WOWYAGER

MIKS MA LOOBUSIN LIHA SÖÖMISEST

6. AUGUST 2018

Kui tihti ma liha sõin?

 

Otsustasin umbes kolm nädalat tagasi, et ma loobun liha söömisest. Kuigi ma ei ole punast liha kunagi suurtes kogustes söönud ja üleüldse ei ole minus suurt armastust liha vastu, ei ole ma viimased kaheksa aastat ka taimetoitlane olnud. Mõned korrad kuus oli minu menüüs ikka liha.

Kuid minu jaoks ei tähenda lihast loobumine mingit piina või kiusatusi. Emotsionaalselt ja füüsiliselt on kergem olla ning minu valik lihast loobuda on sel korral teadlik.

Teadlik valik

 

Lihast loobumine oli minu jaoks puhtalt moraalne ja emotsioonidel põhinev otsus. Miks? Põhjus lihtsalt minu armastuses loomade vastu. Ühel hetkel hakkasin ma suhtuma liha söömisse teadlikult ja nõnda ei olegi võimalik lihasööja olla. Kui sa teadvustad endale, keda sa parajasti sööd ja hoolid loomadest sügavalt, siis on ilmselt õige aeg liha söömine lõpetada. Ning kui mina saan päästa kasvõi mõne elu sellega, et ma lihtsalt liha ei söö, siis see on minu jaoks oluline faktor otsuse langetamisel.

Kui veel sõbrannagi kirjutas mulle hashtagi #goveganfortheanimals, võtsin seda kui ühte motivatsiooniallikat ja lihast lõplikult loobumise mõte hakkas minu peas idanema.

Esmapilgul võiksin ma oma 2018. aastale otsa vaadata ja öelda, et oli üks tõeliselt *itt aasta! Mitte miski ei läinud nii nagu ma soovisin, kogu minu elu pöörati pea peale ja kindlasti on möödunud aasta selline, millele viie aasta pärastki tagasi mõeldes mäletan, mis sel aastal juhtus. Aga...

Mul on kahju, et elu soovis teisiti. Mul on nii valus Sinuga hüvasti jätta, mu armas...Õigemini ma ei teagi, kuidas seda teha. Ma ei tea, kuidas on elu võimalik, kui Sind enam ei ole. Ma ei tea, kuidas saab kodu olla endiselt kodu...   

Leinast räägitakse siis, kui inimene kaotab enda kõrvalt lähedase alatiseks, kas läbi õnnetuse, haiguse või loomuliku surma. Lein on ikka sama valulik, olenemata sellest, kuidas lähedane meie kõrvalt lahkub. Pisut vähem räägitakse leinast siis, kui lähedane on siin maailmas endiselt olemas, aga mitte enam meie kõrval. Mina tahaksin täna teiega rääkida sellest viimasest.

Kogesin midagi närvivapustuselaadset ja sain esimest korda aru, mida tähendab kui inimest tabab paanikahäire. Minu ärevus oli nii suur, et ma ei söönud kolm päeva peaaegu midagi ning unetunnidki jäid alla normaalse piiri...

Ma mäletan veel väga hästi aega mil mul oli tohutult raske aktsepteerida võõraste inimeste kriitikat ja viha. Eriti asjade eest mis ma ei olnud või mida ma isegi kunagi ei olnud teinud. Kuna tol ajal elasin ma neid kommentaare võrdlemisi raskelt üle, on mõned neist ka nüüd, aastaid hiljem minuga. Näiteks kui minust ilmus artikkel teemal...

Please reload

Mis sai minu jaoks otsustavaks?

 

Viimaseks piisaks otsuse vastuvõtmisel sai minu jaoks puhtalt enesetunne.

Käisime Lõuna-Eestis minipuhkusel ning kuna meil kööki ei olnud, siis grillisime lõunasöögiks toorvorste ja šašlõkki.

Juba mitu nädalat tundsin ma ennast väga energilisena, isegi kui magasin ainult kuus või seitse tundi, ei vajanud ma eneselegi üllatuseks lõunaund. Kuid pärast tookordset grillimist ja liha söömist  vajusin ma umbes poole tunniga justkui kooma. Tunne oli nagu keegi oleks mulle kätesse, jalgadesse ja kõhtu kümme kilo kive pannud ja kogu ülejäänud päeva olin energiast tühjaks pumbatud. Tundsin ennast täiesti kohutavalt!

Tol hetkel sain ma aru kui raskeks teeb liha söömine minu olemise ja siis meenutasin edale, et punane liha ei olegi minu organismile kõige parem valik. Kuidas ma seda tean või miks ma nõnda arvan?

Toiduvalikud veregrupi dieedist lähtuvalt

Umbes kümme aastat tagasi kuulsin ma veregrupi dieedist ning kui lugesin minu veregrupile mitte sobivate toiduainete nimekirja, tekkis äratundmisrõõm.

Kui ma aastaid tagasi veregrupi dieedi avastasin, olin olnud taimetoitlane juba kolm aastat. Ja kui lugesin, et punane liha minu organismile üldse ei sobigi sain kindlust, et ma olen oma keha kuulates väga õigesti talitanud.

