HISPAANIA
COSTA DEL SOL'I
LUMMUSES
8. VEEBRUAR 2018
Filipiinid
Site Title
PLUSSID
MIINUSED
300 päeva päikesepaistet aastas
Palju imelisi väikseid külasid avastamiseks
Veinisõpradele soodne ja kvaliteetne vein
Võimalus mitmekülgseks puhkuseks: rand, vaatamisväärsused, matkad
Mereandide soodsad hinnad ja kõrge kvaliteet
Lühike lennureis ei tekita reisiväsimust
Reostunud rannad
Parkimiskoha leidmine keeruline
Toidupoed suletud pühapäeviti
Siesta tõttu on harjumatu lõunasöögi aegasid planeerida
MILLAL MINNA?
Rannapuhkuseks on parim aeg suvel, ehk juuni - september. Erinevateks matkadeks ja füüsilist koormust nõudvaks puhkuseks, sobib paremini kevad, aprill ja mai, ning sügiskuudest oktoober.
​
KLIIMA?
Nagu ka nimi vihjab, on tegemist päikeserannikuga, kus peaks keskmiselt 300 päeva aastas paistma päikene. Vahemere kliima tõttu on ka talved pehmed.
​
HINNATASE?
Hinnatase on võrdlemisi sarnane Eestile. Toidupoodides tooraine siiski kvaliteetsem ja soodsam. Väljas einestamisel samuti suuri hinnaerinevusi ei täheldanud.
​
TURVALISUS?
Euroopale kohane turvaline keskkond, kuid parem on välja minnes hinnalisi ehteid mitte kanda ning piirduda tavaliste ettevaatlikkusega.
MIKS COSTA DEL SOL JA ALHAURÍN DE LA TORRE?
​
Hispaania reis on minu jaoks kindlasti üks erilisemaid, sest see oli kingitus Taavilt minu juubeliks. Esialgu oli plaan, et tema organiseerib ja otsustab kuhu me läheme aga juhtus ikka nõnda, et ma hakkasin vaikselt öömajasid vaatama, kohapealseid tegevusi ning enne kui ma aru sain, olin juba mõttes reisikava paika pannud. Mille üle Taavil oli muidugi hea meel, sest olgem ausad, pool reisi võlust, minu jaoks, seisneb selle planeerimises ja ootuses. Seekord oli reisi planeerimine siiski veidi teistsugune kui tavaliselt. Panime paika paar turistiatraktsiooni kuhu me jõuda tahaksime, aga otsustasime, et teeme kõike reisil tunde järgi ning jätame endale täiesti vabad käed, et juba kohapeal otsustada missuguseks meie päevad kujunevad.
Meie sihtpaigaks jäi Costa Del Sol, kuna Taavi vend elab seal ühes väiksemas linnakeses, nii lõime kaks kärbest ühe hoobiga. Jätsime sellel reisil endale palju lahtisi otsi ja kindel oli vaid meie armas ööbimispaik Alhaurín de la Torre's ning plaan Caminito Del Rey kõndimisrajal käia. Kuna puhkusel meeldib meile pigem linnast väljas elada, leidsime Alhaurín de la Torre lähedalt ühe imelise maamaja. Meie armas majake asus suures aias pererahva peamajast veidi kaugemal. Saime lisaks pererahva kassi seltskonnale, noppida sidrunipuudelt ka värskeid sidruneid.
MIKS ME SEVILLASSE JA MURICASSE EI SÕITNUD?
​
Esialgu plaanisime jõuda ka Muricasse, kuna seal on El Pozo tehas, mille Fuetec salaami vorstist me mõlemad veidi sõltuvuses oleme, mina eriti. Kuid kuna me mõlemad tundsime, et ei taha seekord palju sõita, jätsime selle avastamise järgmiseks korraks. Sevilla langes ära samal põhjusel.
Minul oli enne reisile minekut muidugi ka väike sabin sees, sest ilmateade näitas, et just siis kui meie Hispaanias oleme, on oodata vihmaseid ilmu, muul ajal oli ju ainult lauspäikene. Hiljem Taavi vend lohutas, et targemad oskavad rääkida, et kui mai alguses sadas, siis järgmine kord võib vihma näha allas oktoobris. Ilmateade pidigi lubama iga nädal, et järgmisel nädalal hakkab sadama. Hispaanias lubasin ma pühalikult Taavile, et ma ei vingu enam kunagi meie reisidel päikese puudumise üle, ilma see ju ei muuda.
