WOWYAGER
MIKS MA ENAM ALKOHOLI
EI TARVITA
12. APRILL 2018
KUI KAUA ON OLNUD ALKOHOL OSA MINU ELUS?
​
Alkohol on olnud alati osa minu elust. Kas otseselt või kaudselt, kuid nii palju kui mina mäletan, on ta minu ellu kuulunud.
Minu lapsepõlv möödus selles valguses, et ma ei ole kindel, kui paljusid peresid ma üldse mäletan ja tean, kus pereisal ei oleks olnud alkoholiprobleemi. Alustades paraku minu enda omast. Kuna ma olen pärit nö depressiivsest Eesti väikekülast, siis kahjuks oli alkoholism täiesti tavaline nähtus. Tagantjärele mõeldes tundub see üdini ebanoormaalne kuidas umbes viieaastane laps peidab oma isa rahakotti, et ta ei saaks jooma minna. See on üks väga väheseid mälestusi mis mul oma isast on, siis kui temaga veel õnnetust juhtunud ei olnud. Ta jäi invaliidiks, kui ma olin 8aastane ning sealt edasi mäletan ma inimest kes ei olnud enam tavaline ja terve nagu kõik teised, aga samas kadus sellega koos ka alkoholi kuritarvitamine. Minu lähikonnas ei olnud mulle eeskujuks meest, kel alkoholi probeelmi ei oleks olnud. Seetõttu on see meelemürk saatnud mind lapsepõlvest saati, hoolimata sellest, kas ma seda oma ellu tahtsin või mitte.
MIKS TEKIB SÕLTUVUS?
​
Olles nüüd teadlikum mõistan ma paremini mis põhjustel inimesed alkoholi tarbivad või sellest sõltuvusse jäävad. Muidugi ei ole ma psühholoog ning need on vaid minu oletused vastavalt sellele millega mina kokku puutunud olen.
Eriti meestel paistab just alkohol olevat väga tihti ainus võimalus lõõgastumiseks ja argimurede unustamiseks. Kuna see pole lahendus, ei muutu kunagi pikas perspektiivis sellest enesetunne paremaks, vaid vastupidi, muresid tuleb ajapikku pigem juurde. Sellest on kahju, aga minu kogemus on näidanud, et kui ei osata oma tunnetega tegeleda aitab alkoholi tarbimine tekkivat stressi leevendada. Mis iganes selle põhjuseks on, kas ühiskondlik surve, et tunded on nõrkadele või, et mehed ei nuta, annab see hea pinnase ka sõltuvuste tekkimiseks. Kui sa tunned, et sinu sees on midagi katki aga sa ei saa aru mis ja ei oska seda ravida, otsitaksegi ajutist leevendust, vastasel juhul võib tõesti hulluks minna.
KUI VANALT MA ESIMEST KORDA JÕIN?
​
Minu esimene isiklik kokkupuude alkoholiga oli siis, kui ma olin 13. aastane. Tol ajal olin ma tohutult ebakindel kompleksides varateismeline. Ma mäletan, et see väikene alkoholikogus mida me sõbrannadega tarvitasime, muutis meid julgemaks. Me unustasime, et me oleme arad maatüdrukud ning, et meie enesekindlus oli kainena nullilähedane. Nii teismelisena, kui täiskasvanuna sai täpselt sel samal põhjusel alkoholi tarvitatud ning see aitas mul end paremini tunda. Ilmselt ei ole ma ainus inimene kes sel viisil enesekindlust otsinud on. Mina tarbisingi alkoholi alati seltskonnas julgustuseks. Seda, et ma üksinda kodus olles oleksin tundnud vajadust mõni veinipudel ära lahendada, ei ole minul olnud.
Kursustele jõudes tuleb ära anda oma telefon ning kümne päeva jooksul ei saa osalejad välismaailmaga suhelda. Vipassana kursusel praktiseeritakse nn üllast vaikust, mis tähendab vaikust nii kehas, kõnes kui meeles. See hõlmab suhtlust ka üksteisega, sest teistega rääkimine ja isegi silma vaatamine on keelatud.
Alates ajast, mil ma olin 18, olen praktiliselt kogu aeg olnud püsisuhtes. Mul on alati olnud keegi, kellele mõelda ja kellega oma aega ja elu jagada ning isegi kui olen palunud paari päeva järele mõtlemiseks või omaette olemiseks, ei ole varasemalt minu soove austatud. Mäletan, kuidas aastaid tagasi soovisin kahte päeva üksinda olemiseks ning...
