LÕUNA-AAFRIKA

PÄEVANE SAFARI PRIVATE GAME RESERVE'S

17. MÄRTS 2018

MIKS PÄEVANE PRIVATE GAME SAFARI?

Nagu ma juba varasemates postitustes olen maininud, siis enne Lõuna-Aafrikasse jõudmist ei teadnud ma missugune vahe on safaril Krügeri Rahvuspargis ja Private Game Reserve'des. Ma teadsin, et paljud majutused asuvad savanni aladel, kuid, et tegemist ei ole Krügeri Rahvuspargiga, vaid eraomanduses olevate maa-aladega. Sellest hoolimata arvasin ma, et safari on ju igal pool üsna ühesugune.

Hoedspruiti oma majutusse jõudes saime pildi veidi selgemaks ja viisime end kurssi kuidas need safarid teineteisest täpsemalt erinevad ning püüan selle postitusega edasi anda meie kogemust ja nõuandeid.

Kuna meie iseseisev safari polnud päris see kogemus mida me safarist oleksime lootnud, siis mõtlesime, et ehk oleks siiski mõistlikum järgmine safari ette võtta giidiga. Kui meil oleks veidi enam aega olnud, oleksime hea meelega veel ka ise seigelnud, kuid kuna meil oli vaid neli päeva, tundus giidiga minek parema aja kasutamisena.

Seetõttu otsustasime õhtul, et läheme üle eelarve kuid proovime ka Private Game Reserve safari ära. Hinnaklass oli suhteliselt sarnane päevasele safarile, 110 eurot inimene.

Paar kes meiega esimesel päeval koos Krügeris käis, valisid teiseks päevaks just hommiku safari ning kuna nad seda väga kiitsid, oli see positiivne kinnitus, et safari võib oma hinda õigustada.

PLUSSID

MIINUSED

Tänu piiratud maa-alale teavad giidid enamasti missugused loomad nende kaitsealal liiguvad

Tänu eraomandile tohib safari autodega sõita kõikjal katsealal

Tegemist on eraomandiga ning juhuslikke turiste parki ei satu, autosid liigub väga vähe

Mitu päeva samas reserve's  käies on safari kogemus enamasti korduv

Era reserve'des  on ööbimiskohad enamasti luksuslikud majutused ja seetõttu kallima hinnaga

Safari kogemus ei ole niivõrd ehe kuna paljud era reserve'd  kasutavad loomade samasse kohta peibutamiseks toitu

KES SAAVAD PRIVATE GAME RESERVE SAFARILE MINNA?

 

Private Game Reserve safari näol on tegemist safariga, millest oleksime igapäevaselt osa saanud, kui oleksime luksusliku majutusega puhkusele läinud. Kõrgema hinnaklassiga majutused on tavaliselt paigutatud eraomandis asuvatele maa-aladele ning pakuvad tihtipeale kõik hinnas toodet. Ööbimine otse savannis ning seetõttu ei tohi pimeduse saabudes üksi väljas liikuda. Maitsev toit 3 korda päevas ning 4h kestev safari 2 korda päevas. Enamasti hommikul kell 5 või 6 kuni lõunani ning õhtune safari algusega kell 15 või 16 kuni seitsme või kaheksani.

Seetõttu päeva alustasime taas väga vara, äratus oli kell 4:30 ning safari algas kell 5:30. Kuna Private Game Reserve'id on kõikjal Hoedspruiti lähiümbruses ei pidanud me väga kaugele sõitma. Meid viidi umbes pooletunnise sõidu kaugusel asuvate Private Game Reserve väravate taha, kust safari auto meid juba peale võttis.

Kui Krügeris sõitsime kõrgete ning katusega safari autodega, siis nüüd startisime hoopis madalama ja väiksema avatud autoga. Kohe alguses saime aru kuidas need džiibid teineteisest erinevad, pisem safari džiip sõitis kohe reservi jõudes rajalt kõrvale. Krügeris aga on lubatud sõita vaid ettenähtud teedel.

Taevas oli täiesti sinine ja tundus, et lõpuks saame nautida basseini ääres päikest. Basseinis saime vaid viis minutit teha pilte, kui kusagilt tulid tormipilved ja hakkas meeletult sadama. Mina mõtlesin, et ehk see läheb mööda ja jäin basseini äärde ootama, kahjuks keeras ilm totaalseks rajuks. Kohvikust lendasid salvrätid ja toidujäägid basseini ning üle selle ääre alla.

Gilidel kohtab igal nurgal baare millel on sildid "Magic Mushrooms" ja just saare tasumisest otsast leiab väga groovysid kohalikke, kes turiste rõõmsalt endaga ühinema kutsuvad. Meil oli seal mõndasid baare vaadates tõeline 70'ndate tunne. Kus elu ongi lill ja muud muret pole, kui leida üks värviline pilt mida vaadata.

Minu jaoks oli see üks veidramaid kogemusi, sest vihm mis sadas oli soolane! Kuigi ma esialgu nautisin sooja padukat, läks sadu niivõrd tugevaks, et me ei näindu enam enda ette ja sõudsime välja. Kaldale jõudes oli tunne nagu taevast kallaks nõelu, sest vihm peksis nii tugevalt vastu keha. 

