SÜGAV JA SALAPÄRANE

BALI

INDONEESIA

9. APRILL 2018

PLUSSID

Soodsad majutuse ja teenuste hinnad ka hooaja siseselt

Aastaringselt soe kliima

Turisti jaoks turvaline

Tänu hoovustele võimalik aastaringselt surfata

Sõbralikud kohalikud ja külalislahke õhkkond

Inglise keelega saab kõikjal hakkama

Tõeliselt palju teha ja näha, võimalik matkata, harrastada veesporte, tutvuda kultuuriga ning ka lihtsalt rannas puhata

Maitsvad kohalikud toidud

MIINUSED

Loomulikult ei plaaninud ma minna slummidesse üksi uitama, vaid Rios tehakse spetsiaalseid favela-tuure. Kõlab jaburalt ja ohtlikult, aga koos paari automaatidega turvamehega viiakse turiste slummide vähem ohtlikesse paikadesse. Vähem ohtlik tähendab ilmselt seda, et sind ei ähvarda...

Turistidel oli võimalik minna end jõkke kosutama. Ainsad reeglid, mida silmas pidada olid, et kaldast ei tohi minna kaugemale kui kaks meetrit ning mehed ei tohi vette pissida. Sügavamas jõesängis leidub palju piraajasid ja kaimane ning pissimine oli keelatud, sest Amazonase jões elutseb pisike parasiitkala (Candiru), kes võib liikuda mööda sooja juga ülesse kusitisse ja...

Teekond vanalinna, inimtühjadel tänavatel oli väga hirmutav. Brasiilia on tuntud kuritegevuse rohkuse poolest ja mina olin enne reisi juba ette valmistunud, et pean kõikjal olema väga ettevaatlik. Seal tühjadel tänavatel kõndides vaatasin küll vist iga 10 sekundi tagant üle õla ning oma kotist hoidsin ekstra kõvasti kinni, sest kotivargused on Brasiilias eriti tavapärased...

Taevas oli täiesti sinine ja tundus, et lõpuks saame nautida basseini ääres päikest. Basseinis saime vaid viis minutit teha pilte, kui kusagilt tulid tormipilved ja hakkas meeletult sadama. Mina mõtlesin, et ehk see läheb mööda ja jäin basseini äärde ootama, kahjuks keeras ilm totaalseks rajuks. Kohvikust lendasid salvrätid ja toidujäägid basseini ning üle selle ääre alla.

Gilidel kohtab igal nurgal baare millel on sildid "Magic Mushrooms" ja just saare tasumisest otsast leiab väga groovysid kohalikke, kes turiste rõõmsalt endaga ühinema kutsuvad. Meil oli seal mõndasid baare vaadates tõeline 70'ndate tunne. Kus elu ongi lill ja muud muret pole, kui leida üks värviline pilt mida vaadata.

Please reload

Keeruline liiklus ja ühest, linnast teise pääsemine ajakulukas

Hooajaväliselt võivad olla väga vihmased ilmad

Hooajal turistide poolt üle rahvastatud 

MILLAL MINNA? 

Tipphooaeg on juulis ja augustis, kuid kuiv hooaeg on aprillist kuni septembrini. Parim aeg külastamiseks aprill kuni juuni ning september, mil on endiselt kuiv ning sealjuures võivad teenuste ja majutuste hinnad olla 30-50% soodsamad, sest tegemist on tipphooaja välise ajaga.

KLIIMA? 

Kliima on aastaringselt 20-33 kraadi, kuid detsembrist kuni märtsini toob mussooni hooaeg tugevad sajud ning kõrge niiskustaseme.

HINNATASE? 

Aasiale kohaselt võivad hinnad olla väga soodsad, eriti kui ööbida tagasihoidlikes majutuskohtades ning süüa tänavatoitu või kohalikes söögikohtades. Kõikjalt võib leida loomulikult ka Euroopale harjumuspäraselt kõrge hinnataseme.

TURVALISUS? 