Ning siis juhtus meie jaoks midagi tõeliselt ootamatut, millele mõtlemine siiani mul liblikad kõhtu tantsima paneb. Meist paari meetri kaugusel jalutas üksik emalõvi. Täiesti meist välja tegemata kõndis ta rahulikult mööda liivateed, kõikidel turistidel suud jahmatusest pärani.
Päevapeale ajas kuumus ka meil ajud pehmeks. Kell 12st näitas auto termomeeter 37 kraadi ning väljas oli meeletu kuumus. Taavi väsis ühel hetkel nii ära, et teda ei huvitanud enam üldse kas ja kus me oleme. Ma vahepeal ikka naeran, et kui mul on 2000mAh aku siis Taavil on 500mAh ning see ei jookse tal tühjaks aegamööda. Taavi aku kukub 90% pealt otse 2% ja siis viskab ta pildi tasku.
Isegi kui nad tunduvad rahulikud, ei tohi mitte kunagi eeldada neist head. Stiilis, et ma tulen autost välja ja teen üle pildi, kuna nad kõik toimetavad nii rahumeelselt. Nad ründavad isegi siis kui selleks mingit põhjust ei ole. See loom võibki ühel hetkel rahulikult süüa ning teisel hetkel oma umbes 600 kg kaaluva kerega sinu poole söösta.
-
Edasi-tagasi lennupiletid.
-
Majutuse kinnitus - mina kasutasin booking.com-is tehtud majutusi mille hiljem ilma teenustasuta tühistasin.
-
Töökoha või ülikooli tõend (lapsel peab olema koolikiri) - kuna olen iseenda tööandja, kirjutasin tõendisse millega ma tegelen, kes ma olen ning, et tööleping minuga jätkub pärast reisilt naasmist. Taavi võttis ülikoolist tõendi oma õpingute kestvuse kohta...
Kuid, kui siiski juhtub see halb tsenaariuim, et teiselt poolt autoakent vaatab vastu relvatoru, siis alati peab loovutama auto või mis iganes väärisesemed, ilma igasuguse vastupanuta. Põhjus, miks LAV'is autoröövidel nii palju inimesi surma saab on selles, et Lõuna-Aafrikas on relvade omamine väga tavapärane. Seetõttu eeldavad röövlid, et ka sinul on relv ning kui sa vastupanu osutad tapab ta enne sinu, kui laseb sinul teha esimese lasu.
MIS ON CAMINITO DEL REY?
Kes Caminito Del Rey'st palju ei tea, siis tegemist on algselt 1905 aastal ehitatud teega kalju seintelele selleks, et transportida inimesi ja vajalikke materjale kahe elektrijaama vahel. 1920ndatel avati rada ametlikult, kui kuningas King Alfonso XIII läbis selle täies pikkuses. Esialgse raja ehitusmaterjalidena kasutati tsementi, liiva ja neid paigal hoidvaid metall konstruktsioone. Aja jooksul muutus rada aina ohtlikumaks, kuni see 2000 aastal suleti. Selleks ajaks olid mitmed turistid rajalt kuristikku oma õnnetu lõpu leidnud. 2013 aastal alustati aga renoveerimistöid, mis kahe aasta möödudes viisid juba ohutu raja taasavamiseni.
MIDA OODATA CAMINITO DEL REY'ST?
Reisi esimesel päeval siras päike õndsas üksinduses taevas ja meie võtsime suuna randa. Kui nüüd päris aus olla siis pooled reisi päevad me vedelesimegi lihsalt rannas, kuulasime audioraamatuid, mängisime palli ja ujusime.
Esimesel õhtul kui me Taavi venna juurde jõudsime ja rääkisime oma plaanist Caminito Del Rey'd avastama minna, tundus, et ma oleksin pidanud reisi ikka paremini planeerima, sest raja piletid pidid olema juba pool aastat ette broneeritud. Läksin paaniliselt online bookingu lehele ning mingi ime läbi leidus varastele kellaaegadele pileteid. Järgmiseks päevaks olid meil piletid olemas ja meie plaan kenasti jõus!
