INDONEESIA

GILI SAARED

16. APRILL 2018

PLUSSID

Aastaringselt soe kliima

Turisti jaoks turvaline

Inglise keelega saab kõikjal hakkama

Imelised valged liivarannad ja helesinine vesi

Tänu mootorsõidukite puudumisele väga vaikne ja rahulik

Sukeldujate paradiis

Kolm saart pakuvad midagi igale maitsele - ööelu, rahu ja erinevaid ajaveetmise viise

MIINUSED

Hooajal turistide poolt üle rahvastatud 

Turistide rohkuse ja hoovuste tõttu ei ole rannad alati puhtad, eriti hooaja välisel ajal

MILLAL MINNA? 

Tipphooaeg on juulis ja augustis ning detsembris ja jaanuaris. kuiv hooaeg on aprillist kuni septembrini. Sel ajal võib olla väga raske ööbimist leida. Vihmane hooaeg kestab oktoobri lõpust kuni märtsi lõpuni aga isegi vihmasel hooajal, kui Balil ja Lombokil sajab, võib Gilidel olla päikeseline ja kuiv. Parim aeg külastamiseks on mai ja september, kui on kuiv aga teisi turiste on vähem.

KLIIMA? 

Kliima on aastaringselt 23-32 kraadi, jaanuar on kõige sajusem kuu, ning kui sa just vihma ei naudi, siis oleks soovitatav seda kuud vältida. Kõige jahedam ja kuivem kuu on tavaliselt august.

HINNATASE? 

Aasiale kohaselt võivad hinnad olla väga soodsad, nii toidul kui teenustel. Ööbimise hinnad on kõrgemad, eriti hooaja sisesel ajal, kui ööbimisi on soovitav pikemalt ette broneerida, et mõistlikumaid hindu leida.

TURVALISUS? 

Gili on turvaline, eriti kui olla harjumuspäraselt ettevaatlik. Üksikud naised on kokku puutunud seksuaalse ahistamisega, seetõttu soovitatakse üksinda, saare vaiksemates ja pimedamates osades pimedal ajal, mitte kõndida.

Kuigi meri võib tunduda rahulik on saarte vahelised veevoolud väga tugevad ja saarelt saarele ujumine võib lõppeda traagiliselt.

KULUD INIMESE KOHTA (EURODES)

MIKS GILI SAARED?

Gili saared on kindlasti tuntud tänu kaunitele randadele, motoriseeritud liiklusvahendite puudumisele, rahule, vaikusele ja ka narkootilist seentele.

Saarestikku kuulub kolm pisikest saart - Gili Trawangan, Air ja Meno. Kolm saart pakuvad midagi igale maitsele: Trawangan on kõige elavam, palju baare ja ööelu, Meno on kõige rahulikum, sest vali muusika, ja seetõttu ka peod, on seal keelatud, Air'il leidub mõlemat, rahu ja ööelu. Gilidel on laialt levinud ka sularaha automaadid ning sularaha puuduse pärast muretsema ei pea.

Gilidele sõidetakse tavaliselt Lombokilt või Balilt. Saartele sõidavadki kiirpaadid ja praamid, mille sõiduaeg on kiirpaatidest vähemalt poole pikem aga seevastu pilet 10x soodsam. Balilt Padang Pai sadamast minnes on kiirpaadi sõiduaeg ca 2h, praamil 4-5h, kiirpaadi ühe otsa pilet 27 eurot ja praamil 2.5 eurot. Võimalik on sõita ka eralennukitega aga seda transpordi vahendit enamasti ei kasutata, sest hinnad on tõesti kõrged.

Saared ise on väga pisikesed, suurim Trawangan, vaid 15 ruutkilomeetri suurune. Seetõttu on parimaks liiklusvahendiks saartel jalgratas, mida saab laenutada tõesti kõikjalt. Peale elektrirollerite ja hobukaarikute seal muid transpordivahendeid ju polegi. 

Kes Balile sõidab, see tavaliselt ei saa jätta minemata ka Gili saartele. Ja seda ei saanud tegemata jätta ka meie. Saime enne minekut palju erinevaid soovitusi, kes ütles, et minge kohe vähemalt nädalaks Gili Trawanganile, teine jälle, et ärge Trawanganile üldse minge, sõitke vaid Air'le, kolmas, et need saared peaks üldse vahele jätma. 

