WOWYAGER

DEPRESSIOON ON NÕRKADE PSEUDOPROBLEEM

27. OKTOOBER 2017

Minu ignorantsus

Kas tuleb tuttav ette? Olete kedagi kuulnud ütlemas, et depressioon on nõrkade pseudoprobleem? Mina olen, ja üsna teismeea lõpus mõtlesin ka ise, et no kuidas on võimalik pidevalt mingis mustas augus olla, peaks ju ometi oskama end kokku võtta! Kuni ma ise sinna musta auku kukkusin.

Ma olen oma lahingust depressiooniga rääkinud ja kirjutanud siin ja seal, kuid hetkel tunnen, et nüüd, juba stabiilsemas seisus olles, on lihtsam oma väga raskele ajale tagasi vaadata ja võtta see aeg enda jaoks kuidagi kokku.

Aastaid teadmatult depressiooni augus​

 

Sellest kui ma esimest korda depressioonis olin ei saanud ma isegi aru, tähendab ma ei saanud aru, et tegemist on depressiooniga. Ma ei tahtnud mitte kusagil käia, istusin kodus, sõpradega enam ei suhelnud, kuni minu sõbranna ütles mulle, et ma olen muutunud ja kas ma olen mõelnud, et ehk võib mul depressioon olla. Tookord lasin ma tema jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning midagi paranemise osas ette ei võtnud. Minu enesetunne muutus tänu täielikule elu- ja ümbritseva muutusele. Ilmselt oli see ellujäämisinstinkt mis sundis mind oma elu tol korral kardinaalselt muutma, mitte teadlik tegevus.

Järgmine august välja tulek enam nii lihtne ei olnud. Olin kindlasti juba paar aastat virelenud, kui taaskord parim sõbranna mulle ütles, et ma olen depressiivne ning sel korral hakkasin ka ise lugema ja uurima mida see tähendab ning tõesti, olin kindlasti depressioonis.

Käisin umbes aasta psühholoogi juures ja kuigi sain sealt palju mõtteainet ja teatud mustreid lahti mõtestatud, siis paranemiseni ma ei jõudnud. Minu depressiooni langemise põhjused olid endiselt minu kõrval. Lõpuks, kui ma oma elu muutsin ja rusuvast suhtest välja astusin, olin juba väga katki ning läksin uuesti teraapiasse. Tagasi vaadates usun, et minu paranemine algakski umbes 5 aastat tagasi, väikeste tõusude ja suurte mõõnadega.

27-11-2017

Mul oli just eile olukord, kus ma tegelesin ühe lapsepõlves tekkinud haava lahti mõtestamisega. Ma olen pikka aega arvanud, et olen avaliku elu tegelasena kasvatanud endale üsna paksu naha. Kuid täiesti ootamatult tegid mulle väga haiget Taavi sõnad. Tema jaoks siiras soov abistada läks...

Ja uskuge mind, ma olen olnud meister vedeleja. Olid ajad, mil mul oli järjest 3 vaba päeva, ning ma vaatasin praktiliselt ilma pausideta ära 3 hooaega mõnd seriaali. Vahepeal juhtus, et ma ei käinud isegi kodust väljas. Tõeline Netflix and chill unelm. 

Lisaks sain ma hakkama ka paari ekstreemse ja eluohtliku teoga. Kahel korral neelasin ma vatti koos veega, sest ma olin kuulnud, et modellid teevad seda, ning see paneb sind vähem sööma. Ma oleksin võinud surra, aga siis ma isegi ei hoomanud kui ohtlik seesugune tegu on. Samuti püüdsin ma....

Ma olen kindel, et meil kõikidel on olnud erinevatel elu etappidel põhimõtteid mis määratlesid suuresti seda kes me oleme ja mida me teeme. Täiskasvanuea alguses oli mul suhete kohta kolm kõige olulisemat põhimõtet:

1. Mina ei ole IIAL kellegi armuke

2. Mina ei lase IIAL ennast kellelgi petta (kui mind petetakse astun ma kohe suhtest välja)

3. Mina ei lase IIAL end ühelgi mehel lüüa

Ahistamine üldiselt ja seksuaalne ahistamine on väga tundlikud ja keerulised teemad millest rääkida. Eriti nende jaoks keda on ahistatud. Mind ei ole seksuaalselst ahistatud. Kuid ma olen olnud olukorras kus ma tundsin end tõeliselt halvasti ja tunnen ka täna, sellele tagasi mõeldes. Ning antud juhul ei olnud mitte mingil viisil kaasatud füüsilist kontakti.

