BRASIILIA
4. MAI 2018
PLUSSID
MIINUSED
Aastaringselt soe kliima
Väga sõbralikud ja soojad kohalikud
Täielik puhkus ja ära lõigatus muust maailmast
Džungli tuurile minnakse paketiga, kus kõige eest on hoolitsetud ja ise organisatoorse poole pärast muretsema ei pea
d
Aastaringselt vihmane ja kõrge niiskustasemega
Palju mürgiseid loomi ja putukaid
Õnnetuste korral on abi juurde jõudmine väga keeruline
Rohke niiskuse tõttu malaariaoht
MILLAL MINNA?
Juulist kuni detsembrini on kuivem periood, sel ajal on jõgede veetase madalam, tänu sellele džungli rajad paremini ligipääsetavad, parem aeg kalastamiseks ja linnuvaatluseks, vähem sääski, madalam niiskustase ja hea aeg kaimanite vaatlemiseks. Jaanuarist juunini on jõgede veetase kõrgem ning paljud paigad paadiga ligipääsetavamad. Sääski on sel ajal tunduvalt rohkem ja ka päevasel ajal võib esineda väga tugevaid sadusid.
KLIIMA?
Amazonase džungel laiub ekvaatorile lähedal, läbi 6 riigi troopilises väga niiskes kliimas. Amazoonases ei ole aastaaegasid ning kui kuidagi kuid omavahel eristada, võib aasta jagada kaheks, vihmaseks ja veelgi vihmasemaks. Juulist kuni detsembrini võib temperatuur olla 26-40 kraadi, jaanuarist kuni juunini 23 kuni 30 kraadi.
HINNATASE?
Džungliretkele minnakse erinevate tuurikorraldajatega ning nii ööbimine, toidukorrad kui džunglitripid on juba hinna sees. Alkoholi peab ise ostma, aga see ei ole džunglipoodides kuigi kallis. Ühe tuuripäeva kulu inimese kohta on keskmiselt jagatud toas 60 eurot ja privaatses toas 100 eurot.
TURVALISUS?
Kui jälgida meeskonna poolt antud soovitusi, ei ole põhjust oma turvalisuse pärast muretseda, kuid igal juhul on džungel ohtlik, sest seal elab väga mürgiseid putukaid, madusid, konnasid, kiskjaid ja muid meile ohtlikke loomasid.
KULUD INIMESE KOHTA (EURODES)
2 MILJONI ELANIKUGA VÄIKEKÜLA
Nagu ma oma eelmises postituses mainisin, siis Amazonasesse on võimalik jõuda ainult mööda merd või õhku. Mina lendasin São Paulost Manaus’se, mis on Amazonase regiooni suurim linn. Kuigi kohalikud rääkisid sellest kui väikesest külakesest, kus elab ainult kaks miljonit inimest. Meie mõistes, tõesti väga väike kohake.
Kuna ma veetsin eelmise aasta jaanipäeva Lapimaal, siis ehk suudan ma kedagi veel inspireerida seda imelist kogemust ette võtma ning 24tunnist päeva nautima minna. Tegelikult käib suvel sealkandis võrdlemisi vähe turiste. Et ma talvist Lapimaad näinud pole, siis saan kiita ainult suvist ja suvine oli lausa nii imeline, et sealt oli raske tagasi tulla, olen nüüd...
Kuid Manilas on siiski midagi, mida mujalt ei leia. Teadsin, et Manilas asub, Hiina järel, üks Aasia parimaid turge, Greenhills, kust leiab absoluutselt kõikide brändide toodangut, tõsi küll, tegemist on siiski replicatega, ei saanud me seal käimata jätta. Hinnatase oli sõltuvalt replica kvaliteedist väga erinev...
Suundusime oma kodu lähedale metsa öist matka tegema. Otsisime üles vaatlustorni, millest soovitati keskööpäikest nautida. Päikest me pilvede pärast küll ei näinud, aga saime nautida polaarpäeva võlusid. Jalutasime kell kaks öösel metsas, väljas täiesti valge ning kuulasime linnulaulu...
Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head...
Sel juuniküüditamise mälestuspäeval, 14. juunil tundsin endas väga suurt raskust ja hakkasin veidi lähemalt uurima, kuidas puudutas küüditamine minu peret ja lähedasi.
Tean, et minu vanavanaisa küüditati ning Eestisse ta enam ei naasnud. Minu elukaaslase...
KELLEGA DŽUNGLITUURILE MINNA?
Et reisifoorumites soovitati soodsamate hindade lootuses broneerida Amazonase retk Manaus’ kohapeal, polnud minulgi midagi ette ostetud. Seetõttu jäin Manaus’se üheks ööks, majutuseks valisin seljakotireisijate hosteli Hostel Manaus'. Küll olin ma teinud parimate tuuride kohta eeltööd ning teistest paistis peajagu üle olevat Amazon Gero Tours. Peajagu üle oli see teistest kahjuks ka hinna poolest, mistõttu ei mahtunud see minu eelarvesse. Kuid lootsin, et ehk õnnestub kohale jõudes pidada hinna üle veidi läbirääkimisi. Kindel oli see, et tahtsin džunglisse minna turvalise ja hinnatud tuuride korraldajaga.
KELLELE SOBIB VÕRKKIIGES MAGAMINE?
