WOWYAGER
KES KONTROLLIB SINU ELU?
14. AUGUST 2018
Kiitus julguse eest!
Pärast seda kui ma kirjutasin siin ja Instagramis oma otsusest loobuda liha söömisest, refereerisid mõned väljaanded minu postitust. Ja sain ka üsna palju kirju inimestelt, kes kiitsid mind, et ma otsustasin sellest teemast avalikult rääkida ning tunnustasid, et see oli väga julge tegu.
Ma ei tunne end julgena
Ma hindan igasugust konstruktiivset tagasisidet ja loomulikult liigutab mind väga, kui ma kedagi oma postitustega puudutan või aitan. Kuid seekord ma ei suutnud nende kiitustega suhestuda. Ma ei tundnud end julgena, et ma rääkisin lihast loobumisest ja ma ei tunne end tugeva inimesena, et ma alkoholi ei tarbi, ehkki paljud mind seepärast tugevaks peavad. Mul ei ole ei mõnuainete ega liha järele mitte mingit isu ja ma ei pea end kuidagi tagasi hoidma, et neid mitte tarbida. Ja mind ei hirmuta see kui kelleski tekitavad minu otsused viha või halvakspanu. Seepärast oli mul raske suhestuda kiitusega nende otsuste eest.
Seda kriitikat ei tule tihtipeale mitte meeste, vaid just naiste poolt. Olen oma tutvusringkonnas isegi sel teemal tuliselt vaielnud. Kuidas on siis võimalik, et naise paljas ihu ei võrduks automaatselt seksiga või kuidas saavad naised end oma kehas hästi tunda, kui seesugune suhtumine eksisteerib naistel endilgi.
Esmapilgul võiksin ma oma 2018. aastale otsa vaadata ja öelda, et oli üks tõeliselt *itt aasta! Mitte miski ei läinud nii nagu ma soovisin, kogu minu elu pöörati pea peale ja kindlasti on möödunud aasta selline, millele viie aasta pärastki tagasi mõeldes mäletan, mis sel aastal juhtus. Aga...
Mul on kahju, et elu soovis teisiti. Mul on nii valus Sinuga hüvasti jätta, mu armas...Õigemini ma ei teagi, kuidas seda teha. Ma ei tea, kuidas on elu võimalik, kui Sind enam ei ole. Ma ei tea, kuidas saab kodu olla endiselt kodu...
Leinast räägitakse siis, kui inimene kaotab enda kõrvalt lähedase alatiseks, kas läbi õnnetuse, haiguse või loomuliku surma. Lein on ikka sama valulik, olenemata sellest, kuidas lähedane meie kõrvalt lahkub. Pisut vähem räägitakse leinast siis, kui lähedane on siin maailmas endiselt olemas, aga mitte enam meie kõrval. Mina tahaksin täna teiega rääkida sellest viimasest.
Kogesin midagi närvivapustuselaadset ja sain esimest korda aru, mida tähendab kui inimest tabab paanikahäire. Minu ärevus oli nii suur, et ma ei söönud kolm päeva peaaegu midagi ning unetunnidki jäid alla normaalse piiri...
Mis on minus muutunud?
Hakkasin mõtlema, et miks otsused oma valikutest avalikult rääkida ei tundu minu jaoks enam julged. Ma tean, et aastaid tagasi oleksin ma kindlasti tundnud oma väljaütlemiste tõttu ärevust, kahtlusi, kas on ikka õige oma valikud avalikkuse ette tuua ja hirmu selle ees, mida keegi minust siis mõtleb. Oleksin kartnud, et äkki kõik inimesed ei saa minust aru või saavad valesti aru ja siis sõimavad mind, kuna nad ei mõista, mida ma tegelikult öelda tahtsin. See, et inimesed nii teevad on paratamatu, aga mina ei pea olema see, kes selle pärast oma pead vaevab.
Müstiline paks nahk
Ma arvan, et üks põhjus, miks ma end enam kriitikast häirida ei lase, on just selles, et kui ma aastaid tagasi olin rohkem avalikkuse tähelepanu all, siis kritiseeriti mind palju ja see, koos pideva enese arendamisega, kasvataski mulle paksu naha. Praegu saan ma viimaks aru, mida see müstiline paks nahk tähendab, millest kõik avaliku elu tegelased räägivad. Ma ei pea enam võitlema ja olema tugev, et kriitikat mitte hinge võtta, vaid kui ma labaste või viha täis kommentaaridega kokku puutun, siis ma tunnen südamest kaasa inimesele, kes seda viha tunneb ja ma ei võta neid kommentaare isiklikult.
Mis tekitab hirmu
​
Ja kui nüüd mõelda, et inimene, kes ei ole pideva kriitika ja vihatulvaga kokku puutunud, näeb kuidas kedagi materdatakse väljaütlemiste eest, millega temagi nõustub, siis võib tõesti see, et keegi julgeb kriitikast hoolimata sõna võtta, tunduda omaette saavutusena. Seda enam olen ma väga liigutatud, kui ma saan tänu oma kogemustele, julgustada ja aidata teisigi olema enesekindlamad ja teenimatut kriitikat mitte vastu võtma.