Toksiin vallutab üsna kiiresti meie immuunsüsteemi ja ründab meie suuremaid organeid, põhjustadeski toksilise šoki. See võib põhjustada neerude üles ütlemist, kopsude kokkuvarisemist ja väga rasketel juhtudel südame seiskumist. Kuigi toksilist šokki ei põhjusta ainult tampoonid, siis ca 50% teadaolevatest juhtumitest on esinenud tampoone kasutavatel naistel.
Mind on alati seostatud erinevate stereotüüpidega: ilus tüdruk - kindlasti rumal ja pinnapealne; koos vanema mehega - kindlasti ülalpeetav; edukas - kindlasti rikkad vanemad. Olgem ausad, ma olen pärit väiksest kohast, Sõmerpalust, ja tean vist ainult ühte perekonda, kus laste vanemad olid nii jõukad, et said oma võsukesi korterite ja autodega toetada. Ja see ei olnud minu pere...
Seda kirjutades lähevad mul silmad märjaks, sest on raske sõnadesse panna, kui valus on mul loengutel näha tüdrukuid, kes loengu ajal nutama puhkevad. Enamasti toovad meie oma kogemused, või laulud mida me esitame, mõnele õpilasele meelde tema valusaid kogemusi. Või kogevad nad siiani vägivalda igapäevaselt...
VAHEND VÕÕRASTEGA ÜHISE KEELE LEIDMISEKS
​
Peole minnes oli tavaline, et see ei möödunud ilma, et veini või kokteiliklaas poleks käes olnud. See tunduski normaalne ja lihtne viis võõraste inimestega ühise keele leidmiseks. Olles pidusid väisanud nii külalise, kui esinejana on see niivõrd tavaline nähtus kuidas vaiksetest ja tagasihoidlikest pidulistest saavad õhtu edenedes lõvid.
Nüüd ei saa ma seltskondlikust alkoholi tarbimise vajadusest enam aru aga kui kogu elu on ümbritsev seesugust mõtteviisi soodustanud, et juua on normaalne, siis ma ei imesta, et sellega kaasa minemine nii lihtne oli.
MILLAL HAKKAS MINU SUHTUMINE ALKOHOLI MUUTUMA?
​
Minu suhtumine alkoholi hakkas muutuma siis, kui ma tunnistasin endale depressiooni. Sealt sai alguse enesesse ja oma probleemidele otsa vaatamine. Kuigi enne seda oli ka minul periood kus nii alkoholiga, kui ilma, vältisin ma kõike sees toimuvat ja pingutasin, et väljapoole minu sisemaailm ei paistaks. Kõik mis aitas tähelepanu kõrvale juhtida katkiselt hingelt, toimis suurepäraselt!
Viimase aasta jooksul olen aga alkoholi tarvitanud väga üksikutel juhtudel. Minu meelestatus selle suhes on muutunud varasemast lausta vastupidiseks. Ma ei tunne, et ma tahaksin mõnele üritusele minnes juua, et end paremini tunda, sest ma tunnen end karskena palju paremini ja enesekindlamalt. Vastupidi, joomine tekitab nüüd just halba enesetunnet.
Selle aja jooksul on mul olnud hea meel näha, et minu käest on minimaalne arv kordi küsitud, et miks ma ei joo, kas ma olen rase. Kõlab jaburalt, et naise jaoks tohiks alkoholist loobumise ainus põhjus olla rasedus. Õnneks ei ole ma sellele küsimusele pidanud palju ka vastama. Küll olen ma kainena näinud kui palju alkoholiga liialdatakse ja kui ebameeldivad võivad olla purjus inimesed. Hirmuga mõtlen tagasi, et kas ma ise võisin ka kunagi nii nõme olla? Inimesed kes muidu on meeldivad ja viisakad, võivad lausa täiesti ära kaduda ja asemele tuleb keegi kellega ma isegi rääkida ei tahaks.
KUIDAS ON EBAKINDLUSTEST VABANEMINE MIND AIDANUD?
​
Ma ei kritiseeri ega vaata viltu kui keegi alkoholi tarvitab aga mul on lihtsalt hea meel, et mina olen saanud ja osanud tegeleda oma muredega ja jõudnud sinnani, et minu ellu pole seda lihtsalt enam vaja, sest mina tarbisin alkoholi oma ebakindluste ja komplekside peitmiseks.
Mul on siiralt hea meel, et ühiskonnas pööratakse alkoholi liigtarbimisele aina enam tähelepanu ja pööratakse tähelepanu just inimeste vaimsele tervisele, mis aitaks tegelikke probleeme lahendada ning saada paljudel inimestel päriselt õnnelikuks, vabaneda ka tegelikult pingetest ja muredest.
​
Antud postitamise avaldamine, mis tahes kujul, on lubatud ainult minu nõusolekul!