WOWYAGER
KAS SEE OLI LÄBIPÕLEMINE?
4 MÄRTS 2018
MILLEST ALGAS MINU TEE LÄBIPÕLEMISENI?
Kas teie olete kogenud kunagi läbipõlemist? Kui jah, siis kas te saite aru, et tegemist oli läbipõlemisega? Mina näiteks ei saanud.
Alustasin 2013 aasta keskpaigas tööd oma päris esimese albumi kallal. Ning kui mina midagi ette võtan, siis teen ma seda nii hästi kui ma oskan. Ma suuda ka praegu teha midagi üle jala või poolikult. Ma ei oska nurkasid lõigata ja pigem pean suurt kohusetunnet oma heaks omaduseks. Teiste saavutuste või oskustega enese võrdlemine on mõttetu ning püüdes seda mitte teha, annan ma endast selle parima, milleks mina parasjagu võimeline olen.
KÕIK, KÕIK ISE!
Kui ma plaati tegin, ei olnud mul managementi ning vastutasin kõige eest ise, sellega kaasnes väga suur stressitaseme tõus. Lisaks töötasin tol ajal täiskohaga ja alustasin plaadi tegemise kõrvalt vabatahtlikuna "Ei Kiusamisele!" loengute andmist. Kõik nädalavahetused ja enamik õhtuid, kui mul esinemisi ei olnud, veetsin produtsendiga stuudios lugusid kirjutades ja sisse lauldes. Paralleelselt hakkasin plaadilt ka singleid välja andma ning lisaks tuli töö muusikavideote kallal.
Kõik muusikavideotega seonduva organiseerisin samuti ise, mis teatud mõttes oli suurepärane. Sain kõige üle otsustada ning kogu protsessi sees olla, aga sellega kaasnevast vastutusest ei olnud paraku pääsu.
Tioman Island
KOLM KUUD TÖÖD MUUSIKAVIDEO KALLAL
Kui tegime videot plaadi esimesele singlile "Once in a lifetime", oli tegemist one shot videoga ning me nö tantsisime põrandal pikali olles. One shot tähendab, et kogu video tehakse ühe võttena ning kui näiteks lõpus midagi sassi läheb tuleb kogu võttega otsast alustada.
Lisaks meie koreograafiale oli kaamera kraanal omaette koreograafia, mis tegi filmimise topelt keerulisemaks. Me valmistasime seda videot ette 3 kuud. Endroga, kes on video meespeaosaline ja koreograaf, käisime 3x nädalas üle kahe kuu harjutamas oma liikumist, sest mina ju tantsija ei ole. Viimistlesime tantsu pidevalt ümber selleks, et võte tuleks prefektne ja, et ka kaamera jõuaks meid sujuvalt jälgida.
Mind on alati seostatud erinevate stereotüüpidega: ilus tüdruk - kindlasti rumal ja pinnapealne; koos vanema mehega - kindlasti ülalpeetav; edukas - kindlasti rikkad vanemad. Olgem ausad, ma olen pärit väiksest kohast, Sõmerpalust, ja tean vist ainult ühte perekonda, kus laste vanemad olid nii jõukad, et said oma võsukesi korterite ja autodega toetada. Ja see ei olnud minu pere...
Minu lapsepõlv möödus selles valguses, et ma ei ole kindel, kui paljusid peresid ma üldse mäletan ja tean, kus pereisal ei oleks olnud alkoholiprobleemi. Alustades paraku minu enda omast. Kuna ma olen pärit nö depressiivsest Eesti väikekülast, siis kahjuks oli alkoholism täiesti tavaline nähtus.
Seda kirjutades lähevad mul silmad märjaks, sest on raske sõnadesse panna, kui valus on mul loengutel näha tüdrukuid, kes loengu ajal nutama puhkevad. Enamasti toovad meie oma kogemused, või laulud mida me esitame, mõnele õpilasele meelde tema valusaid kogemusi. Või kogevad nad siiani vägivalda igapäevaselt...
Ma tahaksin veidi jagada oma lugu ja oma otsinguid sellest, missugune on olnud minu kogemus, kui ma olen püüdnud mõista mida ma teha tahaksin. Vahepeal on need otsingud olnud väljakannatamatult rasked, mina oma obsessiivse ja süstemaatilisust armastava olemusega olin kohati lausa agoonias selle sihitu elamise tõttu...