KUI KAUA VARUDA AEGA CAMINITO DEL REY'LE JÕUDMISEKS?​
Järgmisel hommikul sihtisime kohale jõudmise üsna täpselt, kella 9:30'ks, mil oli meie broneering. Kuna Google Maps püüdis meid otse rajale sõidutada, siis lõpuks jõudsime välja keelumärkideni ja kahtlase väärtusega kruusateeni, kust me enam edasi minna ei julgenud. Mõni kilomeeter tagasi nägime suuremat hulka autosid ja eeldasime, et need inimesed on seal ilmselt samal põhjusel nagu meie. Kell oli mõni minut enne 9:30 kui me oma auto ära parkisime ja siltidelt lugesime, et Caminito Del Rey asub meist 5km jalutuskäigu kaugusel. Mina mõtlesin valmis juba pikad selgitused kuidas me ei teadnud, et peame rajani kõndima ja ei osanud seetõttu aega arvestada, kuid rajani jõudes küsiti meilt ainult pileteid. Paanika lõppes kiiresti ja õnnelikult. Seega võin omast kogemusest öelda, et ärge pileti kellaaja pärast väga muretsege, kontrolliti ainult piletil olevat kuupäeva.
KUI HIRMUÄRATAV ON CAMINITO DEL REY?​
Ilm oli juba hommikul üsna palav ning kõhedust tekitav retk võis alata. Tegelikult pean tunnistama, et kuigi kõhedaid momente oli, on tegemist väga turvalise rajaga, kus enam oma elu pärast kartma ei pea. Rada oli täis imelisi vaateid ning ilusat loodust. Kõige hirmutavamad hetked tundusid olevat raja alguses, või siis olime lõpuks kõrgusega nii harjunud, et enam ei kartnud. Rada on sobilik tõesti igas vanuses inimestele. Peamiselt kohtasimegi seal vanematest inimestest koosnevaid turistigruppe, kes kulgesid küll aeglaselt aga kindlalt lõpu suunal. Ettevaatlik tasub olla selfi fännidel, sest kui telefon peaks käest libisema, siis raja piirded midagi kinni ei pea mis käest kukub. Paar meetrit enne meid läks rajale üks kena pere ning ei möödunud 100m, kui peretütar meile nuttes vastu tuli. Nii palju nagu me aru saime, oli ta oma telefoni kuristikku pillanud.
Meie jäime aga retkega väga rahule ja vaated olid tõeliselt imelised! Oleksime pidanud ainult mõne võileiva kaasa varuma. Vahepealsetel puhkehetkedel mändide all, oleks lisa energia igati ära kulunud. Vett soovitan varuda vähemalt 1.5l!
MEIE REISI KOLM TIPPHETKE
NR. 1
Üks reisi highlight oli kindlasti Mijase küla, kuhu Taavi vend ja vennanaine meid viisid. Tegemist on mägikülaga, kus on vahemerestiilis lumivalged majad, palju eesleid ja imelised vaated. Kunagi kasutati eesleid kaubaveoks, aga kui saabusid esimesed turistid ja külamehed said aru, et eeslid teenivad neile rohkem tulu turistidega pilte tehes, kui kaupa vedades, muutus ka eeslite otstarve. Nii saab seal nüüd eeslitega külavahel lõbusõitu teha ja pildistada.
Minule meeldis seal tõesti nii väga, et läksime iseseisvalt sinna ka tagasi. Mijases on palju pisikesi ja armsaid kohvikuid, kus maitsvat jäätis limpsida ning lugematul hulgal keraamika- ja suveniiripoode. Seal võib niisama ringi hulkudes vabalt päeva või pool veeta. Ja suvises palavuses kulub jäätist väga palju!
NR. 2
Mijasest mööda käänulisi teid ära sõites kohtasime ühte lambakarjust ja lõõskavas kuumuses rahulikult lonkivaid lambaid. See oli kindlasti minu jaoks reisi teine tipphetk. Tegime väikese peatuse ja ma sain lambaid vaadelda. Ärge saage valesti aru, mul ei ole lamba fetišit, kuid mulle tohutult meeldivad loomad ja ma võiksin vist tunde veeta loomi toimetamas vaadates! Minu jaoks on see tõeline puhkehetk, kui ükski argimure- ega mõte segama ei tule!
Kui rääkida hetkes elamisest, siis mul on ka praegu meeles tohutu kuumus, tüümiani ja muude ürtide lõhn ning kellukese helin, mis lammaste kaelas kolisesid. Lambakarjus vaatas meid, eriti mind, kes ma lausa põllule maha istusin, küll veidi imelikult aga ma ei lasknud sellest ennast häirida. Vaatasin ringi askeldavaid lambaid ja tublisid koerasid kes neid kamandasid. Minul ei ole tõeliseks õnneks väga palju vaja ja see oli lihtsalt üks väga eriline ja armas hetk.
