LÕUNA-AAFRIKA
ISESEISVALT SAFARIL KRÜGERI RAHVUSPARGIS
10. MÄRTS 2018
MIKS ME LÄKSIME ISESEISVALT SAFARILE?
Teisel päeval otsustasime me safarile minna ilma giidita. Peamiselt põhjuseks fakt, et safari giidiga oli tõesti väga kulukas. Erinevatest foorumitest saadud info põhjal sain ma aru, et Krügeris on iseseisvalt safaril käia täiesti võimalik, isegi meie Ford Fiestaga, ei pea olema 4W auto. Ilmselt olukord võib muutuda vihmahooajal aga meie viibisine LAV'is kuival perioodil kui puud olid raagus ja kõik teed purukuivad.
Esimeselt safarilt koju jõudes olime me üsna väsinud ning mõtlesin endamisi, et huvitav mida me siin järgmised kolm päeva teeme. Enamik loomasid on nähtud, safari on tehtud, et mis põnevust me veel oodata võime. Täispäev safaril oli väsitav ning tundus, et järgmine safari saab olema üsna samasugune kogemus mis eelmisel päeval ju juba oli.
Kuid õhtul, kui väsimus möödus, hakkas vaikselt elevus kasvama ja tekkis tõeline hasart, et tahaks veel loomi näha ja hommikul mõtlesin risti vastupidi, et me võiksime kogu puhkuse siin loomavaatlejad olla!
Gilidel kohtab igal nurgal baare millel on sildid "Magic Mushrooms" ja just saare tasumisest otsast leiab väga groovysid kohalikke, kes turiste rõõmsalt endaga ühinema kutsuvad. Meil oli seal mõndasid baare vaadates tõeline 70'ndate tunne. Kus elu ongi lill ja muud muret pole, kui leida üks värviline pilt mida vaadata.
Minu jaoks oli see üks veidramaid kogemusi, sest vihm mis sadas oli soolane! Kuigi ma esialgu nautisin sooja padukat, läks sadu niivõrd tugevaks, et me ei näindu enam enda ette ja sõudsime välja. Kaldale jõudes oli tunne nagu taevast kallaks nõelu, sest vihm peksis nii tugevalt vastu keha.
Koju jõudes tõusis mul aga palavik ning lisaks olid ka teised sümptomid mida täheldatakse malaaria puhul. Iiveldus, peavalu, malaaria piirkonnas viibimisest oli möödas 7 päeva jne. Minu tervislikku ajalugu arvesse võttes läksime igaks juhuks haiglasse, et malaaria võimalus välistada.
Ühel hetkel rääkis giid midagi oma walkie talkisse ning ütles, et palun säilitage rahu, meie seljataga on lõvi, pange rahulikult asjad käest ning liikuge oma kiireimatel sammudel autosse. Minu jaoks läks kõik aegluupi, jõudsin Taavile otsa vaadata, vaatasin tõtt veel ka teise turistiga ja suutsin isegi kaaluda kummalt poolt ma autosse sisenen. Taavi aga viskas õlle käest ning sööstis oma kaamera ja statiivi järele, kuigi seljataga oli LÕVI!
Ning siis juhtus meie jaoks midagi tõeliselt ootamatut, millele mõtlemine siiani mul liblikad kõhtu tantsima paneb. Meist paari meetri kaugusel jalutas üksik emalõvi. Täiesti meist välja tegemata kõndis ta rahulikult mööda liivateed, kõikidel turistidel suud jahmatusest pärani.
KUI VAJALIK ON KRÜGERIS KAART?
Seekord jõudsime rahvusparki kella 6:30ks. Ärkasime küll kell 4:30 ja lootsime jõuda väravate avamise ajaks, aga mitte hommiku inimestena, võttis valmis saamine oodatust kauem aega, uimased nagu me oleme.
Passe on Krügerisse minekul endiselt vaja, sest passidelt peab andmed esitama ning neid küsiti ka piletite soetamisel. Krügeri Rahvuspargi ühe inimese täispäeva pilet on 30 eurot.
Ilma osas hoiatati meid juba eelmisel õhtul majutuses, et päev pidi väga palav tulema. Juba hommik oli eelnevast soojem ning taevas polnud ühtegi pilvetupsu.