Bali on võrdlemisi turvaline, eriti kui olla harjumuspäraselt ettevaatlik. Kindlasti peab ettevaatlik olema raha vahetades, sest pettusi kohtab kõikjal kus on palju turiste. Palju kohtab ka erinevate kaupade müüjaid kes enda tooteid peale suruvad.

Illegaalsete uimastitega tegemist tehes on karistused väga karmid. Uimastite omamise eest kartistatakse pika vanglakaristusega ning smuugeldamise eest võib maksta lausa eluga.

KULUD INIMESE KOHTA (EURODES)

MIKS BALI?

 

Mingil põhjusel tekkis minu pähe suur soov, võiks isegi öelda kinnisidee, minna Balile. Kõik tundus suurepärane kuni hetkeni mil ma avastasin, et jaanuar, kui meie minna soovime, on Balil ju vihmaperiood. See pani mind paaniliselt uurima kuidas on teiste kogemused jaanuaris ning otsima alternatiivseid sihtkohtasid. Dominikaani Vabariik on samuti üks paik kuhu ma ammu olen tahtnud minna ning sõelale jäid nii Bali kui Dominikaan. 

Kuna mulle tundus, et Balil oleks näha ja teha rohkem ning Taavil eelistust polnud, kutsus minu süda Balile. Templid, kultuur ja paljukiidetud sõbralikud kohalikud suunasid otsuse just Bali suunal. Kui ka reisifoorumis enamus käinuid kinnitas mulle, et jaanuaris on suurema osa ajast päike, oli otsus kindel ning ostsingi piletid Indoneesiasse. Pidi ju sadama ainult paar tundi päevas. Enne reisi käisime sõpradel külas, kes veebruaris Balil käinud ning nemad hoiatasid, et nägid veebruaris Balil päikest ainult ühel päeval. See tegi mind veidi ärevaks aga ma lootsin ikka parimat.

Enne sõitu imateade head ei lubanud, kuid eks need ilmateated kipuvad ka valetama ja läksime lootes, et ka meil ilmadega veab!

MIS OLI MEIE ESIMENE PEATUSPAIK BALIL?

Maandusime Denpasari öösel ning esimese öö veetsime lennujaama hotellis. Läksime pärast oma 30h kestnud reisi taksojuhi juurde ja palusime end hotelli viia. Selle peale hakkasid kõik taksojuhid naerma ja näitasid meile 500m kaugusel asuvat hotelli ust. Meie vaatasime teineteisele otsa, purskasime samuti naerma ning marssisime hotelli. Esimese öö magasime nagu notid ning plaanisime kohe hommikul Ubudi sõita, kus peatusime esimesed 5 ööd, sh minu juubeli.

Hommikul siras taevas päike ning ma kiirustasin tagant, et startida Ubudi, kus saame oma majutuses rahulikult basseini ääres vedeleda. 

HULLUMEELNE BALI LIIKLUS

Kõik kes Balil on käinud teavad, et liigeldes, eriti autoga, peab seal kõvasti aega ja kannatust varuma. Kohalikel pole ummikutest sooja ega külma, lääne inimesed muutuvad seal rahutuks, sest 20km läbimiseks kulub reaalselt paar tundi ja meil on alati ju igale poole kiire. Kui mulle sellest räägiti, siis ma lihtsalt ei saanud aru kuidas selline asi võimalik on, olin ometigi mujal Aasias käinud. Kuid Bali on lihtsalt totaalselt üle rahvastatud. Nii inimeste kui sõidukite poolt. Sellel 5 780 km2 suurusel saarel elab 4.2 miljonit inimest, pluss meeletu arv turiste, kes seda võimsat saart väisavad. Kujutage ette, peaaegu 4x rohkem elanikke kui Eestis, peaaegu 8x väikemal maa-alal. Balil ei ole nii nagu Eestis, et küla ja küla vahel on hunnik metsa ja põlde. Seal ei saa sa enamasti isegi aru millal sa jõuad ühest külast või linnast teise, sest asustatus on niivõrd tihe.

