja need teed olid seal tõesti väga auklikud. Üks vinge asi, mida teel džunglisse näha sai, olid gigantsed Victoria vesiroosid, mis kannatavad raskust kuni 50 kilo. Seega saab kergem inimene vabalt vesiroosi lehele istuda ja klõpsata seal ühe vinge pildi. Kahtlemata on retk džunglisse kogemus omaette.
KUIDAS DŽUNGLIST VÄLISMAAILMAGA KONTAKTI SAADA?
Pärast bussisõitu jätkus teekond taas mööda Amazonase jõge aina sügavamale džunglisse ning peale tunnikest järjekordset paadisõitu jõudsime imearmsasse Ararinha džungli hotelli. Kõik toidukorrad olid juba paketi sees ning seetõttu ei pidanud toidu pärast ise muretsema ja endal jäi vaid üle nautida imelist Amazonase džunglit ilma igasuguste segavate faktoriteta.
Seda sõna otseses mõttes. Internetist rääkimata sai seal ära unustada ka telefoni levi. Kohapeal oli ainult üks satelliittelefon, mida oli võimalik kasutada hädaolukordade puhul. Iga džunglisse tulija sai selle numbri edastada oma kodustele, juhuks kui kodus peaks midagi juhtuma ning sind on vaja kätte saada. Muul juhul olime harjumuspärasest meediamürast ja asustusest täiesti ära lõigatud. Mina nautisin seda vist isegi liiga palju!
ESIMENE RETK DŽUNGLISSE
Järgmisel päeval algas mööda Amazonase jõge esimene retk džunglis. Hinges lootus näha mõnda Amazonases esindatud põnevast loomaliigist, keda elutseb seal palju. Maailmas teadaolevatest liikidest on üle 50% esindatud ka Amazonases. Sealhulgas peavad paljud ohtlikud putukad, roomajad ja loomad Amazonase džunglit oma koduks. Gero rõhutas retkele minnes, et mingeid garantiisid, keda džunglis näeb, nemad anda ei saa, sest tegemist on täiesti metsiku keskkonnaga ning hea õnne korral võib kohata paljusid loomi. Halvema õnne korral tuleb leppida metsiku džungli võludega. Igal retkel aitab džunglit avastada väga kogenud giid ja tema abimees, samuti kohalik, kes küll ei räägi inglise keelt, aga teab ja tunneb oma džungli igat tahku.
MIKS AMAZONASESSE UJUMA EI TOHI MINNA?
Džunglis matkates on tavaks, et turistidele antakse võimalus püüda omale ise jõest toitu. Nii pidime meiegi hankima ise oma lõunasöögi. Kala püüdsime lihatükkidega ning näkkamist ei pidanud kaua ootama, sest Amazonase jõgi kubiseb piraajadest ja catfish’ist. Nägin oma silmaga ära need kurikuulsad piraaja kalad. Ning paraku see pole legend, et nad ka inimese liha söövad. Seetõttu me lihaga kala püüdsimegi ning kui sa piraajade lõunasöögiks saada ei taha, siis igasse paika jões ujuma minna ei tohi.
Meie lasime pisemad tegelased lasti vette tagasi, suuremad leidsid (paraku) tee meie lõunasöögi lauale.
Üht imelisemat vaatepilti pakkusid kindlasti jõedelfiinid, keda oli Amazonase jões pidevalt näha. Enne reisi ma isegi ei teadnud, et Amazonase jões elavad magevee delfiinid, aga neid oli seal tõesti palju! Näha sai harjumuspäraselt halli värvi delfiinide perekondi - emasid oma pisikese järglastega, aga ka haruldasemaid roosasid delfiine. Tekkis tõesti tunne, et missugune loomaliik Amazonases ei elaks!
KUIDAS JÕEST KAIMANE PÜÜTAKSE?
Pärast esimest džungliretke saime õhtuni džunglihotellis puhata. See oli tõepoolest puhkus, sest välismaailm ei tulnud ju segama. Õhtul ootas ees öine jõe avastamine. Giid rääkis sealjuures hirmulugusid, et kindlasti ei tohi üksinda öösel paadiga jõele minna, sest Amazonase jões elab väga suuri kaimane. Amazonases elab nimelt must kaiman, kes on kõige suurem krokodilliline maailmas. Tavaliselt kasvavad nad vähemalt viie meetri pikkuseks, aga leitud on ka kõvasti suuremaid isendeid. Legendide kohaselt lausa 12 meetri pikkuseid hiiglaseid.