Kuna ma enamvähem juba tean kuidas meile reisida meeldib, siis tundus, et Gili saared võiksid reisikavasse ikka sisse jääda. Meie otsustasime Trawanganil olla nädala ning kuna tohutult soovitati ka Gili Air'i, jätsime ka sinna 3 päeva, kuigi mina ise sinna tõmmet ei tundnud.

Tagasiteel koskede juurest leidsin enne rongile minekut liblikate parve. Tegin nendega rõõmsalt pilte, kui ühtäkki hakkas mind taga ajama mesilane. Ma ei olnud mitte kunagi mesilaselt nõelata saanud ja seetõttu polnud mul väga soovi kogeda seda sealgi. Saada teada, kas ma olen allergiline või mitte, asustuses pooleteise tunni kaugusel – ei aitäh! Kuid mesilasel olid teised plaanid ja sain oma esimese sutsu sõrme...

Loomulikult ei plaaninud ma minna slummidesse üksi uitama, vaid Rios tehakse spetsiaalseid favela-tuure. Kõlab jaburalt ja ohtlikult, aga koos paari automaatidega turvamehega viiakse turiste slummide vähem ohtlikesse paikadesse. Vähem ohtlik tähendab ilmselt seda, et sind ei ähvarda...

Turistidel oli võimalik minna end jõkke kosutama. Ainsad reeglid, mida silmas pidada olid, et kaldast ei tohi minna kaugemale kui kaks meetrit ning mehed ei tohi vette pissida. Sügavamas jõesängis leidub palju piraajasid ja kaimane ning pissimine oli keelatud, sest Amazonase jões elutseb pisike parasiitkala (Candiru), kes võib liikuda mööda sooja juga ülesse kusitisse ja...

Teekond vanalinna, inimtühjadel tänavatel oli väga hirmutav. Brasiilia on tuntud kuritegevuse rohkuse poolest ja mina olin enne reisi juba ette valmistunud, et pean kõikjal olema väga ettevaatlik. Seal tühjadel tänavatel kõndides vaatasin küll vist iga 10 sekundi tagant üle õla ning oma kotist hoidsin ekstra kõvasti kinni, sest kotivargused on Brasiilias eriti tavapärased...

Taevas oli täiesti sinine ja tundus, et lõpuks saame nautida basseini ääres päikest. Basseinis saime vaid viis minutit teha pilte, kui kusagilt tulid tormipilved ja hakkas meeletult sadama. Mina mõtlesin, et ehk see läheb mööda ja jäin basseini äärde ootama, kahjuks keeras ilm totaalseks rajuks. Kohvikust lendasid salvrätid ja toidujäägid basseini ning üle selle ääre alla.

Please reload

KUIDAS ME BALILT GILI TRAWANGANILE LÄKSIME?

 

Gili Trawanganile pääsemine ei olnud õnneks üldse nii vaevaline kui me kartsime. Ilmselt läks meil hästi, sest praamid ja bussid ei hilinenud ning me jõudsime saarele nii nagu lubatud. Tormise mere korral, mida on seal tihti, jäävad paadid ja praamid hiljaks või ei sõida üldse. 

Meie transfer viis meid Changgust Padang Pai sadamasse, seal ootasime veidi kuni autojuht käis kusagil midagi tegemas, mida, me ei tea. Tagasi tulles kamandas ta meid ja teisi turiste tänava võrra edasi putka juurde kust ostsime edasi-tagasi praamipiletid, esmalt Gili Trawanganile ja tagasi Balile Gili Air'ilt. Ilmselt käis ta asju klaarimas, et väike protsent piletihindadest ka endale saada. Pärast piletite ostmist näitas ta meile suuna kätte mere äärde ja läksime edasi kolmandasse kohta praami ootama.

Valisime kiirpaadi, et sõiduaeg oleks võimalikult lühike. Paat oli noori täis ning kuna nägime üle pika aja päikest läksin ma kohe selleks ca 2h sõiduks katusele päikest võtma. Muusika mängis, ilm oli ilus ja tuju hea!

SAABUMINE OTSE RANNALIIVALE

 

Gili võttis meid hästi vastu, silmasime juba kaugelt valget rannaliiva ja helesinist vett. Sadamat kui sellist seal ei ole. Võtsime aga jalatsid ära, kõndisime mööda kaldteed paadist alla, sumpasime vees ning saime kohvrid rannaliivale maha poetada. Kogu olustik oli nii mõnus ja vaba, et tundus, et seal saarel ei tohikski see saabumine kuidagi teistmoodi olla, kui, et jalgupidi vette ja otse rannaliivale!