Please reload

Oma mõtete käes vangis

 

Kui ma suutsin endale täielikult tunnistada mis minuga toimub, olin kindlal paranemise kursil aga tol ajal oli sellest väga raske aru saada. Kogu minu maailm oligi üks suur mure. Motivatsiooni polnud, huvi polnud ja üleüldse oli raske aru saada miks ma eksisteerin. Ma sain väga selgelt aru, et minu tunded ei ole õiged ja reaalsusel oli nendega vähe pistmist, kuid kõige kohutavamaks tegi kogu situatsiooni fakt, et ma ei saanud neid tundeid muuta. Olin justkui oma mõtete käes vangis.

 

Kaine mõistus ütles mulle, et kõik mida ma tunnen on väär aga mul oli võimatu neid emotsioone mitte tunda, nad olid minu peas, minu sees ja tegelikult mind täiesti üle võtnud. Ma ei tundnud enam ennast ära. Olin alati arvanud, et ma olen positiivne ja heatujuline inimene ning sellena nägid mind ju ka kõik teised. Aga kuna ma sisemiselt ei olnud juba pikka aega see inimene olnud, tekkis mul ka üsna tõsine identiteedi kriis. Ma ei teadnud isegi kes ma olen, rääkimata selles mida minu elukaaslane tunda võis. Arvasin, et elu on mind muutnud ning äkki ma olengi nüüd üks suur hunnik muret ja enesehaletsust.

Minu tujud kõikusid nädalate kaupa, üks nädal võisin tunda end üsna hästi ning teisel nädalal olla totaalses augus. Hakkasin juba kahtlustama, et ehk olen ma veidi bipolaarne. Kuigi arutasime ka terapeudiga bipolaarsuse võimalust, siis õnnetunde ja musta augu vahe siiski niivõrd drastiline ei olnud ja see kahtlus oli ilmselt asjata.

Minu paranemine hakkas aga toimuma tänu mitmetele faktoritele, tohutu töö enesega, lisaks teraapiale ka alternatiivmeditsiin ning loomulikilt toetav elukaaslane ja perekond.

Kes suudab sind depressioonist välja tuua?

 

Siin-seal on kirjutatud, et ma paranesin tänu elukaaslasele depressioonist, päris nii lihtne see tegelikult ei ole, kahjuks. Mitte keegi ei saa sind aidata kui sa iseennast ei aita ja AINULT sina ise suudad ennast depressioonist välja tuua. Minu elukaaslane kannatas minu langused ära, püüdis mind mõista, lohutada ja ma tunnen, et ilma temata ei oleks ma sealt nii kiiresti välja roninud. Ta ei mõistnud mind hukka, ei alavääristanud ega süüdistanud, vaid andis mulle aega ja tõi minu ellu positiivsust. Toetavad lähedased aitavad paranemisele palju kaasa!

Siiani on mul endiselt ka tagasilangusi aga tänu teadlikule tööle iseendaga suudan ma oma emotsioone analüüsida ning mustast august, varasemaga võrreldes, kiiresti välja ronida.

Kui minu sisse tekib ärevus, kraban sellel kohe sabast kinni ja teen endale selgeks mis selle põhjustas. Täiesti ausalt ja endale mitte valetamata, sest mõnikord võib see olla piinlik ja tobe mõte, või kahtlus mis tahab kohe hakata juuri alla ajama.

Kuidas ma oma mõttemustreid muutma hakkasin

Seesugune mõttemustrite mõistmine ja lahendamine ei ole tulnud kergelt. Mäletan väga selgelt kuidas ma oma psühholoogiga arutasin, et temaga rääkides ja juureldes jõuan ma tunde või mõtteni, mis minu järjekordse languse põhjustas, aga ma ei suuda selles olukorras olles ise samu järeldusi teha. Kuna ma olen põhjalik inimene, siis häiris mind tohutult kuidas ma ei osanud iseseisvalt nende põhjusteni jõuda.

Mida ma tegin, et haigusest võitu saada?