NR. 3
Kolmas tipphetk oli Rio Chillar. Mina ei olnud sellest rajast isegi kuulnud, kuigi ta on tripadvisor.com-is kenasti esindatud, ei jäänud see rada mulle silma. Kuid Taavi vennanaine soovitas matkapäeva ja tundus väga põnev ettevõtmine. Rio Chillar kujutab nimelt endast ette jõge, mida mööda saab koseni jalutada. Vee sügavus on läbivalt ca 10-20 cm ning tossud jalas alustasime vantsimist. Kindlasti soovitan jalatsiteks valida just tossud, sest sandaalidega võib seal veidi ebamugavam kõndida olla. Tossu tald on pehmem ja teeb kividel sumpamise lihtsamaks.
KUI KIIRESTI LÄBIB RIO CHILLARI RAJA?
​
Esimesed pool tundi kulub selleks, et jõeni jalutada aga sealt edasi läheb mõnda aega aina põnevamaks, kuni sa oled juba 2h kõndinud, kõik hakkab korduma ja tekib tunne, et kas peaks edasi jalutama või alustama tagasiteed. Vastu tulevad turistid teadsid öelda, et kosk on ca 1h kaugusel aga, et sinna minek tasub kindlasti ära. Meile tuli vastu näiteks ka noormees kelle kutsu oli nii väsinud, et ta pidi teda seljas tagasi tassima aga kose juures nad ära käisid. Ja tõepoolest, teekond koseni võttis aega 3h aga seal oli imeilus! Kuna sattus olema meie reisi ainus pilvine päev, minu ujukad jäid maha ja mul oli veidi jahe, siis otsustasin ujuma mitte minna, teised käisid ka karges kose basseinis ujumas. Tagasi kõndides tuli aga päike välja ning ka minul õnnestus ühe puhkepausi ajal end külma vette kasta, vee sügavus oli küll 10cm aga kosutust ma sain.
MIDA KAASA VÕTTA RIO CHILLAR'ILE MINNES?
​
Vett ja toitu soovitaksin kindlasti kaasa varuda, meid päästsid snickersid, võileivad ja murelid. Seal 3h vantsides mõtlesime naljatades, et peaksime poolele teele toidu putka püsti panema, see oleks väga populaarne.
Parkimiskoha leidmine, eriti nädalavahetusel, kui seal ka palju kohalikke matkamas on, võib osutuda keeruliseks. Seega mida varem saabuda, seda suurem tõenäosus on head parkimiskohta leida. Keelumärkide alla soovitati mitte parkida, sest väga tõenäoline pidi olema, et tagasi tulles sa oma autot enam ei leia.
KAS GIBRALTAR ON KÜLASTAMIST VÄÄRT?
Meie rannapäevade vahele mahtus ka Gibraltar, kuhu paljud soovitasid minna. Millegipärast see 1.5h sõit sinna oli tohutult väsitav, ilmselt olime logelemisega nii ära harjunud. Otsustasime autoga üle piiri sõita, kuigi parkimiskohtade puuduse osas foorumites hoiatati, läks meil õnneks ning tasuta kohal parkiv kohalik naisterahvas loovutas meile lahkudes oma koha. Saime parkida cable carist ca 700m kaugusele. See oli ka ainus paik kuhu me oskasime minna. Suures paanikas, et äkki on väga pikad ootejärjekorrad ostsime piletid ette ära ning tasusime 22 naela inimese eest, et saaksime cable cariga üles ning alla kõndides külastada ka teisi vaatamisväärsusi.
AGRESSIIVSED GIBRALTARI AHVID
​
Järjekordasid ei olnud ja kokkuvõttes ei olnud piletite ette ostmine väga tark otsus. Kuid selleni ma veel jõuan. Tippu jõudsime juba 20 minutiga ning vaated üleval olid tõesti väga ilusad, teatud nurga all pani mägede kalle oma kaines mõistuses kahtlema, osa mäe nõlvas paistis nii vertikaalselt kui horisontaaselt viltu olevat, see tekitas äärmiselt kummalise perspetiivi tunnetuse ja pani pea korralikult ringi käima. Kohalike ulakate ahvidega õnnestus samuti selfisid teha ja nad olid tõesti nii agressiivsed nagu hoiatati. Sel ajal kui meie üleval olime nägime vähemalt kolme koti röövi luhtumist, mitut omavahelist kaklust aga vastukaaluks ka õndsalt toimetavaid perekondasid koos eriti pisikeste ahvibeebidega.