Salamisi loomade väärkohtleja
Aga ma mäletan veel väga hästi aega, mil mul oli tohutult raske aktsepteerida võõraste inimeste kriitikat ja viha. Eriti asjade eest, mis ma ei olnud või mida ma kunagi ei teinud. Kuna tol ajal elasin ma neid kommentaare võrdlemisi raskelt üle, on mõned neist nüüdki, aastaid hiljem veel minuga. Näiteks kui minust ilmus artikkel, kuidas ja mida ma olen teinud kodutute kasside abistamiseks, kommenteeris keegi, et ma salamisi tegelikult vihkan loomi ja kui keegi ei vaata, siis väärkohtlen oma kasse. See oli minu jaoks tõeline wtf moment!
​
Kes midagi sellist kirjutab?
Inimene peab olema hingeliselt ikka väga katki, kui tal on huvi, aega ja viitsimist lausjaburusi valmis kirjutada ja postitada. Ainus mida mina peaksin tegema, ongi talle kaasa tundmine, mitte tundma end halvasti, et kuidas keegi minust nõnda mõelda saab aga tol ajal ma ei osanud teisiti, kui võtsin kogu mulle suunatud jama vastu.
Kelle käes on võim?
Kas te tegelikult kujutate ette või olete mõelnud sellele, kui suur võim on teistel inimestel meie üle, kui me selle võimu neile anname? Teiste inimeste heakskiit või halvakspanu võib meie eluteed ja valikuid kardinaalselt muuta. Teha meid ebakindlaks, panna meid loobuma suurepärasest võimalustest ning rääkimata muidugi tujust ja enesetundest, mida teenimatu kriitika põhjustada võib. Mõelge natuke, kas teile teevad veel haiget kellegi sõnad, mida teile öeldi aasta, kaks või lausa kümme tagasi? Vastus on tihtipeale „jah“. Miks ma mäletan endiselt kellegi alusetut laimu, olgugi et sellest on juba vähemalt kuus aastat möödas? Andsin täiesti vabatahtlikult osa oma enesekindlusest, ja sellega koos ka osa energiast, ära võõrale inimesele, sest lasin tema valedel end haavata.
Hirm turvatunde kaotamise ees
Kujutage ette inimest, kes soovib oma elu muuta - ta ei taha enam juua alkoholi ja pidutseda, aga ta ei julge oma elu muuta, sest kardab, et tema sõbrad ja sotsiaalne võrgustik panevad seda pahaks. Mõnitavad, tekitavad tunde nagu ta oleks vähem väärt, kui ta ühtäkki muutub ja võib-olla heidetakse ta üldse sõpruskonnast välja. Lihtne oleks öelda, et no siis ei peagi seesuguste inimestega sõber olema! Mina ka poleks. Aga olles ise olukorras, kus võid kaotada kõik selle, mis on sulle tuttav, turvaline ja veelgi enam, koguni lähedased enda kõrvalt, paneb hirm kaotuse ees kahtlema iseenda valikutes ja tekitab soovi teha valikuid, mida ka teised heaks kiidavad.
Kas ma ikka meeldin kõigile?
Meil kõikidel on võimalus, mitte lasta end teiste arvamusest mõjutada. Ma olen teinud aastaid endaga tööd, et vabaneda vajadusest teisele meeldida, sest lõpuks taandub palju seesuguseid probleeme, nagu enese alla surumine, teenimatu kriitika tõttu haavumine, teistelt heakskiidu otsimisele. Isegi kui paljud meist ei tunnista, et nad tahavad teistele meele järele olla, siis tuntakse seda vajadust siiski väga palju. Mina tunnen samuti. Nüüd küll väikestes kogustes ja peamiselt tuleb see välja lähedastes suhetes, võõraste inimestega seotud teemades enam mitte. Kuid ma ei saa kunagi olla 100% kindel, et see ei muutu, sest vajadus heakskiidu järele on täiesti inimlik.
​
Ära anna iseennast teistele
Lihtsalt mõtle korraks, kas ja kui palju sa lased teistel inimestel oma elu ja valikuid dikteerida ning kui palju sa lased neil tekitada iseendas kahtlusi? Teistel inimestel on võim meie üle ainult siis, kui me selle neile anname. Kui sa kas või mingil määral tundsid end ära, siis hakka neid olukordi märkama ja kontrolli enda kätte tagasi võtma. Muutused ei toimu ega peagi toimuma üleöö, aga juba ainuüksi tahe mitte lasta teistel end kontrollida, annab võimaluse muutusteks. Ja mis peamine, ole enda suhtes leebe. Ma olen liiga palju kordasid iseendas pettunud, kui kordan oma vigu või langen tagasi samasse mustrisse,