MIS ON PARIM VAHEND LIIKLEMISEKS

 

Selleks ajaks kui me Ubudi jõudsime oli seal juba sombune, mida ma oleksin samas võinud ette mõelda, sest kuigi Bali on väike, siis mägede tõttu võib selle saare eri linnades ilm drastiliselt erineda. Ning Ubud, kui mägisel alal paiknev linn, näeb pigem vähem päikest, loodus on seal loomulikult tänu vihmale lopsakas.

Kohe esimesel päeval rentisime endale ka rolleri ning päeva rendi hind on väga soodne, maksime ca 5 eurot päevas ning kogu aja vurasimegi peamiselt rolleriga ringi. Rolleritega liiklemine on veidi lihtsam ja kiirem kui autoga.

KUIDAS OLI PALJUKIIDETUD MONKEY FORREST?

 

Järgmisel päeval nägime hommikul poolteist tundi päikest ning kuigi oli soe, oli ka väga niiske, sest ülejäänud osa päevast kas sadas või tibutas. Me ei osanud oma ajaga midagi muud peale hakata, kui otsustasime Monkey Forrestis ära käia. Ma pean ausalt tunnistama, et ma ootasin ahvidemetsast midagi muud kui ta tegelikult oli. Ootasin metsikut loodust kus kohtab ka ahve, kuid reaalsuses on tegemist üsna nö turistika atraktsiooniga. Ahvidele saab osta banaani, mille järele nad kasvõi mööda sind ülesse ronivad ning õnneks väga agressiivsed nad ei ole, võrreldes näiteks Gibraltari ahvidega. Kuigi lahtiste esemetega tuleb ikka ettevaatlik olla, et keegi sinu telefoni või päikeseprille kaasa ei haaraks. Kuna hakkas jälle sadama valgus rahvas laiali ning meie ootasime varjualuses saju lõppu, nautisime lihtsalt loodust ja jälgisime ahvide toimetusi.

Majutusse tagasi jõudes tellisime oma esimese massaži Balil ning saime päikeseloojangu ajal nautida basseinide ääres ühte elu parimat massaži! Ma ei tea kas asi oli selles, et tegemist oli meie esimese massažiga saarel, aga igal juhul see 2h Bali traditsioonilise massažiga möödus liialt kiiresti. Minu kael ragistati nii lahti, et mul oli tunne nagu ma oleksin uuesti sündinud.

MIS ON ÜKS PARIM RESTORAN INDONEESIAS?

 

Kuna järgmisel päeval oli mul sünnipäev, siis plaanisime väikest avastamisretke. Võtsime giidi Bali Traditional Tour'ist ja otsustasime Kintamani tuuri kasuks. Giid vedas meid pool päeva ringi. Käisime turul, külas tema kodus tutvumas traditsioonilise Bali elamu ja perega, vulkaani vaatamas ning templites (Tirta Empul ja Gunung Kawi). Oli tõeliselt tore tuur ja kogu meie reisi kõige päikeselisem päev. Giid oli üli sõbralik, rääkis palju ja põnevalt, saime kõikjal rahulikult omas tempos käia ning teada palju kohalikust kultuurist ja elust. Soovitan alati mistahes riigis käies võtta vähemalt üks tuur koos giidiga, ükskõik kui palju sa internetist loed, parimaid teadmisi kohalike kohta saab alati kohalikelt endilt.

Majutusse minnes ootas mind Taavi organiseeritud üllatus, mis tõesti oli minu elu üks ilusaimaid! Roosiõite ja küünaldega kaunistatud tuba ja imearmas kook! Saime veidi puhata ning õhtusöögile läksime Kubu restorani. See on seni minu parim toidukoha kogemus. Restoran ise asub Mandapa Ritz-Carlton reserve's ja sõnadest jääb puudu kirjeldamaks missugune kogu sealne olustik on. Külalisi lastakse väravatest sisse reserveeringu alusel ning kuna kogu maa-ala on väga suur viiakse restorani sind golfi käruga! Saime esimest korda elus ka sellega sõita. Pärast mõnda aega vuramast selle luksusliku hotelli territooriumil jõudsime me hoopis lifti juurde, mis viis meid alla jõeni, kus asub restoran ise. 

