WOWYAGER

HÜVASTI, MU KALLIS!

8. JAANUAR 2019

Tere, Volask!

 

Kümme aastat tagasi kohtusin ma Volaskiga. Ühe imeliselt armsa ja veidra kassipoisiga, kes käis koos oma pisikese mustakirju sõbranna, Tibuga, söömas ühe kesklinna maja hoovis, kus mina elasin. Volask oli suur ja ilus, mistõttu olin kindel, et see pontsakas ja priske tüüp küll pisikese tänavakassi Tibu kõrvalt toitu süüa ei tohiks, sest temal on kindlasti oma pere. Saime ajapikku lähemalt tuttavaks ja Volaski suhtumine inimestesse, talle nimelt ei meeldinud inimesed, näitas et ilmselt on tema kodu samuti tänaval.

Minu kassimaailma James Bond

 

Kuna esialgu ei saanud ma neile kahele armsale sõbrale kodu pakkuda, hakkasin neid iga päev toitma ja esimest korda oma teadlikus elus seljatasin valehäbi. Seda õpetas mulle armastus Volaski ja Tibu vastu. Elasin Tallinna südalinnas ja iga päev seisin ma keset Sakala tänavat asuva maja hoovi ning hõikusin täiesti kõrist: "Vooolask, Vooolask, Vooolask!". Mul ei tulnud pähegi mõelda, et mida keegi minust arvab või kas keegi peab seda imelikuks. Mul oli tegemist, sest Volask tahtis ju süüa. Mõni päev hõikusin kümme minutit, mõni päev viis, kuidas kunagi, kuid ta tuli alati. Jooksis kaugelt nõtkel sammul minu suunas ja teadis, et ootamas on pool konservi ja nii palju krõbinaid kui süda lustib. See konserv oli mõeldud tegelikult Tibule, sest tema oli väiksem ja õbluke. Tibu aga armastas oma sõpra nii palju, et sõi alati vaid pool ja ülejäänu jättis Volaskile. Volask oli alati kombekas härrasmees, nagu kassimaailma James Bond, ta ei läinud kunagi Tibu eest toitu ära sööma, vaid ootas viisakalt. Lisaks kaitses koos minuga Tibu hiigelkajakate eest, kes püüdsid vahel ka toidule jaole saada.

Ma ei kujuta ette kui palju munamaske ma lapsepõlves juustele tegin, unistades, et juuksed kasvaksid tagumikuni nagu minu sõbranna emal olid! Olen alati juuste eest hästi hoolt kandnud, välja arvatud üksikud libastumised. Nagu näiteks siis, kui olin kolmteist ning poe värviga juuksed salaja blondiks värvisin ning endalegi üllatuseks sain pärast esimest pesukorda hoopis kassipissi kollase värvitooni, kuna...

Kuna ma veetsin eelmise aasta jaanipäeva Lapimaal, siis ehk suudan ma kedagi veel inspireerida seda imelist kogemust ette võtma ning 24tunnist päeva nautima minna. Tegelikult käib suvel sealkandis võrdlemisi vähe turiste. Et ma talvist Lapimaad näinud pole, siis saan kiita ainult suvist ja suvine oli lausa nii imeline, et sealt oli raske tagasi tulla, olen nüüd...

Mäletan näiteks aega mil umbes 4 kuud järjest läksin ma igal õhtul hirmuga voodisse, et kui kaua siis täna mul aega võtab, et magama jääda. Võisin olla kuitahes väsinud, mul võis väsimusest tekkida meeletu peavalu või süda pahaks minna aga magama jäämine võttis aega ikka poolteist või kaks või kolm tundi. 

Ma ei ole sellest varem avalikult rääkinud, aga kolm aastat tagasi tehti mulle immunoloogi juures kõik võimalikud testid ning selgus, et mul on IGG alaklassis antikehade puudus, just selles osas, mis on vastuvõtlik ülemiste hingamisteede haigustele. Diagnoosiks - immuunpuudulikkus ja...

Seda kriitikat ei tule tihtipeale mitte meeste, vaid just naiste poolt. Olen oma tutvusringkonnas isegi sel teemal tuliselt vaielnud. Kuidas on siis võimalik, et naise paljas ihu ei võrduks automaatselt seksiga või kuidas saavad naised end oma kehas hästi tunda, kui seesugune suhtumine eksisteerib naistel endilgi.

Please reload

Paitamise eest käpakiil

 

Ühel päeval, kui Tibu jäi väga haigeks ja tema ravi tulemusi ei andnud, jäi Volask üksi. Tibu kaotus mõjus raskelt, kuid õnneks avanes mul võimalus Volaskile kodu pakkuda.

Meie suhe jääb loomakauge inimese jaoks alatiseks mõistatuseks, sest Volask jäi metskassiks, see tähendab, et ma ei saanud kunagi teda paitada.

Kui ma ta kinni püüdsin, siis esialgu elas ta mul suures koerapuuris, et ta kohaneks vaikselt tubase eluga. Iga edusamm oli märkimisväärne - kui Volask oma pesast välja tuli, et ümbrust uudistada või kui ta esimest korda lubas endale nii lähedale, et nuusutas mu sõrme. See jäigi meie väikeseks rituaaliks. Kuna kümne aastaga ta ei leebunud, siis olin ma alati talle väga tänulik, kui lubas mind nii lähedale, et mu sõrme nuusutada ja jätkas seejärel oma asjatoimetusi. Tema paitamisest võisin ma ainult unistada. Kuigi pean tunnistama, et aegajalt ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja tegin Volaskile kiire pai, kui ta minust mööda läks. Tavaliselt järgnes sellele lihtsalt kiirem samm, mõnikord sain ma käpakiilu, just käpakiilu, sest küüntega ei löönud ta kunagi. Vahel kostitas ta mind sisinaga, andmaks märku, et tema kasukas ei ole kellelegi silitamiseks.

