WOWYAGER
MUL ON ELU SELGE! VÕI
SIIS MITTE
20. OKTOOBER 2017
Ettearvamatud keerdkäigud
Elu tõesti on imeline ja ettearvamatu. Kui ma olin 22 arvasin ma, et mul on elu selge! Kõik on paigas ja välja mõeldud.
Kui sa oled minu postitust 22 lugenud, siis sa saad kindlasti paremini aru mida ma selle all silmas pean.
​
Minu esimene meningiit
Ma töötasin IT firmas kaupluse juhatajana ja pingutasin, et tõusta ametiredelil jamüügi juhiks. Minu tööpäevad algasid kell 8 hommikul ning lõppesid kell 10 või 11 õhtul ja ma ei tundnud isegi, et ma oleksin väsinud. Ma istusin kontoris, mõtlesin, analüüsisin ja lõin uusi süteeme, et poodide tööd efektiivistada ja paremini mõista mida kaupluste juhatajad teevad. Ma olin oma töös üsna hea. Aga siis jäin ma teist korda meningiiti, esimene kord oli kõigesti 1.5 aastat varem.
Ja teate, ma ei õppinud isegi sellest teisest korras. Haiglas nutsin ma õhtuti meeletu peavalu tõttu ja enne seda tegin kogu päeva arvutis raporteid. See mida ma tundsin oli hoopis, et elu on minu suhtes nii ebaõiglane! Ma ei saanud aru miks selline kohutav haigus mind tabas, JÄLLE!
​
Kuidas teistkordne hagestuine mind muutis?
Pärast teist meingitiiti muutusin ma inimesena. Ma ei suutnud enam keskenduda rohkem kui ühele asjale korraga ja ma ei suuda seda ka praegu. Enne seda olin ma multitaskingus suurepärane. Ma muutusin ka laisemaks, mul ei olnud enam seda sihikindlust mis oli varem ja teate, ka nüüd ei ole, see ei tulnud tagasi!
​
Kuidas ma oma harjumusi muutsin?
Pärast teistkordset haigestumist muutsin veidi oma söömisharjumusi (jätsin McDonaldsi friikartuli lõunad ära) ja lisaks veidi oma igapäeva rutiini aga mitte oma vaimset seisundit. Niisiis, jäin ma 2.5 aastat hiljem meningiiti, järjekorras kolmandat korda. Alles nüüd olen ma hakanud aru saama miks ma haigestusin nii palju kordasid. See muutis mind inimesena ja sundis mind vaikselt tagasi astuma rajale, et ma hakkaksin mõtlema mis täidab tõeliselt minu hinge ja on minu elu eesmärk. Mitte miski muu ei oleks pannud mind aru saama ja end ümber hindama.
​
Lisaks sain ma hakkama ka paari ekstreemse ja eluohtliku teoga. Kahel korral neelasin ma vatti koos veega, sest ma olin kuulnud, et modellid teevad seda, ning see paneb sind vähem sööma. Ma oleksin võinud surra, aga siis ma isegi ei hoomanud kui ohtlik seesugune tegu on. Samuti püüdsin ma....
Ma olen kindel, et meil kõikidel on olnud erinevatel elu etappidel põhimõtteid mis määratlesid suuresti seda kes me oleme ja mida me teeme. Täiskasvanuea alguses oli mul suhete kohta kolm kõige olulisemat põhimõtet:
1. Mina ei ole IIAL kellegi armuke
2. Mina ei lase IIAL ennast kellelgi petta (kui mind petetakse astun ma kohe suhtest välja)
3. Mina ei lase IIAL end ühelgi mehel lüüa
Ahistamine üldiselt ja seksuaalne ahistamine on väga tundlikud ja keerulised teemad millest rääkida. Eriti nende jaoks keda on ahistatud. Mind ei ole seksuaalselst ahistatud. Kuid ma olen olnud olukorras kus ma tundsin end tõeliselt halvasti ja tunnen ka täna, sellele tagasi mõeldes. Ning antud juhul ei olnud mitte mingil viisil kaasatud füüsilist kontakti.
Kas tuleb tuttav ette? Olete kedagi kuulnud nõnda ütlemas? Mina olen, ja üsna teismeea lõpus mõtlesin ka ise, et no kuidas on võimalik pidevalt mingis mustas augus olla, peaks ju ometi oskama end kokku võtta! Kuni ma ise sinna musta auku kukkusin.
Ma kasvasin üles kodus kus raha oli alati probleemiks, õigemini raha puudus. Kui minu isa jäi invaliidiks, sai 8 aastasest minust pere teine täiskasvanu, lisaks emale. Ma mäletan lapsepõlvest pidevat muretsemist raha pärast ja enesele tõotamist, et kui ma suureks saan siis mina saan "edukaks" ning unustan kõik rahalised probleemid. Kasvades sai see minu eesmärgiks mille poole püüelda.
Ebaterved ootused sotiaalmeedia tõttu
Tänapäeval võib sotsiaalmeedia olla väga eksitav ja näidata inimesi sellistena nagu nad end näidata tahavad. Peamiselt edukatena, ilusatena, rikastena ja, et "mul on elu paigas". Endiselt taban ma end aegajalt vaatamast teiste profiile ja mõtlemast, et kuidas neil veab, neil on elu nii paigas. Ja siis ma tuletan endale meelde, et sama hästi võib see olla illusioon ja mõned inimesed vaatavad ilmselt mind samasuguse pilguga.
Ja mul ei ole elu paigas ega kõik välja mõeldud! Mul on pidevalt sundmõtted minu tuleviku osas, kes ma tahan olla ja mida ma tegelikult tahan teha ja praeguse seisuga ma endiselt ei tea. On päevi kui ma kahtlen absoluutselt kõiges!
​
Vooluga kaasa
Ma olen hetkel sealmaal kus ma vaikselt teen rahu elu usaldamisega ja leian oma vastuseid kasvamise käigus. Muidugi ei saa ma istuda ja oodata, et minu vastused lihtsalt ilmuksid aga ma tean, et kui ma end arendan ja pingutan, siis ühel päeval saan ma ka oma soovitud vastused. Ainult selleks, et avastada, et siis on mul juba uued küsimused. Kuid see teebki elu nõnda imeliseks. Kõik meie ümber on pidevas muutumises, kui me läheme selle vooluga kaasa on meie areng ainult positiivsel suunal!