WOWYAGER

MILLISEID MASKE SINA KANNAD?

8. MÄRTS 2019

Kuidas naised üksteist alla tõmbavad

 

Selle blogipostituse sountrackiks võid vabalt kuulata Leslie da Bass'i ja Evelin Võigemasti laulu "Naine", sest naiste vägi on midagi erakordset. Naised on imelised, naine olla on imeline, aga mitte alati ei tunne me end imelistena. Olen viimasel ajal aina tugevamalt tundnud, kuidas mind häirib, et ma ei saa endast postitada pilti, kus on näha rohkem paljast ihu kui vaid käsivarred, sääred, nägu või jumal hoidku, olen bikiinide väel, ilma et sellele ei järgneks kriitikat. Seda kriitikat ei tule tihtipeale mitte meeste, vaid just naiste poolt. Olen oma tutvusringkonnas isegi sel teemal tuliselt vaielnud.

Kuidas on siis võimalik, et naise paljas ihu ei võrduks automaatselt seksiga või kuidas saavad naised end oma kehas hästi tunda, kui seesugune suhtumine eksisteerib naistel endilgi. Ma mõistan suurepäraselt, et ebakindlad inimesed on kriitilised, aga kas nad ka ise seda märgata suudavad ja iseendaga sõbraks saada tahavad?

Minust sai sisutühi „peputaja“

 

Olen saanud peale oma rannas või bikiinides tehtud “paljastavate” piltide postitamist kirju naistelt, kuidas nad hakkasid jälgima lauljat, aga nüüd on minust saanud sisutühi peputaja. Kas pole mitte kurb, et üks naine kirjutab teisele naisele ühe pildi tõttu, et ta on sisutühi?

 

Pildi, millel vähemalt minu jaoks on alati sügavam mõte ja idee. Idee toetada tervislikku kehakuvandit, postitada sotsiaalmeediasse ausaid ja töötlemata pilte, kus mul ongi kintsudel kühmud, tugev päevitusrant või väike volt üle pükste ääre, et võtta ära võimu ebatervelt kehakultuselt. Et naine oleks oma keha peremees ja ei peaks mahtuma ühiskonna poolt pealesurutud ja “heakskiidetud” normidesse, mida ta teha ja kuidas oma keha näidata võib. Et naine ei peaks varjuma maskide taha. Kui te ei nõustu kellegi teise otsuste või valikutega, jätke kriitika endale. Toetage teiste maailma ja valikuid, mis on ja peavadki teie omast erinevad olema.

Lootsin, et järgmine tervendus või kristalliteraapia annab mulle selle kauaoodatud selguse. Võin teile kinnitada, et ma pettusin absoluutselt iga kord ja minus kasvas frustratsioon, depressioon ning sinna juurde tekkis mõte, et mis minul siis viga on, miks minuga neid muutusi ei toimu?

Ma ei kujuta ette kui palju munamaske ma lapsepõlves juustele tegin, unistades, et juuksed kasvaksid tagumikuni nagu minu sõbranna emal olid! Olen alati juuste eest hästi hoolt kandnud, välja arvatud üksikud libastumised. Nagu näiteks siis, kui olin kolmteist ning poe värviga juuksed salaja blondiks värvisin ning endalegi üllatuseks sain pärast esimest pesukorda hoopis kassipissi kollase värvitooni, kuna...

Kuna ma veetsin eelmise aasta jaanipäeva Lapimaal, siis ehk suudan ma kedagi veel inspireerida seda imelist kogemust ette võtma ning 24tunnist päeva nautima minna. Tegelikult käib suvel sealkandis võrdlemisi vähe turiste. Et ma talvist Lapimaad näinud pole, siis saan kiita ainult suvist ja suvine oli lausa nii imeline, et sealt oli raske tagasi tulla, olen nüüd...

Mäletan näiteks aega mil umbes 4 kuud järjest läksin ma igal õhtul hirmuga voodisse, et kui kaua siis täna mul aega võtab, et magama jääda. Võisin olla kuitahes väsinud, mul võis väsimusest tekkida meeletu peavalu või süda pahaks minna aga magama jäämine võttis aega ikka poolteist või kaks või kolm tundi.