Volaski esimene ja ainus pahandus

 

Kui Volask oli juba paremini kohanenud, lasin ma ta puurist tuppa, et tal oleks rohkem uudistamisruumi ja ma ei unusta iial hetke, kuidas ta tuli otse minu juurde voodisse, mina muidugi suures elevuses, et „ou maai gaad, Volask tuli minu juurde, ta on hakanud mind omaks võtma!“ Siis vaatas ta mulle sügavalt silma ning näitas, mida tema olukorrast arvab... ja pissis voodisse. See oli ka ainus pahandus, mille Volask on kunagi teinud. Kuigi ta inimesega ei harjunudki nõnda nagu klassikaliselt kassilt oodatakse, oli ta kõikide kasside kõige suurem ja imelisem sõber. Pakkusin mõnda aega koduta kassidele hoiukodu ja Volask oli see ingel, kes kõikidel kiisudel kohaneda aitas. Ta pakkus neile seltsi ja oli neile nagu suur vend. Ma ütlesin alati, et Volask on boss - kui mind kodus ei ole, siis Volask vastutab. Ja Volask vastutaski, ta oli eeskuju. Minu teised kassid hakkasid isegi samamoodi kõndima nagu Volask. Kui Volask näiteks otsustas, et pärast vee joomist peaks põrandat kraapima, hakkasid teisedki seda tegema. See kassiisand oli alati eeskujuks ja alati stoiliselt rahulik. Vahet ei ole, kas kodus lendas ringi droon või sõitis ringi robottolmuimeja, Volask istus ikka rahulikult nagu kasside kuningas ja omas toimuvast täielikku ülevaadet. Volaskile otsa vaadates oli tunne, et need silmad teavad kogu universumi tarkust!

Kuigi tema nõrkusehetkedel tabasin ma tedagi paelakesega mängimas. Volaski paelakene oli alati tema pesa juures, juhuks kui kassiisandal mängutuju peale tuleb!

Esimene katsetus Volaskit kodustada

 

Volask elas väga mitmekülgset elu ning sain tema minevikust veidi teada siis, kui viisin ta kastreerimisele, mil selgus, et see kassihärra oli juba kastreeritud. Nimelt püüti ta kunagi kinni, põhjusel et kesklinna piirkonda hakkas tekkima väga palju triibulisi Volaski näoga kassipoegasid. Misjärel otsustati Volaski tänavaelule ja järgnevatele isadustele kriips peale tõmmata. Aga et pikkade kuude vältel ei leebunud ta inimese suhtes üldse ja jäi ikka metsikuks, võttis Kasside Turvakodu vastu otsuse Volask vaktsineerida ja tagasi tänavale lasta. Huvitav fakt on see, et kastreeritud isased kassid tegelikult tänaval hakkama ei saa, sest teised isased ei aktsepteeri neid enam võrdsetena ja nad satuvad väga tõsistesse kaklustesse. Volask seevastu oli aga nii tõeline mees, et tema tänavastaatust ei muutnud isegi kastreerimine!

Tänu vaktsiinidele oli ta hea tervise juures ja leidiski tee minuni. Seega lisaks pikale ja mugavale toakassi elule on Volaski elu on olnud kõike muud kui igav. Ühtlasi on tal palju lapsi ja ilmselt ka lapselapsi ja lapselapselapsi...

Õppisin tingimusteta armastust

 

See imeline kass õpetas mulle täiesti teistsugust armastust. Armastust, kus ei ole vaja omada ja kus ei pea olema vastuarmastust. Volask ei andnud mulle ei tähelepanu ega hellust, mida ma oleksin soovinud, vaid teistsugust armastust. - mul oli au olla osa selle ilusa kassi eluteest. Ja Volask sai alati kõike, mida ta soovis. Tema lemmikud – räimerümbad - olid tema toidulaual koos parimate konservidega. Tema pilk oli nii hurmav, et tal piisas ainult silma vaatamisest ja mul ei jäänud midagi muud üle, kui jälle räimekott avada, olgugi et ta sõi alles viis minutit tagasi. Volask ei pidanud mjäuguma, tema küsis pilguga ja sai kõik, mida hing ihkas.

Minu ingel 

 

Mul on meeles üks viimane kõige imelisem hommik. Ma ärkasin kodus ja kui vaatasin enda kõrvale, magasid kõik kolm kassipoissi minu kõrval, isegi Volask. Tema tavaliselt voodisse ei tulnud, aga millegipärast oli seekord teisiti. Ma mäletan, kuidas ma mõtlesin, et see on üks eriline hetk ning ma loodan, et nüüd hakkabki nii olema…

Mul on kahju, et elu soovis teisiti. Mul on nii valus Sinuga hüvasti jätta, mu armas...Õigemini ma ei teagi, kuidas seda teha. Ma ei tea, kuidas on elu võimalik, kui Sind enam ei ole. Ma ei tea, kuidas saab kodu olla endiselt kodu, kui Sinu sügavaid rohelisi silmi seal ootamas ei ole. Ma ei tea, kuidas mina, Käpik ja Maxi ilma Sinuta edasi läheme... Aga ma tean, et tegelikult ei kao Sa kuhugi ja ma tean, et see armastus, mida me jagasime, elab edasi igavesti! Hüvasti, mu kallis Volask, ma armastan Sind!

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Kui sind kõnetavad ja inspireerivad minu reisid ja minu teekond, võta minuga koostööpakkumisteks ühendust!

©2017 by Wowyager. ALL RIGHTS RESERVED.