Gilidel mootorsõidukeid ju ei ole ning hotelli minekuks pidime endale sobiva hobutakso valima.

Juba esimesest hetkest saime aru, et meile hakkab siin saarel meeldima. Kuigi mitmed inimesed pidevalt korrutasid kui mõttetu ja nõme saar on Trawangan ning, et nädal seal on liiga palju, jäin selles endale kindlaks ning tagantjärele saan ainult õnnelik olla. Minu arvamus ühtib nende omaga, kes soovitasid mulle Trawanganile jääda võimalikult pikaks ajaks, kuna seal pidi ääretult mõnus olema. Meile sealne õhkkond lihtsalt sobis ja Trawangan sai meie reisi lemmikuimaks sihtpaigaks.

EESMÄRK TÄIDETUD - ESIMESE PÄIKESEGA PUNASEKS

 

Meie sealne majutus oli kogu puhkuse kõige soodsam ning ma kartsin, et peame leppima üsna askeetlike tingimustega, kuid reaalsus oli täpselt vastupidine. Saime kogu puhkuse kõige vingema elamise! Meil oli oma bungalo koos välidušši, terrassiga kus sai hommikust süüa, mis oli muideks hinna sees, mõnusa basseini ja kolme kohaliku kassiga. See ööbimine oli tõeline jackpot! 

Esimese pool päeva vedelesimegi basseini juures nii pikalt kui päikest oli, nahad päevitasime kenasti punaseks nagu päikest haruharva nägevale Eestlasele kohane ning seejärel suundusime juba rannakohvikutesse. Seal päikese käes mõnuledes tekkis mul esimest korda reisi ajal päris puhkuse tunne, kuigi olime Balil juba kaks nädalat olnud. Aga just Trawanganil oli esimest korda täiesti murevaba ja õnnis olemine!

Kuna meie olime reisil hooaja välisel ajal, veebruaris, oli turiste vähe. Osad kohad tundusid tõesti välja surnud ning üks põhjus miks Gili Trawangan ilmselt paljudele ei meeldi, võibki olla selles, et hooajal on rahvast saarel nii palju, et peateel ei saa näiteks isegi rattaga sõita. Hooajal mahub seal vaevu kõndima. Kui lisada juurde purjus noored, siis ei pruugi olemine tõesti nii mõnus enam olla. Aga meie sellega õnneks tegelema ei pidanud!

KUS NAUTIDA PÄIKESELOOJANGUT

 

Meie majutuse perenaine oli tore Rootslanna kes abiellus kohaliguga ning tema soovitas meil minna õhtul kindlasti saare teise otsa päikeseloojangut vaatama, sest ilmselt järgmistel päevadel on pilvine ja loojangut ei näe. Gili loojangud pidid olema hingematvalt ilusad!

Võtsime aga rattad ja asusime teele. Teekond saare teisele poolele muutus vahepeal ikka väga kahtlaseks. Kuna ka Gilidel oli pidevalt sadanud, olid teed mudased ja suuri porilompe täis, millest läbi sõites ei saanud kindel olla kas seal on mõni tohutu suur auk, millesse sõites sa ninuli lendad, või mitte.

Seiklesime kanade. lehmade ja prügihunnikute vahel ning kolm tüdrukut kes meiega sõitu alustasid pöördusid prügihunnikute juures tagasi, kaheldes kas me ikka tulime õigesse kohta. Kuid tegemist oli täiesti õige teega, nägime Gilide kurvema poole lihtsalt ära. Kohale me jõudsime ning võtsime koha ühes välibaaris sisse. Meie õnnetuseks saime me rahulikult istuda vaid 15 mnutit, sest kusagilt tulid ikkagi vihmapilved ja hakkas korralikult kallama. Päikeseloojangut ei näinud me kahjuks mitte ühelgi päeval reisil olles. Koguaeg oli pilvine või vihmane.

KURIKUULSAD GILI MAAGILISED SEENED

 

Kõik kes Gili saartele minemas, on ilmselt kuulnud ka maagilistest Gili seentest. Olin ka mina kuulnud erinevaid lugusid seenekokteilidest, mida turistid seal klaaside viisi kulistavad. Tavaliselt lisatakse blenderisse apelsinimahla või energiajooki ja seeni ning kokku seguneb huvitava maitse ja järelmõjudega smoothie. Üks värvikamaid lugusid mida mina juhtusin lugema, oli seenetripp, kus peaosaline nägi lõpuks Pringelsi reklaamilt tuttavat nägu, temaga elutähtsaid otsuseid arutamas. 