Ma ei ole sellest varem avalikult rääkinud, aga kolm aastat tagasi tehti mulle immunoloogi juures kõik võimalikud testid ning selgus, et mul on IGG alaklassis antikehade puudus, just selles osas, mis on vastuvõtlik ülemiste hingamisteede haigustele. Diagnoosiks - immuunpuudulikkus ja...

Please reload

Missuguse maskiga varjasin ma

oma ebakindlusi?

 

Ma olen oma elus jõudnud punkti, kus ma olen juba umbes viimased kolm aastat end oma kehas hästi tundnud. Ja see tähendab, et ma tunnen ennast hästi igal ajahetkel, ka siis kui ma ärkan ja vaatan peeglisse või kui olen end mõneks ürituseks „lille löönud“. Ilmselt te saite juba aru, et see ei ole alati nõnda olnud. Ma olen pidanud oma kehaga sõbraks saama. Olen tundnud ennast 49kg kaalu juures paksuna, inetuna ja varjanud oma ebakindlusi. Nagu paljudel naisetel, on minulgi üheks ebakindluse varjamise meetodiks olnud meik.

Kuidas on elu ilma meigita võimalik?

Ma olen suurema osa oma elust vajanud meiki, et end iseendana hästi tunda. Ma ei taha kuidagi väita, et meikimine on halb - ei, ma ei arva nii, sest kaunis meik rõhutab naise ilu. Kui aga naine ei oska ilma meigita olla ja peab näiteks isegi puhates troopikasaarel, kus kohalikud jooksevad ringi paljajalu ja kanad heinas siblivad, end meigi taha peitma või kui naine ei ole ei seltskonnas ega sotsiaalmeedias kunagi ilma meigita, siis seda on küll kurb näha. Ma tean seda ebakindlust, ma olen seda tundnud ja nüüd ma tean, et ennast on võimalik armastada täiesti loomulikus olekus.

Kokkupuude meigivabade naistega

 

Ma mäletan hästi nelja aasta tagust aega, kui ma tutvusin oma endise elukaaslase sõpradega, kes on nüüd minugi head sõbrad. Olin üsna värskelt nendega tuttavaks saanud, kui käisime õhtul kõik väljas ja järgmisel päeval tekkis plaan seltskonnaga brunchile minna. Ja mina ei suutnud tol hetkel kuskil ilma meikimata käia, kodust väljas kindlasti mitte! Eriti kui olin väsinud, siis veidike põsepuna, puudrit ja ripsmetušši oli must have!

Kuid siis sattusin seltskonda, kus kõik teised naised astusid hommikul voodist ja läksid täpselt samasuguse näoga välja sööma! Mis mõttes!?

Ma häbenesin oma meikimata nägu

 

Ma mäletan sama hästi sedagi, kui ebamugavalt ma end toona tundsin, kui nüüdseks minu väga hea sõbranna ütles, et vau, Helen, sa oled end isegi hommikul korda teinud! Ebamugav oli olla naiste keskel, kes olid enesekindlad oma meigivaba palgega. Siis küsisin endalt, et miks ma tunnen meikimata olles häbi ja miks ma tunnen, et ma ei ole ilma meigita ilus?

Kas sa tunned, et oled ilus ka ilma meigita?

Naine, kes sa seda postitust loed, mul on sulle küsimus: kui sa võtad õhtul meigi maha ja vaatad peeglisse, kas sina tunned end ilusana? Kas sa tunned, et sa oled ilus meigikihist hoolimata? Mina saan praeguseks neile küsimustele vastata „JAH“. Ja kui ma nüüd lõpuni aus olen, siis ma tunnen, et olen ilma meigita ilusam kui meigiga.

Muutus leidis minus aset mitmetel põhjustel, üheks põhjuseks oli inimene minu kõrval, kes arvas siiralt, et ma olen ilma meigita ilus. See andis tõuke saada iseendaga paremini sõbraks. Paralleelselt tegelesin ma enese sisemaailma arendamise ja tervendamisega ning ühel hetkel leidsin, et ma ei pea enam meigi maski taha varjuma, et end ilusaks pidada! Ma olin tõesti täiesti rahul oma loomuliku väljanägemisega.