KAS 8 KÄIKU ÕHTUSÖÖGIL ON PIISAV?

 

Meile reserveeriti üks parimatest kohtadest, ehk eraldi puiduvõres asuv laud. Meie vaade oli otse jõele, mis oli valgustatud ning kogu olustik oli lihtsalt maailma kõige romantilisem. Kõikidele boyfriendidele väike hint, kui te soovite reisil olles mõnes romantilises restoranis oma pruudi kätt paluda, siis Kubu'st ilusamat paika annab otsida!

Otsustasime, et kui me juba siin oleme, siis võtame ikka 8 käigulise õhtusöögi ning kuna kõik toidud olid ülimaitsvad, siis midagi järele ka ei saanud jätta. Esialgu kui meile toodi esimene käik, amuse-bouche, ehk isutekitaja, milleks oli viinaga kirsstomat, mõtlesime küll, et kas me ikka saame siin kõhud täis. Kuid umbes viienda käigu ajal tekkisid mõtted, et kui palju me nüüd süüa veel jõuame. Kaheksanda käigu me lihtsalt pressisime sisse, sest see magustoit oli nii maitsev! Ja siis tegi restoran mulle ülimalt armsa ja maitsva üllatuse millest me lõpuks jagu ei saanud. Kõhud olid lihtsalt nii täis! Ma ei oleks osanud endale paremat sünnipäeva tahta. Õhtud aasias on imelised, sest jahe ei hakka ning õues istudes ja looduse hääli kuulates tekib tunne, et võikski sinna jääda. Kindlasti üks minu meeldejäävamaid hetki. Kuigi kahepeale läks õhtusöök üsna kulukaks, ei vahetaks ma seda mälestust mitte mingil juhul raha vastu. Sellele õhtule tagasi mõeldes tuleb mul naeratus näole, sest tegemist oli täiesti stressivaba, lõbusa ja ideaalse õhtuga.

MIDA KUJUTAB ETTE KOKANDUSKURSUS?

 

Järgmisel päeval käisime me maailma parimas massazis Ubud Traditional Spa's. See koht võttis meil mõlemal suu lahti. Kogu vastuvõtt ja olustik oli kirjeldamatult ilus ja hubane. Ning sealne massaž jagas esimest kohta meie kogemusega oma majutuses. Pärast massaži oli meil piinlik maksta hinnakirjas küsitud summa, sest kogu teenuse kvaliteet oli lihtsalt uskumatult hea!

Seni me päikest väga palju näinud ei olnud aga ma olin positiivne, sest Ubud ongi pigem sudune ja järgmisel päev ootas meid ees juba toidutuur ja kokanduskursus.

 

Ärkasime hommikul üsna vara, et kella 6ks turule jõuda. Balil pidi nõnda olema, et kui sa 4-5 paiku turule ei jõua, siis jääd parimast toidukraamist ilma. Meie tutvusime lihtsalt kohalike puuviljadega ja mina ostsin endale viirukeid ja teesid, sealt edasi suundusime kokanduskursusele. Meie valisime Paon Bali Cooking Class'i, kuid erinevaid tegijaid on seal palju. Kuigi kujutasin kursust ette veidi teisiti, oli meil siiski väga tore. Korraga kokkas ca 12 inimest paarides. Mina eeldasin, et teeme toidud otsast lõpuni ise, kuid meile jagati ülesanded ning saime igas valmistamise etapi natuke kaasa lüüa. Üldjoonets sai selgeks kuidas erinevaid traditsioonilisi Bali toite valmistada ning perenaine oli omaette äge karakter. Toidud said imemaitsvad ning osasid retsepte oleme isegi kodus uuesti teinud.