Gilidel kohtab igal nurgal baare millel on sildid "Magic Mushrooms" ja just saare tasumisest otsast leiab väga groovysid kohalikke, kes turiste rõõmsalt endaga ühinema kutsuvad. Meil oli seal mõndasid baare vaadates tõeline 70'ndate tunne. Kus elu ongi lill ja muud muret pole, kui leida üks värviline pilt mida vaadata.

Kuna kohalikud on religioossed tekkis paratamatult küsimus, et kuidas sobivad moslemiusuga narkootilised seened? Vastus on üsna lihtne. Saarel puuduvad korrakaitsjad. Politseinikud Lombokilt ja Balilt põikavad paar korda aastas ka Gili saartele, aga kuna konstantselt saarel politseid ei ole, kasvatavad kohalikud üsna avalikult turistidele seeni. Väga tavaline on see, et pakutakse ka teisi narkootilisi aineid. Kindlasti tuleks meeles pidada, et Indoneesias on väga karmid karistused narkootikumide omamisel ning sellesse ei tohiks kergekäeliselt suhtuda. Vangistus ja isegi surmanuhtlus võib oodata suurte koguste omajaid.

ISESEISEV SURFITUND

 

Järgmisel päeval oli hommikul päike väljas, meie vurasime ratastega randa kus laenutasime surfilaua ja lootsime ise veidi surfata. Kuna laineid praktiliselt ei olnud, siis ega sellest surfamisest palju välja ei tulnud. Tegime pilte ja harjutasime aerutamist. Käisime ka snorgeldamas ja nägime mõndasid üksikuid kalu, aga seal kandis polnud merepõhjas palju vaadata ja kuna ühel hetkel hakkas uuesti sadama suundusime kodupoole.

Poolel teel põikasime sisse raamatupoodi, kust pidi saama saata postkaarte. Ostsime hunniku kaarte, kribasime kodustele tervitused, maksime raha markide eest ja jäime lootma, et keegi need ka posti paneb. Ära sõites ütlesin veel Taavile, et huvitav kas need kaardid tõesti saavad teele?

Vihjena võin teile öelda, et ükski Gili Trawanganilt teele pandud kaart kodustele kohale ei jõudnud ning ma kahtlustan, et keegi sai endale lihtsalt pisikese taskuraha. Aga kes teab, võibolla oli süü hoopis postifirmal.

TÕELINE PUHKUS

 

Gili Trawanganil ei teinud me muud kui lihtsalt vedelesime, sõitsime saarel ratastega ringi, käisime Tripadvisori poolt soovitatud vege kohvikutes soodsaid hõrgutisi söömas ja õnneks nägime kahel päeval ka päikest. Gili Trawanganil oli palju mõnusaid söögikohtasid ning Tripadvisor.com-i restoranide soovitused olid külastust väärt. Veendusime taaskord, et sealsed soovitused peavad paika ning pettuma me ei pidanud.

Trawangani olustik oli lihtsalt imeline. Saime seal end kõigest välja lülitada, aega oli palju, kella vaatama ei pidanud. Kellaaega sai paika panna palvuste järgi. Kui Balil on religiooniks hinduism, siis Gilidel, nagu mujal Indoneesias, moslemiusk. Seetõttu kostsid palved nii varastel kui hilistel tundidel üle kogu saare. Selle järgi võis aru saada mis kell parajasti on.

Kui sa tahad end täielikult välja lülitada ja tõeliselt puhata, siis Gili Trawangan on just sulle!

KAS GILI AIR VÕI TRAWANGAN?

 

Viimaseks kaheks päevaks suundusime Gili Air'ile, mida väga paljud kiitsid ja soovitasid. Kohale jõudes nägime aga täiesti välja surnud räpast saart, sest tegemist oli hooaja välise ajaga ning kogu saar tundus justkui pooleldi välja surnud ja maha jäetud. Kusagil lammutatid midagi, kusagil värviti midagi ja mõned kohad olid kuni hooaja alguseni suletud. Esmamulje oli trööstitu.