Esimesena seadsingi sammud just Amazon Gero Tours'i, kus nimitegelane ehk omanik Gero oli isegi kohapeal olemas. Majutuse võimalusi pakkus Gero Tours mitu – privaatne bangalo, vooditega või võrkkiikedega ühistubades. Kuigi minu eelarvesse ei mahtunud isegi võrkkiikedega ühistuba, õnnestus mul veidike hinda alla kaubelda ning lõpuks astusin büroost välja siiski majutusega ühistoas, kus saab magada voodis. Ehkki võrkkiiges magamine oleks olnud tunduvalt soodsam, tundus pea nädal võrkkiiges liig. Gero hoiatas, et võrkkiikedes magamine ei ole mugav, eriti kui ei ole sellega harjunud. Ja kuna Amazonase retk kestis kuus päeva ja viis ööd, ei tundunud mõistlik mõte jätta end nii pikaks ajaks voodita.
MIKS EI SEGUNE KAHE ERINEVA JÕE VESI?
Džunglisse kohale jõudmine oli üsna aeganõudev. Esmalt pidi sõitma bussiga sadamasse, seejärel tunnike paadiga üle kahe jõe kohtumispaiga. Tegemist oli kuulsa Meeting of Waters'iga, kus kohtuvad Rio Negro ja Amazon River. Need kaks jõge voolavad nimelt paralleelselt kuus kilomeetrit nõnda, et kahe jõe vesi ei segune. Rio Negro voolu kiirus on kaks kilomeetrit tunnus ning jõe temperatuur 28 kraadi. Amazon Riveri temperatuur seevastu 22 kraadi ja voolukiirus neli kuni kuus kilomeetrit tunnis. See tekitab jõgede ristumiskohas unikaalse fenomeni, kus võib lausa käega tunda temperatuuride erinevust ja näha selget joont heleda ja tumeda vee vahel.
MAAILMA SUURIM VESIROOS
Peale tunniajast paadisõitu tuli loksuda bussiga pea poolteist tundi dzungli hotelli poole mööda väga kahtlase väärtusega teid. Ja need teed olid seal tõesti väga auklikud. Üks vinge asi, mida teel džunglisse näha sai, olid gigantsed Victoria vesiroosid, mis kannatavad raskust kuni 50 kilo. Seega saab kergem inimene vabalt vesiroosi lehele istuda ja klõpsata seal ühe vinge pildi. Kahtlemata on retk džunglisse kogemus omaette.
KUIDAS DŽUNGLIST VÄLISMAAILMAGA KONTAKTI SAADA?
Pärast bussisõitu jätkus teekond taas mööda Amazonase jõge aina sügavamale džunglisse ning peale tunnikest järjekordset paadisõitu jõudsime imearmsasse Ararinha džungli hotelli. Kõik toidukorrad olid juba paketi sees ning seetõttu ei pidanud toidu pärast ise muretsema ja endal jäi vaid üle nautida imelist Amazonase džunglit ilma igasuguste segavate faktoriteta.
Seda sõna otseses mõttes. Internetist rääkimata sai seal ära unustada ka telefoni levi. Kohapeal oli ainult üks satelliittelefon, mida oli võimalik kasutada hädaolukordade puhul. Iga džunglisse tulija sai selle numbri edastada oma kodustele, juhuks kui kodus peaks midagi juhtuma ning sind on vaja kätte saada. Muul juhul olime harjumuspärasest meediamürast ja asustusest täiesti ära lõigatud. Mina nautisin seda vist isegi liiga palju!
ESIMENE RETK DŽUNGLISSE
Järgmisel päeval algas mööda Amazonase jõge esimene retk džunglis. Hinges lootus näha mõnda Amazonases esindatud põnevast loomaliigist, keda elutseb seal palju. Maailmas teadaolevatest liikidest on üle 50% esindatud ka Amazonases. Sealhulgas peavad paljud ohtlikud putukad, roomajad ja loomad Amazonase džunglit oma koduks. Gero rõhutas retkele minnes, et mingeid garantiisid, keda džunglis näeb, nemad anda ei saa, sest tegemist on täiesti metsiku keskkonnaga ning hea õnne korral võib kohata paljusid loomi. Halvema õnne korral tuleb leppida metsiku džungli võludega. Igal retkel aitab džunglit avastada väga kogenud giid ja tema abimees, samuti kohalik, kes küll ei räägi inglise keelt, aga teab ja tunneb oma džungli igat tahku.
MIKS AMAZONASESSE UJUMA EI TOHI MINNA?
Džunglis matkates on tavaks, et turistidele antakse võimalus püüda omale ise jõest toitu. Nii pidime meiegi hankima ise oma lõunasöögi. Kala püüdsime lihatükkidega ning näkkamist ei pidanud kaua ootama, sest Amazonase jõgi kubiseb piraajadest ja catfish’ist. Nägin oma silmaga ära need kurikuulsad piraaja kalad. Ning paraku see pole legend, et nad ka inimese liha söövad. Seetõttu me lihaga kala püüdsimegi ning kui sa piraajade lõunasöögiks saada ei taha, siis igasse paika jões ujuma minna ei tohi.
Meie lasime pisemad tegelased lasti vette tagasi, suuremad leidsid (paraku) tee meie lõunasöögi lauale.
Üht imelisemat vaatepilti pakkusid kindlasti jõedelfiinid, keda oli Amazonase jões pidevalt näha. Enne reisi ma isegi ei teadnud, et Amazonase jões elavad magevee delfiinid, aga neid oli seal tõesti palju! Näha sai harjumuspäraselt halli värvi delfiinide perekondi - emasid oma pisikese järglastega, aga ka haruldasemaid roosasid delfiine. Tekkis tõesti tunne, et missugune loomaliik Amazonases ei elaks!