MIS PEAKS IGAL POOL KAASAS OLEMA?​
Kuigi teekond mäest alla oli äge, ei leidnud meile nendes ülejäänud vaatamisväärsustest erilist väärtust. Koopad olid täielikult turistide jaoks kohandatud ja inimesele kes naturaalsemaid koopaid varem näinud on, pole seal palju vaadata. Rippsild oli teine vaatamisväärsus milleni me tagasiteel jõudsime aga teiste piletiga lubatud vaatamisväärsusteni me ei jõudnudki. Seetõttu ei olnud piletite ette ostmine väga mõistlik. Meile ei jätnud ei sild, ega koopad mingit muljet.
Teekond alla oli tõesti pikk, ilm väga palav ja meie kõhud tühjad. Me siiamaani ei tea kas me läksime kusagilt valesti aga alla tulles sattusime kellegi koduhoovi ja kahtlase poistekambani. Lõpuks suutsime Google abiga end kenasti keskusesse navigeerida, kuid vahepeal läks energiatase küll miinustesse. Loo moraal - igale poole peaks kotti kaasa pakkima võileiba, muidugi palju palju vett ja paar energiabatooni.
VEEPARK TORREMOLINOSES
Vahepeal nautisime mitmeid rannapäevi ja oma viimase päeva otsustasime koos Taavi vennapojaga veeta veepargis Torremolinoses. Aqualand pidi olema Costa Del Soli parim ning kuna ilm oli hea, nautisime veemõnusid täiega. Ma esialgu arvasin, et üle kolme tunni ikka ju ei viitsi seal sulistada, et mis me seal nii pikalt teeme aga meil oli nii lõbus, et lõpuks olime seal kuni sulgemiseni, ehk siis kokku 8h. Seal on erinevad torud, küll pimedad, küll need mis 40 km/h kiirus lubavad, erinevad mattide ja ujumisrõngastega alla sõitmise võimalused, suur bassein niisama päevitamiseks. Julgeksin veeparki soovitada nii lastele kui täiskasvanutele, tegevust jätkub seal kõikidele.
TOIDUD TORREMOLINOSES
Kohapealne veepargi toit on aga väga kallis ja kohutava kvaliteediga. Kuna me süüa kaasa ei võtnud proovisime sealsed 5 eurosed friikartulid ära ja kuigi tühi kõht on kõige parem kokk, olid need endiselt üsna kohutavad, vesised ja lödid. Meie kiirtoidu söömine ei piirdunud veepargi friikartulitega, kuna kõhud olid nii tühjad ja pärast lõunat olid kõik söögikohad kinni, siis lõunasöögiks valisime McDonalsi. Mis meie puhul on üsna tüüpiline praktika, kui me liiga pikalt söömata oleme. Kuid sellest on saanud juba ka sportlik huvi, käia igas välisriigis McDonaldsis. Ja senini, ausõna, ei ole Eesti McDonaldsi kvaliteedile võrdset, kui siinkohal kvaliteedist rääkimine paslik on.
MEIE LEMMIK REIS 2017 AASTAL
​
Tagasi Hispaania juurde jõudes, oli tegemis tõeliselt lõõgastava ja mõnusa puhkusega! Minu jaoks ideaalselt päikeseline. Tavapärasest veidi vähem seiklusi aga kuna reisi eesmärk oligi vaid nautida ja tõeliselt puhata, siis läks kõik suurepäraselt. Reisi lõpuks jõudsin oma mõtetega sinnamaale, et lähitulevikus tahaksin veeta vähemalt kuu Hispaanias. Mitte kuu aega puhkusel, kus avastad erinevaid paiku ja ööbid mitmetes linnades, vaid elada kuu aega oma tavapärast elu, lihtsalt Hispaanias. Puhkus Hispaanias jäi tõesti meie mõlema jaoks 2017 aasta kõige lemmikumaks reisiks! Ometigi jõudsime eelmisel aastal ära Balil, Singapuris, Malaisias ja Lõuna-Aafrikas!