MIDA TEHA VIHMASEL PÄEVAL?

 

Kuna järgmisel päeval oli jälle vihmane, siis basseini ääres vedeleda ei saanud ning otsustasime käia liblikapargis ja Tegenungan'i kose juures. Kose juurde alla minek oli lihtne aga tagasi üles kõndimine võttis meid korralikult võhmale. Nautisime seal vaadet ja kookose mahla, mida soovitan kindlasti proovida. Mulle see maitseb aga paljudele seevastu mitte.

Õhtul käisin jälle massažis ning mul oli eesmärk proovida iga päev massaži jõuda, sest Balil on see lihtsalt nii hea ja taskukohane ning ma olen täielik massaži sõltlane! 

Pärast õhtusööki sõitsime me niisama linnas ringi ja plaanisime minna tantsuetendust vaatama. Sõitsime ühest mööda ja õnneks oli see alles alanud, saime üsna alguses ühineda. Tegemist oli Bali traditsioonilise etendusega ja see oli külastust väärt! Meile väga meeldis kogu etenduse muusika ja autentsus, kuidas mehed ja naised mitmehäälselt laulsid ja see kõlas väga hästi. Seal oli tunda tõelist Bali hõngu ja kogu etenduses oli midagi väga erilist. Etenduse lõpus panid nad kookose koored põlema ja lõid neid ikka üsna suure hooga rahva poole. Mul oli hea meel, et me esimestes ridades ei istunud, sest sädemeid lendas igasse ilmakaarde. Põlema küll keegi ei läinud aga kõik turistid ahhetasid ja olid vaimustunud!

MIKS MEIE JÄRGMINE PEATUSPAIK OLI CHANGGU?

 

Ubud meeldis meile väga aga järgmisel päeval sõitsime edasi Changusse, surfarite meelispaika, et ka ise viis päeva eraõpetajate käe all surfamisega tutvust teha.

Meie ööbimiskohas oli tekkinud segadus ning tuba mille me olime broneerinud enda arvates, ei olnudki tegelikult meie tuba, sest Booking.com-is olid valed pildid ja ma olin super pettunud. Maksime toa ees väga palju, kui arvesse võtta kui palju ma tavaliselt kulutanud olen ning siinkohal sain elult õppetunni, ei ole vaja ette unistada ja end millessegi kinni mõelda nagu mina selle toaga tegin. Õnneks tuldi meile vastu ning kuigi esimese öö pidime kehvemas toas ööbima, saime ülejäänud ajaks toa mille me enda arvates broneerisime.

KUIDAS ÕNNESTUS MEIE ESIMENE SURFITUND?

 

Järgmisel hommikul oli taevas taas pilves kui suundusime esimesse surfitundi. Meie instruktorid lohutasid, et eelmisel hommikul oli samuti pilves aga kella kaheksast oli juba lauspäike. Meie startisime kella 6st. Paraku päikest me ei näinud ning pean tunnistama, et surfamine on ikka pagana keeruline! Alustasime liiva peal aerutamisega, et enamvähem tehinkast aimu saada ja mõista kuidas üldse surfilauale hüppamine käib, et lainele pääseda.

Kõige keerulisem oli minu jaoks vette minek, lained peksid nii tugevalt, et instruktor ootas pikalt õiget hetke ja kui ta karjus, et jookseme, pidime täiega liduma, et merele pääseda. Kui hiljaks jäid siis võis laine nii tugevalt lüüa, et sa lihtsalt saad väga haiget. Sama asi oli lainete püüdmisega, kui sa õigel hetkel laualt maha ei hüppa, siis kannab laine sind lihtsalt rannaliivale tagasi. Mina sulistasin ühel hetkel lainetes ja enne kui ma aru sain sõitsin tugeva lainega kolksuga vastu rannaliiva. 30m läbimiseks kulus heal juhul 10 sekundit.

KUI LIHTNE ON LAINELE PÄÄSEDA?