Koju jõudes tõusis mul aga palavik ning lisaks olid ka teised sümptomid mida täheldatakse malaaria puhul. Iiveldus, peavalu, malaaria piirkonnas viibimisest oli möödas 7 päeva jne. Minu tervislikku ajalugu arvesse võttes läksime igaks juhuks haiglasse, et malaaria võimalus välistada. 

Ühel hetkel rääkis giid midagi oma walkie talkisse ning ütles, et palun säilitage rahu, meie seljataga on lõvi, pange rahulikult asjad käest ning liikuge oma kiireimatel sammudel autosse. Minu jaoks läks kõik aegluupi, jõudsin Taavile otsa vaadata, vaatasin tõtt veel ka teise turistiga ja suutsin isegi kaaluda kummalt poolt ma autosse sisenen. Taavi aga viskas õlle käest ning sööstis oma kaamera ja statiivi järele, kuigi seljataga oli LÕVI! 

Please reload

MIKS ON ERAOMANDIS OLEVAD RESERVE'D AIAGA ÜMBRITSETUD?

Kui Krugeris sõidetakse ettenähtud teedel, siis Private Game Reserve'is ei ole suure rahvuspargi reegleid, sest tegemist on eraomandiga. Private Game Reserve on ääristatud aedadega selleks, et piirata Krügerist tulevate loomade sisserännet, sest tegelikkuses on tegemist siiski ühe suure savanniga. Kuid aiad giidide sõnul loomade liikumist palju ei takista, nemad leiavad ikka viisi, et jõuda sinna kuhu nad minna on otsustanud. Samuti ei ole turistide autod Privet Game Reserve'desse lubatud, seal sõidavad tõesti ainult lubade ning giididega safari sõidukid.

Tänu sellele on Private Game Reservides üks või kaks lodge ning nemad võivad safari autodega sõita täpselt sinna kuhu tahavad. Kui Krügeris magab lõvi savanni põõstastes, siis turistid vaatlevad teda eemalt, Private Game Reserves aga võib auto sõita kasvõi lõvi kõrvale, et vaadelda siis juba nii lähedalt nagu giid heaks arvab.

Krügeris täidab giid ka autojuhi rolli, private safaril on tihti eraldi giid ja spotter. Spotteril on luba autost välja minna ja loomade jälgi ajada. Seda ikka selleks, et turistidel õnnestuks Big5 ära näha.

KES OLI ESIMENE LOOM KEDA ME HOMMIKUL KOHTASIME?

 

Meie spotter sai juba 5 minutit pärast safari algust vihje teisest safari autost, et meie lähedal on märgatud emalõvi. Ta asus jälgi ajama ning üsna pea sõitsime koos teise autoga juba värskete lõvi jälgede taga.

Ning siis juhtus meie jaoks midagi tõeliselt ootamatut, millele mõtlemine siiani mul liblikad kõhtu tantsima paneb. Meist paari meetri kaugusel jalutas üksik emalõvi. Täiesti meist välja tegemata kõndis ta rahulikult mööda liivateed, kõikidel turistidel suud jahmatusest pärani.

Giidid kinnitasid, et see on tõeliselt haruldane, üks paar meie autos oli sama safarit teinud juba 5 päeva ning lõvi nägid nad esmakordselt. Lõpuks jõudsime talle nii lähedale, et see suur ja uhke kaslane seisis meist vaid paari meetri kaugusel! Ma ei suuda siiamaani uskuda, et ma olen päris vabas looduses loomade kuningat näinud!

MIS JUHTUB KUI DŽIIP JÄÄB LIIVA SISSE KINNI?

 

Meie vaatlus kestist vähemalt 10 minutit. Sõitsime vahepeal mööda liivast kallakut alla jõeni, kuhu lõvi jooma läks. Teisel pool jõekallast oli 3 kaelkirjakut kes tardunult lõvi jõllitasid.

Me nautisime oma vaatlust mõnda aega ning pärast kehakosutust läks ta kallakust tagasi üles. Meie üritasime sama teha aga jäime autoga liiva sisse kinni. Meie giid ürias mõned korrad kallakust ülesse sõta aga edutult. Giid rahustas meid, et kuna ta on Austraallane, siis ta on harjunud väga raskel maastikul sõitmisega ning tema jaoks pole see väikene liivakallas midagi. Ja need džiibid tõesti suudavad väga raskel maastikul hakkama saada. Pidime vahepeal sõidukist küll väljuma aga pärast paari üritust õnnestus autojuhil tagasi teele pääseda. See oli tõeliselt hämmastav, esialgu tundus meile küll, et pole reaalne, et see suur masin suudab end nii järsust liivasest kallakust tagasi ülesse vinnata. Aga suutis ning meie vereta jaht sai jätkuda.

KES ON SPOTTER?

Ühel hetkel keeras emalõvi põõsastesse ning kuigi me ootasime teda teisel pool kaljut, siis ära ta kadus. See kinnitas taaskord minu jaoks kui hämmastavalt raske on loomi märgata, nad sulanduvad põõsastikku juba paari meeti pärast. Spotter ehk otsija hüppas autost välja ja läks lõvi otsima. 

