WOWYAGER

MIKS ME ISEENDA VASTU NII KARMID OLEME?

19. JUULI 2018

Elu standardite järgi

 

Meil kõigil on elus mingid standardid. Soovid, kuidas meil võiks minna, mida tahame saavutada, kuhu karjääriredelil tõusta – loomulikul on nii minulgi.

Tundsin pikka aega, et seadsin iseendale liialt kõrged standardid ja oli perioode, mil ma ei teinud muud, kui valmistasin endale pettumust. Olen hea näide sellest, kui keeruliseks on võimalik oma elu elada. Langesin seetõttu veel sügavamasse depressiooni ja mul tekkisid alaväärsuskompleksid. Sellega kadus mu motivatsioon üldse midagi teha, sest kui sa annad endast parima ja ikka pettud, tekibki soov alla anda.

Enese süüdistamine

 

Ma olen viimastel aastatel tegelenud palju enese väärtustamise ja iseendale andestamisega.

Mõistmisega, missugustel juhtudel pean võtma endaga toimuvaid olukordi isiklikult ja missuguseid pole minu võimuses muuta ning mille lõpptulemust ei saa kuidagi enda süüks pidada. Pean tunnistama, et seesugusest enese süüdistamisest ja haletsemisest üle saamine pole kerge olnud ja aegajalt teen seda praegugi.

Ma mäletan veel väga hästi aega mil mul oli tohutult raske aktsepteerida võõraste inimeste kriitikat ja viha. Eriti asjade eest mis ma ei olnud või mida ma isegi kunagi ei olnud teinud. Kuna tol ajal elasin ma neid kommentaare võrdlemisi raskelt üle, on mõned neist ka nüüd, aastaid hiljem minuga. Näiteks kui minust ilmus artikkel teemal...

Ühel hetkel hakkasin ma suhtuma liha söömisse teadlikult ja nõnda ei olegi võimalik lihasööja olla. Kui sa teadvustad endale, keda sa parajasti sööd ja hoolid loomadest sügavalt, siis on ilmselt õige aeg liha söömine lõpetada. Viimaseks piisaks otsuse vastuvõtmisel sai minu jaoks puhtalt enesetunne, kui pärast grillimist ja liha söömist vajusin ma umbes poole tunniga justkui kooma siis...

Suundusime oma kodu lähedale metsa öist matka tegema. Otsisime üles vaatlustorni, millest soovitati keskööpäikest nautida. Päikest me pilvede pärast küll ei näinud, aga saime nautida polaarpäeva võlusid. Jalutasime kell kaks öösel metsas, väljas täiesti valge ning kuulasime linnulaulu...

Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head...

Loomulikult häiris mind tema üleolev suhtumine, sest klient ei oska ega pea teenindajale peale vaadates aru saama, kas ta töötab seal või on ta asendaja mujalt. Kohe kui tundsin ebameeldivat reaktsiooni, mis mul tekkis, tunnetasin oma keha ja lähenesin olukorrale empaatlisest, sest tegelikult on see inimene ju õnnetu...

Please reload

Kas me ikka oleme kõige eest vastutavad?

 

Isegi kui hakkangi taas ennast süüdistama, mõistan nüüd et asi ei pruugi olla minus ja see on juba pool võitu. Kuna aastaid tundsin end vastutavana kõiges, mis ei läinud minu elus nii nagu ma tahtsin – küll muusikaliselt, küll tööalaselt. Teades, et ma andsin endast kõik, tekkis paratamatult tunne, et viga on minus: „Mina olen saamatu, andetu või lihtsalt ebapädev“.

Enesesüüdistamise august välja

 

Just viimasel ajal olen hakanud märkama ja mingis mõttes ka analüüsima lauljate käekäiku, keda mina väga hindan. Lauljad, kellel on suurepärane vokaal, kes on laval tugevad, head suhtlejad, foto- ja videogeenilised, aga keda ometigi ei näe populaarsetes telesaadetes ega igapäevaselt meedias figureerimas. Miks? Tean paljusid isiklikult ja tean, et nad panustavad ja teevad enesega meeletult tööd, mida olen teinud minagi.

Ma ei saa öelda, et see mind lohutab, pigem aitab paremini mõista, kuidas elus ei sõltu kõik meist endist ja väga paljut meiega toimuvat ei peagi isiklikult võtma. Põhjuseks võib olla see, et meie soovide jaoks pole veel õige aeg või tegelikult ei tule need soovid südamest. Seda saame teada ilmselt aja möödudes.

See teiste märkamine aitas mul enese süüdistamise august välja ronida, sest me oleme tihti enda vastu liialt karmid, vähemalt mina olin.

Pettumused kui õpetajad

 

Mina tean ja näen, kuidas on kõik minu pettumused mind kasvatanud. Ja eelkõige toonud lähemale sellele elule, mida ma tegelikult hinges igatsesin.

 

Aastaid tagasi ei osanud ma oma soove sõnadesse panna ning need asjad, mida ma arvasin end soovivat, olid minu ego soovid -  et saada sotsiaalset heakskiitu ja teiste tunnustust. Pingutasin näiteks oma plaadi avaldamisega naba paigast, aga plaadiga seoses minu soovid täide ei läinudki. Tagasi vaadates olen ma muidugi õppetundide eest tänulik, aga tol ajal olin ma kõiges nii pettunud ja ei näinud olukorda nõnda nagu praegu.

Otsides tagasilöökidest võimalusi

 

Nüüd olen ma õnneks hakanud tundma ja aru saama, et kui minu soovid ei täitu ega täitu ning nende nimel töötamine teeb mind pigem õnnetuks, siis ma ei pea oma energiat neisse panustama. Loomulikult ei tähenda see, et pean kergesti alla andma, aga pole vaja end läbi põletada.