Kuna ilmad olid vihmased ja tuulised, siis kokkuvõttes ei jätnud Air meile mingit muljet. Parim elamus oli saarel asuv Itaalia restoran Classico Italiano. Seda pidasid Itaallased ning kuigi tundub veider minna Indoneesiasse Itaaliat otsima, siis see koht oli lihtsalt imeline! Kogu see melu ja need võrratud toidud, jätsid meile kustumatu mälestuse. Õhtusöögi aja tiirutasid ringi nahkhiired kes kõrval asuvast pappaya puust käisid pappayat mekkimas. Kolm õhtut mis me Gili Airil veetsime käisime ainult seal söömas. 

MIDA TEHA GILI AIRIL?

 

Kuna päiksega oli jälle halvasti siis püüdsime me Gili Airil olles endale tegevust otsida. Basseini ääres pilvi võtta ei viitsinud, rannas niisama logeleda samuti ei viitsinud, mõtlesime siis, et läheme snorgeldama. Rand kuhu meie läksime oli tavalise vetika ja liiva põhjaga, seega erilisi mereelukaid me seal ei näinud. Mõned valged kalad, pikad hallid kalad, mõned nemod (clown fish) ja kollase musta kirjud kalad. Kuna me oleme veidi juba reisinud ja tõeliselt imelistes paikades snorgeldanud, siis oleme snorgeldamise osas juba veidi pirtsakamad ning niisama sulistamine enam palju emotsioone ei paku.

Oma teisel päeval võtsime rattad ja vurasime saarele tiiru peale. Kindlasti oleks ka see retk ilusate ilmadega tunduvalt nauditavam. Vaated olid ju imeilusad aga kuna oli niivõrd tuuline, siis me pigem kihutasime seal kapuutsid peas, et külma ei saaks ja vihma kätte ei jääks.

KUIDAS VÕIMALIKULT KEERULISELT BALILE SÕITA

 

Kui pidime tagasi Balile suunduma, et Singapuri lennata, tekkis probleem. Juba 4 päeva ei olnud kiirpaadid Balile sõitnud, sest lained olid liialt suured. Kuigi me käisime juba saabumise päeval uurimas, öeldi, et paadid ei sõida ning tuleb Lombokilt lennukiga sõita. Päev varem ei olnud sealses kontoris kedagi. Kui läksime lahkumise päeva hommikul oma raha tagasi küsima, siis teatati, et hommikul üks paat ikka sõitis ning ise olime süüdi, et me selle peale ei läinud. Samuti oli meie viga, et me ei teadnud, mis töö ajad onukesel on, et päev varem infot saada. Tegelikkuses sõitsime sealsest kontorist mitu korda päeva jooksul mööda ja kedagi seal ei olnud. Kogu see teenindus oli kohutav, raha me tagasi ei saanud ning lõpuks pidimegi sõitma Lombokile, et sealt lennukiga Balile sõita. See retk väsitas meid totaalselt ära, sest kõik Lombikile minevad paadid hilinesid, sõit lennujaama võttis üle tunni, lennuk hilines ning 3h reisi asemel trippisime 12h. Jõudsime Kutasse alles hilisõhtul, kuigi pidime jõudma juba keskpäeval. Saime teada miks neid kiirpaatide operaatoreid nõnda kiruti. Kui veab saad tõesti sihtkohta ilma probleemideta aga see ei ole harv juhus, et tekivad probleemid ning hiljem keegi ei vastuta.

KAS BALI ON NII ERILINE NAGU RÄÄGITAKSE?

 

Kõigile kelle jaoks on päike oluline, siis ma tõesti ei soovita Balile ega Gilidele vihmahooajal minna. Minu jaoks oleks tegemist olnud ideaalse reisiga, kui ilmad oleksid normaalsed olnud. Näigime 25 päeva jooksul päikest ainult üheksal päeval, enamasti tund või paar, ning ei olnud ühtegi päeva kui ei oleks sadanud. Kelle jaoks päike oluline ei ole, siis hooaja välisel ajal on teenused soodsamad, teisi turiste vähem ning saare elurütm kindlasti rahulikum.

Balil ja Gilidel oli mingi sõnuseletamatu jõud. Sellelt reisilt tagasi tulles algasid minus endas suured muudatused ja ma juba tean, et Balile ja Gili Trawanganile lähen ma tagasi juba üsna pea!

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Kui sind kõnetavad ja inspireerivad minu reisid ja minu teekond, võta minuga koostööpakkumisteks ühendust!

©2017 by Wowyager. ALL RIGHTS RESERVED.