Turistid küsisid küll, et kui ohtlik see spotteri töö on, sest ta võib ju lõvi või leopardi jälgi ajades nende loomadega ka kokku joosta. Ta kinnitas meile, et ta on saanud vastava väljaõppe ning oskab ohuolukorras käituda, sest iga loom reageerib ohule erinevalt ning tihtipeale tegelikult kardavad ka lõvid meid rohkem, kui meie neid. Mõne looma puhul piisab vaid tokiga vehkimisest, et teda hirmutada. Spotter tuli õnneks tagasi aga lõvi me enam ei näinud.

KUIDAS VAHET TEHA EMASEL JA ISASEL ELEVANDIL?

 

Meie giidid olid väga targad ja kogenud ning ega mina tavaliselt giididele väga asu ei anna. Küsin meeletult palju kui mulle miski huvi pakub, eriti kui tegemist on millegiga mis puudutab loomi. Nii ma piinasin neid tohutu hulga küsimustega.

Teine loom keda me kohtasime oli isane elevant ning täiskasvanud isasloomad ehk pullid liiguvadki savannis üksinda. Giidid selgitasid, et kui kohata mitut täiskasvanud isast elevanti koos, siis ilmselt on tegemist nö noore isasega kes liigub vanema isase elevandiga kaasa ning õpib temalt käitumist, sotsiaalseid reegleid. See pidi olema tõsine probleem kui noored isased elevandid ei leia endale ühtegi eeskuju kellelt õppida, neil pidid tekkima tõsised käitumisraskused umbes nagu üle käte läinud ja halvasti kasvatatud inimlastel. 

Õppisime ka välimuse järgi vahet tegema emasel ja isasel elevandil. Emaelevantidel on tunduvalt nurgelisem pea. Isastel on kolba osa ümaram ja sujuvate joontega.

Ja kuigi ma arvasin, et elevantide karja matriarh on kõige vanem elevant, siis see ei pruugi nii olla. Tõesti tavapäraselt on selleks vanaemad, kuid ka see ei ole reegel. Kindlasti ei ole pea matriarh olema ka karja kõige suurem nagu tihti arvatakse.

KES ON SAVANNI KÕIGE VAIKSEMAD LOOMAD?

 

Kuna elevantidel on neli varvast, nende jalg ei koosne ühest suurest "kabjast" nagu peale vaadates võiks tunduda, vaid neil ongi varbad nagu meil. Seetõttu on nad väga vaiksed loomad, suured aga nende tulekut ei pruugi isegi läbi põõsastiku kuulda. 

Üksikut isast elevanti imetlesime tõesti vähemalt pool tundi. Jälgisime kuidas ta oma meeletu jõuga rebis lausa põõsaid maast välja ning kuidas ta oksasid sõi. Elevandil läheb ühelt poolt suust oks sisse ning teiselt poolt tuleb välja juba koorest puhas oks. Kuigi oma suuruse juures võivad nad tunduda kohmakad on nad väga õrnad.

Kogu oma vaatluse püsisime autos väga vaikselt, et elevanti mitte häirida. Giidid rääkisid, et elevandid ei unusta midagi. Salaküttide tulekuga on need imelised loomad hakanud inimesi kartma. Üks halb kogemus ühe inimesega ning see elevant õpetab oma lapsed, lapselapsed ja neile järgnevad põlvkonnad, inimest kartma ja ohu korral ründama. Seetõttu on väga oluline olla viisakas ja austav turist.

KAS LOOMAD TAPAVAD AINULT TÜHJA KÕHU PÄRAST?

 

Üks väga üllatav fakt mille me teada saime, käis lõvide kohta. Nägime pidevalt loomade luid ja karkasse ning giid selgitas, et mõni aasta tagasi oli neil väga ränk põud ning seetõttu oli ka loomadel raske. Põua tõttu jäävad loomad, eriti saakloomad, nõrgaks ning seetõttu hakkasid lõvid pühvleid ja teisi sõralisi igavusest tapma. Mina kuulsin siis esimest korda, et ka loomad võivad lihtsalt lõbu pärast tappa. Giid selgitas, et lõvid murdsid pühvleid, sõid ära näiteks jala, jätsid looma vedelema ning tapsid järgmise. Lihtsalt selleks, et end lõbustada ja igavust peletada! 

Oma safariga jäime me aga väga rahule ning pean tunnistama, et isu safarite järele aina kasvas! Niivõrd põnev oli lähikontakt loomadega.

Kui Krügeri safari kestis kogu päeva, kokku peaaegu 12h, siis meie päevane Private Game Reserve safari oli juba 5h pärast läbi. Loomulikult mõlkus mul juba samal õhtul mõttes vaid, et kuidas me küll saaksime veel safarile minna. Kui juba nii kaugele tulla, siis tahaks oma aega kasutada maksimaalselt hästi!

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Kui sind kõnetavad ja inspireerivad minu reisid ja minu teekond, võta minuga koostööpakkumisteks ühendust!

©2017 by Wowyager. ALL RIGHTS RESERVED.