Ostsime enne parki sisse minekut ka Krügeri juhendi ja kaardi, et enamvähem aru saada kuhu me minema peaksime. Väravates olid inglisekeelsed kaardid otsas ning suveniiripoest vett ostes mõtlesime pikalt kas kaarti on ikka vaja, õnneks otsustasime kaardi soetada ning see oli pargis orienteerumisel lausa hädavajalik!
Varasemalt alla laetud Krügeri Google offline kaart aitas meid palju vahemaade hoomamise osas ning aitas ajaliselt orienteeruda, saime paika panna missuguse teekonna jõuame üldse ette võtta.
Üldjoontes jäid teed, mida me ise külastasime samaks, võrreldes nendega kuhu me eelmisel päeval giidiga läksime.
KUIDAS KÄITUVAD KAELKIRJAKUD OHU OLUKORRAS?
Kella 9st näitas auto termomeeter juba üle 30 kraadi ning loomade spottimise saak ei olnud kindlasti sama hea nagu eile.
Saime üsna lähedalt näha elevante ning mis mind kõige enam rõõmustas - kaelkirjakuid!
Giidiga seisime kaelkirjakute juures üsna lühiajaliselt, sest nad ei ole enamike turistide jaoks Krügeri kõige ahvatlevamad loomad. Iseseisvalt saime aga ise otsustada kui kaua me loomi vaatleme ning 9 pealist kaelkirjakute karja nähes, veetsime seal üsna kaua aega.
Minule suureks üllatuseks on kaelkirjakud väga arad. Nad ehmuvad iga asja peale ning kui nad on hirmul, siis esimese kaitsemehhanismina hakkavad nad tardunult jõllitama seda, kes neile ohtu võiks kujutada. Alles viimases hädas pistavad nad jooksu. Ja kaelkirjak ei jookse nii nagu meie - üks jalg ette ja teine jalg ette, vaid temal puutuvad maad 2 esimest jalga korraga ning seejärel 2 tagumist jalga korraga. Seetõttu on nad väga valjud jooksjad ja paar kaelkirjakut tekitavad tunde nagu lehmakari jookseks sinust mööda.
Kaelkirjakuid, zebrasid, elevante, wilderbeest'e, impalasid ja paljusid teisi saakloomi võib tihti näha koos, sest turvalisus peitub numbrites! Kokku hoides on neil suurem lootus pääseda kiskjate rünnakuist.
KES ON SAVANNI HOUDINI?
Mis mind safaril tõeliselt hämmastas oli see, kui kiiresti suured loomad raagus põõstastikku ära kadusid. Ühel hetkel näed sa 5 kaelkirjakut ning järgmisel hetkel on nad kadunud. Võiks ju arvata, et seesugune suur ja tõeliselt silmatorkav loom paistab kaugelt silma, kuid kaelkirjak võib olla sinust paari meetri kaugusel ja sa lihtsalt ei märka teda.
Seetõttu, ega me päris kindlad ei saa olla, et me leopardist mööda ei sõitnud. Kui me ei märka looma kes ennast ei peita ei ürita, siis tõeliselt raske on märgata kedagi, kes ei taha, et teda märgataks.
Giid rääkis meile kuidas nad märkasid looma puu otsa vedamise jälgi ning kuna looma karkass oli värske, siis ilmselgelt oli alles veidi aega tagasi seal leopard olnud. Ta otsis pikalt kas märkab looma kusagil aga tulutult ning nad sõitsid edasi. Järgmisel päeval kuulis ta teiselt giidilt kes leidis sama puu ning kellel õnnestus ka leopard ülesse leida. Kogu selle aja kui inimesed autodega mööda voorisid, istus leopard puust 2m eemal kõrges rohus nagu meistermustkunstnik ning vaid ühel grupil õnnestus ta tuvastada. Nad jäävad enamasti täiesti märkamatuks.
MIDA TEHA KESET SAVANNI WC HÄDAOLUKORRAGA?
Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis Krügeris olles peab WC külastused planeerima oma teekonda sisse. Tualetid on vaid laagrites kus söömas käiakse. Meie aga seda ei teinud. Kuna me hommikul süüa ei jõudnud siis olid meil kella 10ks kõhud juba vaakumis ning veesima juurde jõudes, kus loomad joomas käisid, nautisime toimetavaid elevante ja impalasid ning oma majutusest kaasa võetud wrape. Kuna ilm oli palav jõime tohutult ning siis tekkis soov ka pissipeatuse järele. Kuigi see on täiesti keelatud, otsustasime, et peame kordamööda vahti ning kasutame looduslikku WC-d. Loomulikult ei jooksnud me põõsastesse, see oleks juba hullumeelne olnud. Kuid ühel pisemal kruusateel saime oma peatuse tehtud. Igal juhul ei soovita ma seda kellelegi, sest iial ei tea missuguses põõsast savanni houdnini võib teid jälgida.
KUS HARJUTADA VASAKPOOLSES LIIKLUSES SÕITMIST?
Päeva peale ajas kuumus ka meil ajud pehmeks. Kell 12st näitas auto termomeeter 37 kraadi ning väljas oli tõesti meeletu kuumus. Taavi väsis ühel hetkel nii ära, et teda ei huvitanud enam üldse kas ja kus me oleme. Ma vahepeal ikka naeran, et kui mul on 2000mAh aku siis Taavil on 500mAh ning see ei jookse tal tühjaks aegamööda. Taavi aku kukub 90% pealt otse 2% ja siis läheb pilt tasku.
Võtsin juhtimise üle, Taavi jäi kõrval magama ning sain esimese kogemuse vasakpoolse liiklusega auto roolis. Krüger oli harjutamiseks üsna hea koht, sest suurt liiklust seal ju ei ole. Lõpus sõitsin ma mööda väiksemaid kruusateid tagasi väravate suunal, kuna kella 13ks olime me mõlemad kuumusest niivõrd väsinud, et oli aeg koju suunduda. Kahjuks ega ka loomad meist ei erinenud. Keskpäevases kuumuses nägime isegi väheseid impalasid liikumas.
KEDA ME OMA TEISEL SAFARI PÄEVAL NÄGIME?
Kahjuks Big5 meie teisel safari päeval täiendust ei saanud, kuid hoolimata palavusest nägime impalasid, wilderbeese, keda on seal samuti lademes, lõvi, zebrasid, loomulikult elevante, kaelkirjakuid, veesilmast paistamas paari jõehobu nina, krokodilli ning isegi haruldasi lindusid.
Väravatest välja sõites nägime väga huvitava välimusega lindusid. Meist nad väga välja ei teinud aga nad olid tõeliselt suured ja silmatorkavad. Hiljem Krügeri raamatut sirvides saime teada, et tegemist on äärmiselt haruldase Southern Ground Hornbilliga keda vabas looduses kohtab harva ning nad on väljasuremisohus liik. Oma mustade sulgede ja punaste lõualottidega torkasid nad kuivas savannis hästi silma.
MIDA VÕIKS TEADA ENNE ISESEISVALT SAFARILE MINEKUT?
Meie ettevalmistus iseseisvaks safariks piirdus sellega, et ma uurisin välja kas pisikese sedaaniga saab Krügeris hakkama. Kuna vastus oli jaatav, tundus, et rohkem end ette valmistada ei ole vaja.
Kuid kindlasti soovitan ma ise seiklema minnes teekond täpsemalt läbi mõelda. Meie ostsime Krügeri kaardi alles parki jõudes aga oleksin pidanud eeltööd tegema juba kodus. Tegemist on tohutult suure pargiga (pargi suurus on pool Eestit) ning päevaga jõuab läbi sõita sellest heal juhul 1/100. Krügeri kohta on palju infot, missugused on nö hot spot'id kindlate loomade leidmiseks, kus on suurem lootus kohata Big5 liikmeid, kus linde, millal on pildistamiseks parim valgus jne.
Kindlasti on safari kogemus huvitavam kui teha veidike rohkem eeltööd. Soovitan iseseisvat safarit kindlasti PLANEERIDA!
Kuid nagu ikka Krügeris, kõik keda ja mida te seal näete, on puhas juhuse küsimus, vaja on lihtsalt olla õigel ajal õiges kohas!