Paari aasta tagune mina vaataks tänast Helenit õudusega ja mõtleks, et ma olen arust ära. Kuidas saab elada nii ebastabiilset elu, et ei ole õrna aimugi mis paari kuu pärast saab ja mille eest ma siis üüri maksan?
UUS SINGEL ILMUS HAIGLAVOODIST
Vastutus ja koormus oli suur ning singli andsin ma välja juba haiglas olles, sest haigestusin kolmandat korda meningiiti. Kuigi ma sain aru, et ma olin endale liiga teinud, ei saanud ma aru, et peaksin kartma läbipõlemist.
Õnneks saan öelda, et pingutus oli asja eest ja saime hakkama millegi tõeliselt ilusaga. Mul on siiani raske uskuda, et meil õnnestus 800 euroga midagi sellist valmis teha, mille üle saan ka täna uhkust tunda. Kuna ma rahastasin kõiki oma tegemisi, oli mul tol ajal finantsidega väga kitsas ning mulle tuldi meeletult vastu, sest see summa hõlmas absoluutselt kõiki video kulusid. Alustades töötasust tantsijale, kaamera kraana rendi ja lõpetades ühe Eesti suurima stuudio rendiga. Vastasel juhul poleks video tegemine reaalne olnud. Võin öelda, et tavaliselt oleks niivõrd keerulise ja ajamahuka muusikavideo maksumus ca 10 000 eurot ning seda Eestis. Olen lõpmata tänulik kõikidele kes mind siis aitasid ilma midagi vastu soovimata, lihtsalt puhtast armastusest ja usust muusika vastu.
PUHKAMISEKS AEGA EI OLNUD
Kui üks video sai valmis hakkasin üsna pea teist ette valmistama ning kolme kuuga nägi ilmavalgust video loole "Burn" Selle maksumus oli samuti sama väike nagu eelmise puhul. Minu õde luges tol ajal netikommentaare kus keegi käis välja idee, et Heleni rikas isa võiks andetu inimese - minu - rahastamise asemel mõnda andekat lauljat rahastada. Võtsin seda kui komplimenti, sest arvati, et minu video maksis kindlasti üle 10 000 euro. Sellest ajast alates on meil õega siseringi nali oma rikka isa üle, kes meil kõik oma pensionist kinni taob. Sõprade ja pere abiga, kes reaalselt mul võttel abis käisid, saime hakkama selle olematu eelarvega. Aga see tähendas ka, et ma pidin ise leidma kõik rekvisiidid, saama kokkuleppele mahajäetud hoone haldajaga, leidma generaatori ja tegelema miljoni muu pisidetailiga. Võttepäeval kraapisin maja põrandalt harja ja kühvliga tolmu ja tuhka kokku, et võttepaik autentsem oleks jne.
MILLE ARVELT MA TÖÖD TEGIN?
Ma pole päris kindel kust ma selle energia võtsin, et kõike korraga teha, ilmselt oma vaimse ja füüsilise tervise arvelt. Tegin peaaegu kolme täiskohaga tööd ning oma keha mitte kuulamise eest sain 2014 aastal teisegi "kingituse". Lasin plaadi välja, tegin esitluskontserdid, kus oli minu plaadi värvides sinine vaip, minu pildiga šokolaadid, minu nimega kingikotikesed ja iga detail läbi mõeldud, sest ma muudmoodi ma ei osanud, kui juba, siis täiega!
Kuna sellel meeletul tööl ja enesese piitsutamisel ei olnud tulemust, vähemalt mitte sellist mida ma oleksin oodanud ja soovinud, langesin täielikku auku. Ma usun, et tegemist oli läbipõlemisega mis viis depressioonini.
OMA PROBLEEMIDE EEST PÕGENEDA EI SAA
Sealt edasi sai alguse pidutsemine, olin vallaline ning koos sõbrannaga käisime kolm kuud pidevalt kusagil väljas. Ja pidutsemine ei tähendanud seda, et ma oleksin pidanud alkoholi tarbima, lihtsalt oli vaja oma mõtted kõigelt eemale saada, nõnda sain oma sisemuses toimuvat vältida. Vähemalt mõnda aega teeselda, et kõik on korras!