Samas grupis lihaga olid minu jaoks munad, kartul, banaanid, piim, jogurt, kodujuust – toiduained, mida ma põhikoolilapsena pidin endale sisse pressima, sest polnud muid valikuid ja sööma pidi, aga mulle ei ole need toidud mitte kunagi meeldinud.

Ma ei suutnud enam liha süüa

 

Esimesel korral, 13 aastat tagasi, loobusin lihast üsna kummalisel põhjusel. Vaatasin krimisarja CSI Miami, kus oli stseen, milles oli inimene hakklihamasinasse lükatud ning kui kriminalist sealt rõveda löga seest inimese käe välja tõmbas ja ütles, et kui vaid inimesed teaksid, mida nad endale hot-dogidega sisse söövad, hakkasin ma reaalselt öökima. Järgmised viis aastat tekitaski pelgalt mõte lihast mulle okserefleksi. Nii, et tol korral polnud loobumine niivõrd teadlik otsus, vähemalt mitte minu mõistuse jaoks. Ilmselt otsustas keha lihast loobuda ja mina lihtsalt pidin kuulama, sest liha süüa ma ei saanud.

Miks ma liha söömise juurde tagasi pöördusin? 

 

Toona olin ma taimetoitlane viis aastat. Hakkasin uuesti liha sööma ühel reisil. Nimelt, viibisin Kuubal, kus kohalikud toidud ei ole üldse maitsvad, vähemalt mitte minu jaoks. Kui olin juba üle kolme nädala söönud ubadega riisi, kuhu juurde sai parimatel päevadel mõne viilu tomatit, mis oli veel roheline, oli viimaks mu kõht nii tühi, et kui jõudsime Havanasse, kus oli korralik grill-restoran, tellisin endalegi šašlõki ja sealt alates olen küll harva, aga siiski, jälle liha söönud.

Toiduvalikud inimesest lähtuvalt

 

Ma ei sunni oma kasse ega elukaaslast koos endaga lihast loobuma, sest ma usun, et kõikidele inimestele ja iseäranis loomadele seesugune lihavaba dieet ei sobigi. Usun, et kõik võiksid pöörata rohkem tähelepanu oma kehale ning sellele, missugused toidud neile sobivad ja kuidas erinevaid toiduained neid tundma panevad.

Olen kuulnud ka inimestest, kes söövad ainult liha (carnivour diet) ja on tänu sellele vabanenud artriidist, unehäiretest, erinevatest autoimmuunsuse haigustest, kaotanud 40 ja rohkem kilogrammi kehakaalus ja on üleüldse tervemad.

 

Kuula oma keha

 

Nii palju kui on inimesi, on erinevaid valikud, mis on kellelegi parim. Oma keha kuulates on võimalik täpselt aru saada, mis on just sulle kõige sobivam. Ja kui keegi ütleb, et ta ei saa oma keha kuulata, sest isutab kogu aeg burgeri järele, on tal ilmselt tegemist hoopis tasakaalust väljas toitumisega, et keha rasvade ja soola järele isutab.

Kuna mina toitun tervislikult ja söön iga päev mitmekülgset toitu, mille valmistan ise kodus kvaliteetsest toorainest, tean et liha puudumine menüüst ei muuda minu enesetunnet kehvemaks.

Seda enam, et ajal, mil ma varemgi liha ei söönud, olid minu vereproovid igati korras.

Esimesed muutused

Selle kolme lihavaba nädala jooksul olen end tundnud taas kergema ja energilisemana, kindlasti aitab sellele kaasa päike ja imelised ilmad, aga ma tunnen, et kuna minu keha jaoks on liha seedimine raske, siis ei põhjusta minu paremat enesetunnet ainult ilm, vaid just lihast loobumine on üks suur põhjus, et end paremini tunnen. Minu unevajadus on väiksem ja pärast sööki tunnen end energiast pakatavana, mitte ei tunne energiapuudust ja vajadust uuesti magama minna.

Kui elus pole enam ühtegi mõnu

 

Pärast teada saamist, et ma enam liha ei söö, küsis keegi minult pooleldi naljaga, et missugused mõnud minu elus siis üldse on. Ma ei söö liha, ei joo kohvi ega tarbi alkoholi, ei suitseta, ei tarvita narkootikume. Nali naljaks, aga seda küsimust küsitakse ka tõsimeeli ja ainus, mida ma oskan selle peale vastata, on et minu jaoks on selline arusaam s*tt arusaam elu mõnudest.

Mul on kahju kui kellegi jaoks on need ainsad elu mõnusad osad…

Mina õnneks ei pea mõnu otsima ei mõnuainetest ega toidust. Mul on hea meel, et minu elu mõnusaimad hetked on seotud looduses viibimise ja lähedastega aja veetmisega. Vot need oleksid mõnud, millest oleks mul juba väga raske loobuda. Liha ja kogu see ülejäänud nimekiri isegi ei ahvatle mind.

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Kui sind kõnetavad ja inspireerivad minu reisid ja minu teekond, võta minuga koostööpakkumisteks ühendust!

©2017 by Wowyager. ALL RIGHTS RESERVED.