Pärast Vipassana meditatsiooni kursuse läbimist on ühe suure muutusena hakanud tagasilöökidest tingitud enesehaletsemise ja -süüdistamise tunded minust kiiremini kaduma. Isegi kui need tunded tekivad, ei ole nad jäävad. Ja mis veelgi parem, olen hakanud nägema lisaks variant A-le, variant B-d ja C-d. Kui varem oli uks minu ees lukus ja ma isegi ei saanud aru, et ma pean võtit otsima, siis nüüd, selle asemel, et end haletseda, vaatan olukorda ja näen, et ehk minu esialgses plaanis olidki vead.

Kui minu visioonid kukuvad läbi

 

Üks minu suurimaid kirgi praegu, on pildistamine. Ma ei ole küll ise fotoaparaadi taga, aga mulle meeldib luua erinevaid võtte kontseptsioone, st mida ja kus pildistada. Kui mõni fotosessioon ei õnnestu nii nagu ma oma visioonis ette kujutasin, tabab mind esimese hooga tohutu pettumus. Peas läheb käima karusell, et miks ma üldse teen seda, kui tulemus pole hea ning ehk ikka see kõik pole minu jaoks.

Heaks näiteks on allolev pildiseeria Siniallikatelt. Kui ma käisin Siniallikaid üle vaatamas oli vesi selge nagu peegel, kuid päeval mil me pildistama läksime, katsid veepinda puulehed ja tolm. Lisaks ei osanud ma arvestada, et veepind on küll päikese käes, kuid puude varjus on täiesti pime. Minu soovitud tulemus oleks eeldanud lisavalgust. Seega oli valida kas me ülevalgustame veepinna või alavalgustame mind. Õnneks leidsime päikeselaigu mis paistis mulle otse näkku, vastasel juhul oleksin olnud must siluett. Ning kuna kaugemalt pildistades jäid kaamera vaatevälja ka puuoksad, siis ei olnud tulemus üldse see mida mina olin ette kujutanud. Minu vaimusilmas oli pildil peegelsile veepind, millelt peegelduvad teisel pool kallast olevad puud ning tekitavad efekti tagurpidi maailmast. Kui pilte üle vaatasin ja töötlema asusin, sain aru, et reaalsus oli midagi muud. Mäletan siiani eredalt tunnet mis mind üle võttis, vajusin justkui mingisse auku, sest pettusin iseendas.

Igale olukorrale mitu lahendust

 

Tol korral kukkus mu motivatsioon maadligi, kuna ma ei osanud oma pettumusega midagi peale hakata. Ma ei jäänud tulemusega rahule ja paremat lahendust minu jaoks ei eksisteerinud.

Aga nüüd leian end pilte analüüsimas, püüdes mõista, mis läks valesti, otsides teiste fotograafide sarnaseid töid, katsudes aru saada, mida nad teisiti tegid ja kuidas mina saan end edaspidiseks arendada.

 

Ja kujutage ette, lahendused ongi olemas! Mulle tundub, et ma olin nii pikalt depressioonis, et unustasin ära, et peale enesehaletsemise ja -süüdistamise on võimalik teistsugune lõpptulemus. Tagasilöökidest on võimalik õppida kohe ja mitte jääda kinni esialgsesse frustratsiooni. Seetõttu usun, et kõiki käitumis- ja mõttemustreid on võimalik muuta, mitte miski pole jääv ja inimesed tihti on enda suhtes lubamatult karmid.

Kuidas on seotud enese eest hoolitsemine enda väärtustamisega?

 

Kuulasin hiljuti väga põnevat audioraamatut (12 Rules Of Life by Jordan Peterson), mis arutles just sel teemal. Autor rääkis väga põnevalt huvist, mis tal tekkis inimeste iseenese eest hoolitsemist vaadeldes. Just sellest vaatenurgast, kuidas inimesed järgivad oma raviplaane.

Autor tõi Ameerika põhjal näite patsientidest, kes ootavad neerusiirdamist. Tegemist on väga pika ja raske protsessiga, ilmselt kõikjal maailmas, sest doonorneeru järjekorrad on aastatepikkused ning sobiva neeru leidmiseni võib kuluda aastaid. Kogu vahepealse aja tuleb käia viis korda nädalas dialüüsis ning iga seesuguse protseduuri pikkuseks on kaheksa tundi. Isegi kui sobiv doonor leitakse, on endiselt suur oht, et keha ei võta doonori organit omaks. Et organi hülgamist vältida, võetakse ravimeid, mis mõjutavad immuunsüsteemi nii, et keha ei hülgaks organit. Sellest hoolimata on väga palju juhtumeid, mil see halb stsenaarium aset leiab.

Miks ei järgi inimesed arstide ettekirjutusi?

 

Ja mis on selle peamiseks põhjuseks? Üllatuslikult see, et inimesed ei järgi siirdamisjärgseid raviplaane ehk ei võta ravimeid, mis aitavad kehal siirdatud organit omaks võtta. Ja mis järeldusele Jordan oma raamatus jõudis? Inimesed ei väärtusta ennast piisavalt, mida põhjustab, kas lapsepõlves või varasemas elus tekkinud tugev alateadlik veendumus, et nad ei ole väärt abi ja isegi mitte elu. Ja see on põhjus, miks käitutakse enda suhtes hoolimatult ja ollakse just enda suhtes karm.

Sealjuures samad inimesed, kes ise arsti juurde ei lähe ja ravimeid ei võta, võivad oma hoolealuste (laste ja lemmikloomade) eest hoolitseda ennastsalgavalt. Kas pole mitte huvitav paradoks? Asi pole selles, et nad oleksid kõige ja kõigi suhtes hoolimatud, nad lihtsalt ei väärtusta iseendid.