Lõpuks, umbes pool aastat hiljem, pidin ma vaatama otsa tõele, et ma lihtsalt põletasin end läbi. Selles saan ma kindel olla, et ma tõesti andsin endast parima, kuid pigem on küsimus, et kus on piir? Pühendumine on alati eduks vajalik aga mille arvelt seda panust anda, ning kas lõpuks on edu tulemust väärt? Kas on vaja millegi nimel pingutada mis sinult rohkem võtab kui annab?
KUI PALJU ON MUL VEEL SURNUD HOBUST MAKSTA JÄÄNUD?
Olen seda meelt, et kui sa endast maksimumi ei anna, siis tõesti võib juhtuda, et sa ei saavuta edu, sest sa ei pinguta piisavalt. Kuid maksimumi ja kõige andmise vahel on piir, mis on imeõhuke. Oma plaadi osas tunnen, et ma andsin endast kõik ja seda oli rohkem kui peaks. Nii füüsilise kui vaimse tervise arvelt saab panustada ainult lühiajaliselt. Minul õnnestus nõnda elada üle aasta.
Kõigele lisaks on mul jäänud ikka veel tasuda umbes 1/3 sellest surnud hobusest, oma plaadist. Selle albumi alla panustatud summa oli minu jaoks meeletu, selle eest oleksin saanud osta endale uue auto või rahulikult ilma tööl käimata aasta elada. Ma ei saa öelda, et ma kahetseksin plaadi tegemist, kindlasti mitte, sain väärtusliku kogemuse, õppetunni ja täide viia ühe unistuse. Kuid täna võin öelda, et oleksin saanud teha kõike sama hästi aga rahulikumas tempos. Ja kas sinine vaip plaadiesitluskontserdil ikka peab olema, või peaks panustama rohkem kunsti ja vähem turundusse?
PIKK TAASTUMISPROTSESS
Oma tollasest läbipõlemisest taastun ma veel ka praegu. Olen leidnud parema tasakaalu, selgema sihi ja oma pettumusest olen peaaegu täielikult üle saanud. Hea on seda kõva häälega välja öelda, ma pettusin ja põlesin!
Hetkel olen täiskohaga muusik ja esinen rohkem kui kunagi varem aga kolm aastat ei kirjutanud ma näiteks ühtegi lugu lõpuni. Minu diktofonis seisab hunnikus viisijuppe ja sõnu aga valmis lugusid neist ei saanud. Umbes kuu aega tagasi kirjutasin üle kolme aasta ja lugu valmis 15 minutiga. Sõnad ja viis voolasid minust välja ja tegemist on looga kus mul ei ole vaja kellegi teise kinnitust ega tunnustust, sest see laul meeldib mulle, otsast lõpuni. Minu jaoks tähistab see uue ajajärgu algust!
Kas vahepealne periood oli lihtsalt loominguline kriis või on ootamas täielik elumuutus, seda ma veel ei tea.
RASKE ÖELDA EI
Nende viimase nelja aastaga olen ma õppima ütlema ei, ka iseendale. Ma ei saa veel öelda, et mul ei tekiks seda tehes süümepiinu. Endiselt on mul halb tunne kui ma ajaliselt justkui jõuaksin mõne heategevusprojekti või üritusega tegeleda aga ma ei jõua seda ei füüsiliselt ega vaimselt. Eelmisel aastal jätsin ära 4 koolikiusamise vastast loengut, sest minu tervis ei pidanud vastu. Oma piiri tunnetamiseni jõudmine ei ole olnud kerge, eriti kui mõni inimene reageerib loengu ära jäämisele süüdistavalt ja ründava suhtumisega. Ja samal kodus palavikus istudes mõtlen endiselt, et äkki ma oleksin saanud endast rohkem anda, äkki ma ikka oleksin saanud minna?
KUIDAS SÄÄSTA ISEEND
Vastus on EI, ei tohi end katki rebestada. Ma endiselt õpin ennast mitte süüdi tundma ja säästma. Olen kindel, et peagi jõuan sinnani, kus oskan end panna esikohale ilma süüd tundmata, sest iga inimene peab tegema otsused endast lähtuvalt. Oluline on oma vajadusi tunnetada. Minul on see aidanud ka teiste otsuseid mõista, mitte neid hukka mõista.
Antud postitamise avaldamine, mis tahes kujul, on lubatud ainult minu nõusolekul!