Giidi sõnutsi oli tegemist väga tarkade loomadega, kes jahivad just kalamehi, kes on üksinda paadis. Nõnda on kaduma läinud mitmeid kohalikke ning giidil oli endalgi lähedane kaimanikogemus. Üks tohutu suur kaiman üritas ümber ajada paati, kus oli tema koos oma teismelise pojaga. Kaimanite taktika pidigi olema paati viskumine ja sedasi paadi ümber ajamine või halvimal juhul kohe paadis olija vette tõmbamine.
Meil oli õnneks seitse inimest paadis ning oma öisel retkel puutusime kokku vaid mõnekümne sentimeetriste kaimanipoegadega. Giid püüdis neid veest käega, et turistid saaksid pilte teha. Pisikesed kaimanid lasti peale seda kenasti vette tagasi ja kinnitan, et nendega ei juhtunud midagi halba.
TULED KUSTU KELL KAHEKSA
Öiselt retkelt tagasi jõudes pidime arvestama, et hotellis ei ole enam elektrit, sest elekter lülitati välja igal õhtul kell kaheksa. Ega seal pimeduse saabudes palju teha olnudki ja pimedaks läheb lõunamaades alati väga vara, juba kell seitse on kottpime. Ning kuna ka äratus oli hommikuti väga vara, oli pimeduse saabudes juba uni peal.
KOHTUMINE LAISKLOOMAGA
Järgmisel päeval külastasime kohalikke peresid ja vaatlesime linde. Meie giid oli tõesti väga kogenud ja tema märkas vist igat lindu ja looma. Ühel hetkel näitas giid meile kaugel puu otsas iguaani. Pika, pika vaatluse järel leidsime meiegi tema ülesse. Õige pea leidis giid meile näitamiseks laisklooma. Randusime ning giidi abiline ronis 20 meetri kõrguse puu otsa, millel ei olnud mitte ühtegi oksa ja tuli sealt koos laiskloomaga tagasi. Ma ei saa siiamaani aru kuidas ta seda tegi.
Meie saime laiskloomale pai teha ja pildistada ning teda koheldi imeõrnalt, sest tegemist oli tiine emasloomaga. Laiskloomad on küll aeglased, aga nende haare on tohutult võimas, seetõttu pidime olema ekstra ettevaatlikud, et ta ei peaks meid puuks, mille peal oma tugevat haaret rakendada. Oli imeline seda äärmiselt huvitavat looma oma silmaga nii lähedalt näha!
Vahepeal lendasid džunglist välja üle meie paadi Aarad, kes on ühed suurimatest papagoidest maailmas. Tol hetkel jõudis minule päriselt kohale, et ma tõesti olengi maailma teises otsas, keset Amazonase džunglit, kus elavad vabas looduses papagoid, need samad kirjud linnud, keda olen kogu lapsepõlve imetlenud piltidelt ja loodussaadetest!
MIS ON BRASIILIA ARMASTATUIM ALKOHOL?
Enne oma viimasesse sihtpunkti, kohalikule perele küllaminekut, käisime läbi kohalikust baarist, kus sai mängida piljardit, osta külma õlut ja muidugi Cachaçat. Viimase näol on tegemist fermenteeritud suhkruroost villitud alkohoolse joogiga, millel on kangust tavaliselt 38-48% vahel. Kodus villijad saavad teha täpselt nii kange Cachaça nagu nad soovivad. Neid kodus villijaid oli Amazonases üsna palju ja ega nad seda lahjemat kraami eelistanud. Kohalik baar oligi üks ujuk-maja, mis nägi välja askeetlik, aga täpselt selline nagu võiks džunglibaarist oodata.
KUIDAS SAAVAD KOOLI AMAZONASE LAPSED?
Seesuguste piirkondade, nagu Amazonas, kohalike külastamine paneb alati mingid väärtused elus perspektiivi. Nad ei pea muretsema külma ilma pärast, aga nende elamistingimused on meiega võrreldes tõeliselt kesised. Elamud on kokku klopsitud, suured pered elavad väga väikestel pindadel ning kanalisatsioon ja puhas vesi on luksus, mida enamikul pole. Puhast vett veetakse kohale suurte kanistritega Manaus'est.
