WOWYAGER
MIS SAAB MURTUD SÜDAMETEST?
30. NOVEMBER 2018
Lein pärast lähedase kaotust
“What becomes of the broken hearted, who had love that’s now departed…” olen seda Jimmy Ruffini laulu armastanud ja laulnud aastaid, aga nende sõnade tähendusest sain ma päriselt aru alles kaks kuud tagasi.
Leinast räägitakse siis, kui inimene kaotab enda kõrvalt lähedase alatiseks, kas läbi õnnetuse, haiguse või loomuliku surma. Lein on ikka sama valulik, olenemata sellest, kuidas lähedane meie kõrvalt lahkub. Pisut vähem räägitakse leinast siis, kui lähedane on siin maailmas endiselt olemas, aga mitte enam meie kõrval. Mina tahaksin täna teiega rääkida sellest viimasest.
Kas põrgu on olemas?
Viimased kolm kuud on minu jaoks olnud elu raskeimad. Kui ma varasemalt olen sõpradega filosofeerinud, et mina ei usu, et on olemas religioonidest tuntud põrgu, sest ma usun, et põrgu on siinsamas maa peal, siis nüüd ma enam ei filosofeeri sellest, vaid ma olen selles kindel.
Kaotasin enda kõrvalt inimese keda, tuleb välja, armastasin ja usaldasin ma rohkem kui iseennastki ja seda valu ei oska ma muude sõnadega kirjeldada kui põrgu. Ma ei oleks kunagi osanud ette kujutada, et miski võib olla nii raske. Sain aru sellestki, et oma varasemates suhetes olen ma olnud armunud, aga ma ei ole tundnud armastust, sellist sügavat armastust, mida tundsin nüüd ja mis muutus nelja aasta vältel aina sügavamaks.
Mäletan näiteks aega mil umbes 4 kuud järjest läksin ma igal õhtul hirmuga voodisse, et kui kaua siis täna mul aega võtab, et magama jääda. Võisin olla kuitahes väsinud, mul võis väsimusest tekkida meeletu peavalu või süda pahaks minna aga magama jäämine võttis aega ikka poolteist või kaks või kolm tundi.
Ma ei ole sellest varem avalikult rääkinud, aga kolm aastat tagasi tehti mulle immunoloogi juures kõik võimalikud testid ning selgus, et mul on IGG alaklassis antikehade puudus, just selles osas, mis on vastuvõtlik ülemiste hingamisteede haigustele. Diagnoosiks - immuunpuudulikkus ja...
Seda kriitikat ei tule tihtipeale mitte meeste, vaid just naiste poolt. Olen oma tutvusringkonnas isegi sel teemal tuliselt vaielnud. Kuidas on siis võimalik, et naise paljas ihu ei võrduks automaatselt seksiga või kuidas saavad naised end oma kehas hästi tunda, kui seesugune suhtumine eksisteerib naistel endilgi.
Esmapilgul võiksin ma oma 2018. aastale otsa vaadata ja öelda, et oli üks tõeliselt *itt aasta! Mitte miski ei läinud nii nagu ma soovisin, kogu minu elu pöörati pea peale ja kindlasti on möödunud aasta selline, millele viie aasta pärastki tagasi mõeldes mäletan, mis sel aastal juhtus. Aga...
Mul on kahju, et elu soovis teisiti. Mul on nii valus Sinuga hüvasti jätta, mu armas...Õigemini ma ei teagi, kuidas seda teha. Ma ei tea, kuidas on elu võimalik, kui Sind enam ei ole. Ma ei tea, kuidas saab kodu olla endiselt kodu...
See ei saa olla minu elu!
Kuid kui hetkega oli minu kõrvalt kadunud inimene, kellega ma soovisin kogu ülejäänud elu koos veeta, tunduski et edasielamine on võimatu. Leina faasid - eitus, viha, kauplemine, depressioon ja aktsepteerimine - käisid suurte lainetena minugi jaoks.
Elasin pikalt udus, ma elasin, aga see ei tundunud reaalne, et tegemist on minu eluga. Kuna ma olen teadlikult enese sisemaailmaga tegelenud juba aastaid teadsin, et üksi ei tule ma sellest olukorrast välja. Ja ma ei olekski tulnud, kui mul ei oleks olnud nii tugevat tugisüsteemi oma sõprade, pere ja terapeudi näol, kellele ma rääkisin väga avameelselt kõikidest tunnetest, mis mind valdasid ja kes tänu sellele teadsid, millal oli mul nii suur mõõn, et mul oli vaja silma peal hoida ja millal ma sain iseendaga hakkama.
Kui kõigest on täiesti ükskõik
Õnneks ei kaotanud ma hetkekski oma kainet ja ratsionaalset mõistust täielikult ning sain aru, kui asjad olid nii halvasti, et pidin kiiresti abi otsima, et ma endale viga ei teeks.
Kui teilgi on elus raske aeg, soovitan käeulatuses hoida kriisiabi info.