Kui vaadata neid kes surfata oskavad, tundub, et võiks ise kohe järele teha, aga juba see edasi sõudmine võttis meid nii läbi, et pärast esimest kümmet minutit ei paistnud reaalne, et ma selle tunni vastu pean. Kuna ilm oli sudune ja tuuline, olid lained eriti suured ning algajate jaoks oli hakkama saamine raske. Instruktorid lükkasid meid tagant ning ütlesid millal lauale hüppama peaks, kuid mina ei saanud esimesel kolmel korral ikka püsti. Ja ausõna, kuni tänaseni ei saa ma aru missugune õige surfamise laine olema peaks. Poole tunni möödudes tegime pausi ja ma tundsin, et mina enam ei jaksa. Aga ma pole mingi allaandja ning venitasin end tagasi vette! Mul õnnestus ühe korra kenasti ka lainele pääseda ning see üks kord andis juba meeletult hea emotsiooni. Tunni möödudes lugesime esimese tunni õnnestunuks ning läksime koju puhkama. Vihma aina kallas ja juba kolmas päev järjest sadas ainult padukat. 

KAS PADUVIHMAGA SAAB SURFATA?

Järgmisel hommikul tulid instruktorid hiljem, kuigi me kinnitasime, et tahame kindlasti järgmisel päeval tundi, ootasid nad meie kinnitust kirja teel ja nii jõudsime mereäärde alles 10ks. Saime vette joosta ja 5 minutit laineid püüda, kui hakkas meeletult sadama. Minu jaoks oli see üks veidramaid kogemusi, sest vihm mis sadas oli soolane! Kuigi ma esialgu nautisin sooja padukat, läks sadu niivõrd tugevaks, et me ei näindu enam enda ette ja sõudsime välja. Kaldale jõudes oli tunne nagu taevast kallaks nõelu, sest vihm peksis nii tugevalt vastu keha. Sadu enam järele ei jäänud ning meie teine surfitund jäi kahjuks väga lühikeseks.

KUS SAAB IGUAANI PAITADA?

 

Järgmise päeva puhkasime ning lootsime paremat ilma aga enamuse päevast kallas padukat ning päikest ei olnud me juba neli päeva isegi mitte korraks näinud. Ööd olid selged aga hommikuks katsid taevast jälle pilved. Kui ilm veidi rahunes otsustasime minna Bali Bird Park'i ja loomaaeda. Bird Park oli tõesti tore! Sadu jäi järele ning tänumvihmakeepidele jäime me sinna sõites kuivaks. Vihmakeebid oli meie parim investeering Balil! 

Bird Park'is paistis lindudel üsna mõnus elamine olevat, saime papagoisid paitada, nendega pilti teha, vaatasime lindude show'd ja tutvusime üldse igasugu põnevate lindudega keda me varem näinud ei olnud. Mõned jalutasid seal mõnusalt vabapidamises ringi. Nägin esimest korda fruit bat'e, kes on väga suured koera näoga nahkhiired ja kuni taas padukat sadama hakkas, oli meil mõnus olemine. Kolasime ringi vähemalt kolm tundi ning otsustasime ka lähedalasuvas loomaaias ära käia. Seal oli ainuke äge asi see, et sain iguaani paitada ja süles hoida! Kuna nad on ühed minu lemmikloomad, oli see minu jaoks väga oodatud kogemus! Muidu jättis loomaaed pigem halva mulje, sissepääs oli kallis aga näiteks krokodillide basseinis vedeles üks ilmselgelt surnud isend. Talle olid kivid pähe kukkunud, silmad hallid ja seljas kasvas sammal...See tekitab siiamaani õõvastust, et miks teda seal hoiti...