Lemmikloomadega on neil hoopis teised mured, nimelt peavad lapsed jälgima, et nende lemmikud liialt jõe äärde ei kipuks, sest muidu võib kaiman nad vette tõmmata. Nägime seal ühte kolme jalaga kutsut, kes oli õnneks kaimani rünnaku üle elanud, kuid jäi ühtest jalast siiski ilma. Lapsed lähevad iga päev kooli paadiga. Kui meil tuleb lastele järele koolibuss, siis Amazonases hoopis koolipaat, mis viib nad umbes ühe tunni tee kaugusele kooli. Ja siis sa mõtled missugused esimese maailma mured sind kodus kimutavad. Minu jaoks on see tohutult oluline, et saaksin aegajalt end oma mullist täiesti välja tuua. Ise kogeda maailmadevahelist erinevust ja kui silmiavav see on.
KUI PALJU MÜRGISEID LOOMI DŽUNGLIS ELAB?
Järgmisel päeval toimus matk, mida ma ilmselt kõige enam ootasin ja veidi ka kartsin - öö džunglis. Lahkusime oma ööbimiskohast juba hommikul ning sinna naasmine oli plaanitud alles järgmisel pärastlõunal.
Esmalt võtsime ette matka džunglisse, kus giid tutvustas meile erinevaid džungliasukaid. Enamasti näitas ta meile just mürgiseid või teisi väga erilisi tegelasi. Kuna Amazonas on tõeliselt liigirohke, siis loomulikult on konkurents seal elutsevate loomade vahel väga tihe. Selleks on igal tegelasel oma kaitsemehhanismid. Giid võttis kätte pisikese musta konna kellel jooksid üle selja kollased triibud (Splash Backed Poison Frog). Et mulle konnad väga meeldivad, oleksin teda isegi hea meelega käes hoidnud, aga paraku oli tegemist väga mürgise liigiga, väidetavalt ühe maailma mürgiseimaga. Teda leidub sealsetes puuõõnsustes ning tema mürk võib korraga tappa lausa viis inimest, kui see peaks sattuma nende vereringesse.
Eriti hoiatas giid meid sipelgate eest ja rõhutas, et me ise ei katsuks mitte ühtegi putukat ega muud looma. Sipelgad tunduvad meile ju üsna ohutud, aga Amazonases leidub näiteks sellist liiki sipelgat (Bullet Ant), kelle ühest hammustusest piisab, et tekitada inimesele 24 tundi valusid, mida ei leevenda ükski valuvaigisti. Keegi vist ei unista puhkusel 24tunnisest piinast.
KUIDAS DŽUNGLIS ELLU JÄÄDA?
Ühel hetkel tõmbas giid puu õõnsusest välja tarantli, teisel hetkel hoiatas, et me läheks ühest lehest ringiga mööda, sest seal oli putukas, kes võib pritsida mürki ja kui see inimese silma satub, jääb ta tõenäoliselt pimedaks. Selline tunne oli küll, et igal sammul üritab justkui keegi sind ära tappa! Giid hoidis meil kogu aeg silma peal, et keegi ekslema ei läheks. Nad teadsid juhust, kuidas üks turist näinud väga erilist liblikat ja eraldus teda pildistades grupist, eksis ära ja viibis 72 tundi üksinda džunglis. Õnneks pääses ta sest metsikust seiklusest küll eluga, kuid kindlasti ei kuulu selline „seiklus“ kellegi puhkuse to-do listi. Giid jagas meile nippe, kuidas on võimalik sellisel puhul üldse ellu jääda: soovituslikult peaks magama puu otsas, kuigi seal võib kokku puutuda suurte kaslastega, on puu otsas magamine siiski kõige turvalisem. Vett džunglis asuvatest lompidest juua ei tohi, sest see vesi on täis baktereid, mis pigem võivad tappa, kui janu leevendada. Ainus variant janu kustutamiseks on koguda hommikust kastevett ning parimaks toiduks on proteiini täis vaglad, kes elavad kookospalmi seemnetes!
KUIDAS MAITSEVAD VAGLAD?