Kui tundub, et on vaja pöörduda professionaali poole, siis peab seda tegema, sest väga rasketel hetkedel lülitub ratsionaalne mõistus välja ja see killuke reaalsustaju, mis alles jääb, võib olla liiga õhkõrn, et kindlustada edasielamine. Neil hetkedel kogesin ma kõige valusamalt tunnet, kui ma ei hoolinudki enam mitte millestki ja muutusin täiesti apaatseks, nii must ei olnud minu maailm isegi kõige sügavamas depressioonis.
Kuna ma teadvustasin endale, et nüüd on väga halvasti, oli minus nii palju jõudu, et abi otsida ja sekund sekundi haaval see aeg üle elada. Ja parim soovitus, mille mina sain oligi, et see aeg tuleb lihtsalt üle elada!
Ma usaldan seda mis on
Öeldakse, et esimene nädal pärast lähedase kaotust on kõige raskem ja tõesti, nii see oli minulgi, kuid osaliselt, sest neid raskeid hetki tuleb ja tuli minulgi veel. Esimesel nädalal ei suutnud ma teha muud, kui ainult metsas jalutada. Ma käisin seal mitu korda päevas ja tundide kaupa, sest ühel hetkel oli mu keha ja meel niivõrd kurnatud magamatusest, söömatusest, meeletult intensiivsest valust, adrenaliinist ja ärevusest, et jalutamine oli ainus tegevus, mis aitas mul end veidi paremini tunda ja aitas mul mingitki kontakti normaalsusega säilitada.
Esimesel nädalal värisesin lakkamatult üle kogu keha ning kõige selle tõttu oli pidevalt tunne, et ma hakkan kohe oksendama, minestan või lihtsalt ei suuda end enam liigutada. Kui edasi tuli päevi, mil suutsin juba süüa, teadsin et nüüd vist hakkab elu vaikselt edasi minema, kordasin terapeudi soovitatud mantrat: “Ma usaldan seda, mis on!” ja lootsin kogu hingest, et elu teab, milleks see kõik vajalik on.
Kuidas rasked hetked mind muutsid
Oma kärsitu loomusega tahtsin ma nii väga, et see kõik kiiresti mööda läheks, sest ma ei tahtnud niivõrd intensiivses valus elada. Ometigi pidin selle endast läbi laskma, mingil põhjusel on see kõik just praegu minu jaoks vajalik. Ja minut minuti, tund tunni ja päev päeva haaval sain ma elumuutvaid taipamisi iseenda ja end ümbritseva maailma kohta.
Ma arvasin pikalt, et ma lasin juba ammu materiaalsusest lahti, kui mitte täielikult, siis vähemalt suures osas kaotas materiaalne väärtus minu jaoks tähtsuse. Kuid oma pooltühjas kodus suurpuhastust tehes, omandas kõik minu jaoks täiesti teise tähenduse. Ma tõmbasin kapid tühjaks ja hakkasin nende sisu nii külma südamega ära viskama või kottidesse toppima, et need asjad ära anda.
Siis taipasin päriselt, kui vähetähtsad on kõik asjad. Kui vähetähtis on kõik see, mida mina olen oma elus tähtsaks pidanud, nagu edukus või enesetoestus. Mulle jõudis nii valusalt kohale, kuidas mitte miski, absoluutselt mitte miski ei oma tähtsust, kui meie kõrval pole neid inimesi, keda me armastame. Ja umbes veerand kogu minu varast leidis tee uute omanike juurde. Ja kui ma varem hoidsin kapis oma Karen Milleni mantlit, mida ma polnud kaks aastat kandnud, aga ei raatsinud ära ka anda, sest see maksis ju omal ajal viissada eurot, siis nüüd andsin selle õele nõnda, et ükski närv minus ei liikunud. Samad tunded valdasid mind kõige materiaalse osas.
Elasin viis minutit korraga
Lein paneb elu täiesti teistsugusesse perspektiivi, sest see on aeg, mil inimene peab õppima harjumuspärasest kardinaalselt teisiti elama. Minus on hoopis teistsugune mõistmine ja kaastunne kõikide inimeste suhtes, kes on kaotanud lähedase, kas alatiseks või enda kõrvalt.
Minu jaoks on see olnud kõige raskem asi, mida läbi elada ja millega hakkama saada. Kõik muud eluraskused, mida mina olen kogenud, kahvatuvad selle valu kõrval, mida põhjustab murtud süda.
Aga sealjuures tundsin isegi kõige raskematel hetkedel tänulikkust, et jumal tänatud, et temaga on kõik korras, jumal tänatud, et ta on elus ja terve ja meie mõlema elud lähevad edasi.
Kuid sellest hoolimata pole lihtne ette kujutada, kuidas on elu jätkumine võimalik, aga raskeimatel hetkedel elasin ma viis minutit korraga ja teadsin, et iga mööduv sekund viib natuke kergema enesetunde poole. Esialgu seda küll ei märka, aga varsti on juba natuke parem.