MEIE VIIMANE SURFITUND

 

Järgmisel päeval oli meil jälle sufripäev ja instruktor otsustas minna veidi kaugemal asuvasse randa, kus pidi olema parem ilm ja väiksemad lained, ehk siis sobilikum algajatele. Surfitunni võttis ainult Taavi, kuna mul oli väike palavik ja haiglane enesetunne, otsustasin vette mitte minna. Taavi väsis seal nii ära, et pärast 45 minutit otsustas ta, et talle aitab ja lugesime oma surfiõpingud lõpetatuks, sest padukat hakkas jälle sadama. Mina sain sisuliselt ainult ühe tunni surfata ja Taavi kaks, nii palju siis meie viiest tunnist. Surfareid meist ilmselgelt ei saanud ja minule jäi mulje, et see on ikka väga suurt võhma nõudev ala. Võib-olla peaks alustama mõnest väga rahulike lainetega rannast, kus sõudmine niivõrd ära ei väsita ja nina koguaeg vett täis ei ole.

KUS OLI KÕIGE KEHVEM ÕHTUSÖÖK BALIL?

 

Kuigi ma ei tundnud end kõige paremini otsustasime siiski õhtul ette broneeritud tuurile Uluwatusse minna. Meie giid oli pigem autojuht ja kogu see tuur oli kummalise maiguga. Väga väga turistikas, pigem halvas mõttes. Käisime Uluwatu templis, meid viidi tantsuetendust vaatama mida me tegelikult olime juba näinud ning siin oli kogu etendus tehtud turistide jaoks. Tegelane kes etendas ühte Bali jumalust kargas aegajalt publikusse ja mängis klouni ning see jättis lihtsalt odava mulje. Kuid teistele turistidele paistis see meeldivat. Viimasena viidi meid Jimbarani randa mereandide õhtusöögile. Seal pidid olema oivalised krevetid. Ilmselgelt olid autojuhil omad diilid, sest me satusime paika, kus klientide teenindamine oli liinitöö, toidud kallid ja kohutavad. Ka kvaliteetseid mereande saab väga kehvasti valmistada. Pettusime kogu õhtus ning sain kinnitust, et peaksin oma sisetunnet rohkem usaldama, kui tundub, et miski ei pruugi olla sulle päris õige, siis pole mõtet punnitada ja minna, et linnukest kirja saada, et me oleme Uluwatu templis ikka ära käinud. Mul oleks parem meel olnud kui me ei oleks sinna läinud, sest kogu tuur ei tundunud juba broneerides usaldusväärne.

MEIE PEATUSPAIK PÄRAST CHANGGU'D

 

Kogu Changgus olemise aja sadas vihma ja päikest ei näinud me kordagi. Ilmateate järgi paistis, et päikeselist ilma ei tulegi ning ma kaalusin juba Balilt minema lendamist, Sri Lankale või Taisse, kus saaksime lihtsalt end päikese all laadida. Vaene Taavi, ma rääkisin seal ilmast liiga palju ja andsin ühtlasi ka lubaduse ilma üle enam mitte vinguda. Õnneks sõitsime järgmisel päeval Changgust edasi Gili Trawanganile. Changgu meile kummalegi lihtsalt ei meeldinud, sealne vaib oli algusest peale võõras. Kui võrrelda Ubud'iga, olid inimesed üleolevad ning kohalikke kohtas seal vähem, pigem on Changgu asustatud "vegan hipster surfarite" poolt. Seda ütles ka meie kohalik surfi instruktor, et Changgu on viimastel aastatel nii palju muutunud, et Balit seal praktiliselt alles ei ole.

Meie kõige lemmikum koht Changgust oli Bro Resto, seal olid võrratud toidud ja kõige soodsamad hinnad. Sinna läheks küll tagasi. Ma olen kindel, et ka Changgu hõng on teistsugune, kui seal vihmale vahelduseks ka päikest näeks, kuid mina sinna tagasi ei kipu.

Ubud seevastu on meil taas plaanides ja sinna oleme kindlasit tagasi minemas. Edasi jätkus meie seiklus Gili Saartel, millest saate lugeda juba järgmisest postitusest.

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Kui sind kõnetavad ja inspireerivad minu reisid ja minu teekond, võta minuga koostööpakkumisteks ühendust!

©2017 by Wowyager. ALL RIGHTS RESERVED.