Giid tegi ühe seemne lahti, võttis sealt elusa vagla välja andis turistidele proovida. Mina olin esialgu väga kahtleval seisukohal, aga siis mõtlesin, et millal ma ikka uuesti siia satun ning tegin tutvust oma elu kõige ekstreemsema toiduga. Aga tegelikult maitses see lihtsalt nagu kookosemaitseline, imeliku konsistentsiga snäkk. Teadmine, et tegemist on vaglaga, oli kindlasti hullem kui vagel ise.
MIKS EI TOHI AMAZONASE JÕGE TUALETINA KASUTADA?
Lõunasööki pidime taas ise lõkkel küpsetama. Selleks oli kaasa võetud suur kana. Seni kuni liha küpses oli turistidel võimalik minna end jõkke kosutama. Ainsad reeglid, mida tuli vette minnes silmas pidada olid, et kaldast ei tohi minna kaugemale kui kaks meetrit ning mehed ei tohi vette pissida. Sügavamas jõesängis leidub palju piraajasid ja kaimane ning pissimine oli keelatud, sest Amazonase jões elutseb pisike parasiitkala (Candiru), kes võib liikuda mööda sooja juga ülesse kusitisse ja jääda elutsema sinna meesterahva organisse, kus ta olla ei tohiks. Kuna tegemist on läbipaistva kalaga, siis ei ole teda vees lihtne märgata. Kuigi teadaolevalt oli selline juhtum aset leidnud vaid ühe korra, tasus siiski pigem karta kui kahetseda.
MIKS PEAB DŽUNGLIS PALAVUSEGA PIKKI RIIDEID KANDMA?
Pärast lõunasööki jätkus džunglimatk ning oma öise laagri seadsime üles üsna sügavale džunglisse. Turiste oli kokku seitse ning lisaks oli meiega kaasas neli meeskonnaliiget. Meie saime jalad seinale visata kui kohalikud otsisid puuroikaid, millest valmistada karkass, et magamiseks mõeldud võrkkiiged saaks nende külge riputada. Kuna öösiti džunglis enamasti sajab, kaeti meie ajutise maja lagi presentkattega. Kuigi väljas oli soe, jäeti põlema ka lõke, mis aitas soovimatuid külalisi eemale peletada. Võrkkiik ise oli tegelikult moskiitovõrguga kaetud kookon.
Et Amazonases elutseb mürgiseid malaariat levitavaid sääski, oli väga oluline end pidevalt katta nii pikkade riiete kui sääsetõrje vahenditega, eriti jaanuaris, mil džunglis on nö märg hooaeg ja sääski ekstra palju. Kuigi väljas oli väga palav ja parema meelega oleks kandnud ainult lühikesi rõivaid, aitasid pikad riided ära hoida sääsehammustusi. Nii me seal olime, kogu aeg nii higist kui õhuniiskusest märjad. Ja niiskustase on džunglis nii suur, et asjade kuivatamisel polnudki erilist mõtet. Need lihtsalt ei kuivanud ära. Ja ometi olin ma pikkadest riietest ja sääsetõrjevahendite kasutamisest hoolimata sääsehammustustega kaetud. Et malaariasse haigestumist vältida, alustasin ma nädal enne dzunglisse minekut Malarone söömist, mis on tuntud kui kõige leebemate kõrvalnähtudega malaariaravim. Kui Lõuna-Aafrikas safaril ja Vietnamis Mekongi deltas, tundus Malarone söömine ehk liigse ettevaatlikkusena, siis ma ei kujutaks ette Amazonasesse minemist ilma ravimit söömata, seal on liialt suur oht haigestuda.
MISSUGUSED OHUD VARITSEVAD DŽUNGLI "TUALETIS"?
Enne magama minekut hoiatas giid, et me oleksime öösel loodusliku „tualeti“ külastamisel väga ettevaatlikud, sest mürgiseid madusid oli seal jalaga segada. Eriti naistel oli oluline enne kükitamist veenduda, kas tegemist on ikka ohutu paigaga. Nimelt oli giidil olnud paar aastat tagasi juhus, kus üks rootslanna läks samuti öösel pissile ning sai maolt hammustada. Kogenud giid leidis kiirelt mao üles ja veendus kui mürgise isendiga on tegemist. Rünnanud oli madu, kelle mürk võib tappa kolme tunni jooksul. Giidi sõnutsi on tal alati kaasas rahvameditsiini ravimid ning selle konkreetse mao mürgi vastu kasutavad nemad jahvatatud musta linnuluud. Loomulikult toimetati salvata saanud turist kiiresti Manausse haiglasse, mis võttis juba aega umbes kolm tundi. Paistis, et toona toimisid esivanemate tarkused, sest Rootsi turistiga ei juhtunud õnneks midagi. Kuid seda juttu kuuldes olime me ekstra ettevaatlikud. Ma skanneerisin taskulambiga vist viis minutit ümbrust, enne kui pissida julgesin. Ja siinkohal ei saa mainimata jätta, kui oluline on korraliku ravikindlustuse olemasolu.