 

Ma püüdsin pidada mõtete päevikut, lahendasin erinevaid analüütilisi teste oma hetke seisukorra ja tunnete kohta, juurdlesin kust minu mõttemustrid on alguse saanud, kas lapsepõlvest või mõnest hilisemast emotsinaalsest traumast. Ja siis ükskord tabasin ennast mõtisklemast ja taipamast, et ahaaa, mingi jama hakkab minus pead tõstma, läksin samm sammu haaval tagasi hetke kus ma seda ärevust esimest korda tundsin. Põhjuseks võiski olla lihtsalt mõte, et ma tahaksin päris oma kodu aga hetkel ei ole finantside puudumisel see kuidagi võimalik ning sealt edasi läksid tööle ülejäänud hirmude ja ebakindluste mustrid. Kuhu ikka kõik minu tegevused viivad, kas sellel mida ma teen on perspektiivi ja nii andsingi ärevusele, esialgu ise arugi saamata, täiega kütet. 

Aja möödudes sain aina tihedamini seesuguse analüüsiga hakkama ning lõpuks jõudis minu elu punkti, et mul olid mured, väiksemad ja suuremad aga need ei võtnud mind üle. See tunne oli lausa visuaalne, tundsin kuidas minu maailm on vaba, seal on mõned häirivad faktorid aga maailm pole enam must.

Uskuge mind see kõik ei tulnud kergelt ja see siin on kokkuvõte minu mitme aasta pikkusest tööst iseendaga. Oli palju perioode kus ma ei tahtnud või ei suutnud ühtegi järeldust teha ega isegi mõelda seesugustele asjadele. 

Tänu millele hakkas minu elu muutuma?

 

Täielik muutus minu elus toimus üsna järsku aga sellele eelnes tõsine töö endaga, esimest korda elus kehale järjepideva füüsilise koormuse andmine, toitumise korrigeerimine, nõelravi ja mitmed teised alternatiivmeditsiini seansid. Lugesin näiteks Selma Teesalu raamatut "Serotoniin Õnnehormoon, Melatoniin Unehormoon, Igavese Nooruse hormoon", sealt ammutasin infot kuidas panna keha rohkem serotoniini tootma, sest depressioonis olles on ajukeemia paigast ära. 

Ma tean, et kõik see, kuidas ma depressioonist välja tulin, tundub raketiteadus inimesele kes hetkel depressiooni põeb, sest tegemist on minu teekonna kokkuvõttega.

Ka mina lugesin teiste kogemusi ja mõtlesin, et mis neil viga rääkida ja õpetada kui neil nüüd kõik hästi on. Minul endal on samuti tagantjärele lihtne mõelda kuidas minu elu stabiilsemaks muutus, kõik tundub loogiline ja arusaadav. Kuid selles haiguse käes olles on elu kõike muud kui lihtne ja loogiline.

Depressiooni episoodid

 

Depressioon ei ole tavaliselt haigus mida on võimalik täielikult seljatada. Peab arvestama, et stabiilsed perioodid lihtsalt pikenevad. Depressiooni "episoodide" vahele võib jääda lausa pikki aastaid.

Minu stabiilne ja õnnelik periood kestis peaaegu aasta seejärel tuli tagasilangus, ühe kuuga tundsin end taas olevat seal, kust kunagi alustasin. Kõige hullem minu jaoks depressiooni juures on see, et iga depressiooni "episood" või "hoog" nagu ma aegajalt seda nimetan, erineb veidi igast eelmisest, täpselt nii palju, et panna sind kahtlema, et kas tegemist on ikka depressiooniga või seekord on sul põhjust ja õigus kõiki neid sundmõtteid tunda! Õige vastus on, et kõik need negatiivsed mõtted ja tunded ei ole õigustatud ning tänu suurele tööle iseendaga, on võimalik selles olukorras tunduvalt paremini hakkama saada, et kiiresti stabiilsesse ja õnnelikku ellu naasta.

 

Kui minu kogemus aitab kedagi kasvõi õige pisut depressioonist välja tulekule lähemale, siis rohkem ma ei saakski soovida, kui ka ei aita, siis tahan ma vaid öelda, et paranemine on võimalik! See paistab, ja ongi raske teekond aga pole midagi imelisemalt kui ühel päeval sellele perioodile tagasi vaadata ja öelda, et ma andsin endast kõik, et depressioon seljatada ja seljatasin! Isegi kui see suur must koer tuleb tagasi võimsamana, sa tead, et see ei pea nõnda olema ja see ei ole normaalsus.

Mina hakkan nüüd aina enam aru saama miks depressioon minu ellu tuli ja miks just minul seda kogemust vaja oli aga sellest pikemalt juba kunagi hiljem.

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Kui sind kõnetavad ja inspireerivad minu reisid ja minu teekond, võta minuga koostööpakkumisteks ühendust!

©2017 by Wowyager. ALL RIGHTS RESERVED.