Enese armastamise kunst

Kindel on, et see muutus ei toimunud üleöö. Lootma ei saa jääda ka pelgalt välisele abile ja sellele, et kui keegi sulle piisavalt palju kinnitab, et sa oled igas olekus kaunis, siis lõpuks hakkad seda uskuma. Pikas plaanis see ei toimi. Sama oluline, kui omada toetavaid kaaslasi, on tegeleda enese armastamisega. Üheks väga lihtsaks vahendiks on iseendale ilusate sõnade kõva häälega välja ütlemine.

Minu üks valusaim tõdemus

Peaaegu iga kord kui ma peeglisse vaatan, ütlen ma iseendale, et ma olen ilus, ma olen nii ilus! See võib kõlada nartsissistlikult, aga sellest algab enesearmastus.

Nüüd kasutan ma väga paljusid erinevaid sisendusi, mida hakkasin enesele ütlema mõned kuud tagasi, kui lugesin raamatut “Murtud südame tervendamine”. Väga palju sisendusi leiab ka Louise L. Hay teisest raamatust “Tervenda end ise”.

Aga esimest korda kui ma neid sisendusi kasutama hakkasin, seisin ma peegli ees ja, kui ma vaatasin peeglis endale sügavalt silma ja ütlesin endale: "Ma armastan sind!", hakkasin ma nutma. Ma uskusin, et ma olen ilus, aga tegelikult ei armastanud iseennast ikka veel, ma ei uskunud neid sõnu, mida olin siis just endale öelnud. See tõdemus tegi mulle tohutult haiget. Päris valus oli vaadata end peeglist ja saada aru, et appi ma ei usu isegi, et ma ennast armastan! Ja kuidas siis saab oodata armastust kellelegi teiselt, kui sa iseend ei armasta...See oli minu jaoks valus aga oluline hetk.

Missugused sisendused mind aitasid?

 

Ja uskuge mind, kui piisavalt palju endale midagi sisendada, siis ühel hetkel hakkavad need väikesed sõnad suurt rolli mängima tõelise enesearmastuseni jõudmises. Nüüd ma ütlen endale koos teiste sisendustega igal õhtul, et ma armastan end. Lisaks kinnitan endale, et ma väärin ilusat elu, toon armastust enda ellu ja kõigile keda kohtan, armastan elu ja elu armastab mind jne. Isegi kui ma neid sõnu esialgu ei uskunud, hakkasin endale ütlema kõike head, mida sooviksin uskuda ja ühel hetkel see muutuski. Ma uskusin sõnud mida ma laususin!

Ma mäletan kui ebakindel ma kunagi olin ning kuidas mulle mõjusid võõraste öeldud õelused. Oli hetki, kus ma kaotasin totaalselt eneseusu ja hakkasingi arvama, et ma olengi mõttetu, andetu ja saamatu inimene. Lihtsalt sellepärast, et üks võõras õnnetu inimene nõnda arvas.

Minu siiras soov on levitada positiivset sõnumit ja mitte sallida ebaviisakat käitumist. Ning kui tänu sellele, et ma kasutan endale antud häält, saan ma mõnele inimesele, kes on alles teel enesekindluse ja enesearmastuse poole, toetust pakkuda, olen ma oma eesmärki täitnud.

Miks ma jagan mulle saadetud solvanguid?

 

Kui ma jagan sotsiaalmeedias mõnda negatiivset kommentaari, mille olen kelleltki saanud või oma frustratsiooni interneti trollide pärast, siis saan ma alati kirju, et ma ei peaks neid inetuid sõnu südamesse võtma ja inimesed lohutavad mind, et need kommentaatorid eksivad. See on tõesti armas, et minu jälgijad hoolivad minust ja lohutavad mind, ma hindan seda kogu südamest.

 

Aga tegelik põhjus, miks ma seesuguseid negatiivseid kommentaare jagan, ei ole mitte selles, et ma lohutust vajaksin ja oleksin ise haiget saanud, vaid see, et ma ei salli inetut käitumist ja ei pigista ebaõigluse ees silmi kinni. See, et minule ei tee enam võõraste negatiivsed kommentaarid haiget ja, et mina suudan enese suhtes armastavaks jääda, ei tähenda, et ka kõik teised seda koheselt suudavad. Ja kui ma saan anda kasvõi väikese panuse, et inimesed saaksid iseendaga sõbraks, ei oska ma rohkem soovida.