MIKS MA PLAANITUST KAUEMAKS DŽUNGLISSE JÄIN?
​
Järgmisel päeval pidin sõitma tagasi Manaus’se, kus oli plaanis veeta üks öö enne Rio de Janeirosse lendamist. Kuid giid mainis meile, et õhtul toimub džunglis nende küla aasta suurim pidu, millest võtavad osa kõik 300 elanikku. Hakkasin seepeale uurima variante, kuidas veeta seal üks öö kauem ning kuna džunglihotellis oli ruumi, mängisin oma plaanid ümber. Kaks USA turisti otsustasid samuti üheks ööks kauemaks jääda ning võtsid riski lootuses, et nad ei jää oma USA-sse suunduvast lennust maha. Päeval tagusime kohalike kuttidega jalgpalli ja juba sellest paistis, et Brasiilias on vist iga poisslaps sündinud jalgpallurigeeniga, sest sealsetest tüüpidest oleks võinud igaüks Eesti koondises mängida. Seda isegi jalgpalliväljakul, mis oli tegelikult üks tavaline jõe kaldal asuv heinamaa.
PIDU DŽUNGLI MOODI
Džunglipeost osa saamine oli tõesti üks reisi põnevaimaid kogemusi. Et küla ise oli väike, siis enamus inimestest olid seal sugulased. Päris oma õega ei abielluta, kuigi ka seda on juhtunud, aga tädi- ja onutütarde ning -poegadega abiellumine on tavaline. Võiks öelda, et tegemist oli isegi suguvõsa kokkutulekuga, kus Cachaçat voolas ojadena. Kohal oli isegi džunglipolitsei ning bänd. Mulle tundus, et nad mängisid õhtu otsa täpselt sama lugu, aga rahvas tantsis nagu homset poleks! Mul oli hea meel, et ma sellest kogemusest ilma ei jäänud. Pidu kestis varajaste hommikutundideni ning sedavõrd vahetust ja pingevabast õhkkonnast, nagu oli džunglis, oli tõeliselt kahju lahkuda.
POHMELLIS JA KADUNUD GIID
Järgmisel päeval ootasime umbes 45 minutit oma giidi, kes pidi meid bussi peale viima. USA-kad muutusid juba väga närviliseks, sest nende lend läks minu omast varem. Vahepeal lendas džunglist kohale üks sõbralik papagoi kes kohalike sõnul pidevalt toitu lunimas käib.
Lõpuks tuli meile paadiga järele hoopis mingi kolmas tüüp, kes vabandas, et Antonio, meie giid, ei saanud tulla. Kuna ta oli eelmisel õhtul tõesti purupurjus ja vist tülitses peol oma pruudiga, eeldasime et arvatavasti oli tal väga ränk pohmell. Ülejäänud reis möödus ilma viperusteta ning kui jõudsime Gero kontorisse, oli Gero hotellist meie kohvrid juba ära toonud, sest džunglisse võtsin ma kaasa vaid seljakoti ning saime lennujaama kiirustada. Minul jäi siselennule veel varuaegagi. USA-kad küll jooksid, aga jõudsid oma lennule samuti õigeaegselt.
MINU ELU ÜKS PARIM PUHKUS​
Amazonas on kindlasti minu elu üks vingemaid seiklusi ning loodan, et sinna lähen veel kunagi tagasi. Peale sealt naasmist mõtlesin ma täiesti tõsiselt, et ma tahaksin täiesti üksi lausa kuu aega džunglis elada. Mõelge, missugune puhkus see oleks - aeg ainult iseenda ja loodusega, ilma igasuguste välismaailma probleemide ja muredeta!
Oma järgmises postituses lähen aga avastama ühte maailma kuulsaimat ja ilusaimat linna, Rio de Janeirot!