WOWYAGER

TUNNETE TÜHISTAMINE

23. MÄRTS 2022
DSC04722-2-min.jpg

Kas lohutamine on tunnete tühistamine?

Jagasin sotsiaalmeedias hiljuti oma mõtteid sellest, kuidas ma oma kassidega suhtlen. Räägin nendega nagu lastega või teiste inimestega, sest harjutan kuidas olla hooldaja rollis nõnda, et suudaksin päriselt teiste jaoks kohale jääda. Nõnda, et ma ei hakkaks tundeid tühistama läbi lohutamise. Ja mitmed küsisid, et miks on lohutamine halb, see on ju lastele vajalik, et laps hirmust või muust sellisest tundest üle saaks. Püüan jagada, miks on tunnete tühistamine läbi lohutamise nii lapsi, kui täiskasvanuid kahjustav. 

Ma ju tahan head

Kui lähedasega juhtub midagi, mis ta endast välja viib on tihti esmaseks instinktiks lohutada, nõustada, õpetada, jagada oma kogemust, püüda leida lahendust ja läbi selle, et hakatakse tegelema lohutamisega, pole võimalik teise jaoks kohale jääda. Sellega pakutakse lähedasele midagi, mida ta küsinud ei ole ja tühistatakse tema tundeid. Noh, ikka selleks, et teisel parem hakkaks. Kui see teine pole ka väga heas kontaktis oma vajadustega, ei oska ta väljendada, mida seesugune sekkumine temaga teeb. Et tegelikult paneb alateadlikult seesugune lohutamine tundma, et sinu tunded pole õiged, see mida sa tunned on vale ja, et sa ei tohi iseennast usaldada.  

 

Miks me tahame lohutada?

See on lapsepõlvest tuttav kogemus, kus keerulisemate tunnete puhul nagu hirm, valu, kurbus, viha, meeleheide jms ei jäädud meie jaoks kohale. Vaid öeldi "ära karda", "see polnud üldse nii hull", "sa ei saanud ju haiget", "see pole nii valus", "see pole hirmus", "poisid ei nuta", "tüdrukud ei vihasta".

 

See kõik on tunnete tühistamine. Tegelikult ei suuda lohutaja sinu emotsioone vastu võtta. Inimesega, kes hakkab teist lohutama, juhtub midagi. Ka temal ei ole olnud lubatud kogeda seesuguseid emotsioone, mis tähendab, et ta ei suuda neid ka vastu võtta. Tal on tõeliselt keeruline teise emotsioonide kõrval olla, sest ka tema on õppinud, et tunded on ohtlikud. 

Sulandunud emotsioonid

Paljud inimesed on sulandunud suhetes, mis tähendab, et ka emotsionaalne tasand on sulandunud ning kui lähedasega juhtub midagi, nakatutakse tema emotsioonidest, ei saada nendega ise hakkama ning seetõttu on vaja kiiresti olukord ära "parandada". Kui inimesel oleks lapsepõlves olnud turvaline suhe oma vanematega, kus kõik emotsioonid on lubatud, saaks ta kogeda, et emotsioonil on algus ja lõpp, mitte ükski emotsioon ei jää kestma igavesti. 

Emotsioonil on algus ja lõpp

Kui sa oled vihane, saavutab viha ühel hetkel haripunkti ja hakkab seejärel vaibuma. Kui laps emotsiooni ise kogeb, siis ta teab, et ei hirm, viha, kurbus ja muud emotsioonid pole igavesed. Emotsioone tunda on turvaline, sinuga ei juhtu selle ajal midagi halba ning ühel hetkel saab emotsioon lahtuda. Asenduda isegi rahu, õnnetunde või turvatundega.

 

Parim mida vanem saab emotsiooni kogemise hetkel teha, on lapsele tema emotsiooni peegeldada ja aidata mõista, mida ta parasjagu tunneb. Näiteks "ma näen, et sa oled tõesti vihane, et me täna lõbustusparki ei läinud", "see võis sind praegu väga hirmutada, et sa akna taga krabinat kuulsid", "ma näen, et sind tegi väga kurvaks, et ma poest seda mänguasja ei ostnud".

Nõnda õpib laps vanemate abil oma emotsioonide regulatsiooni, emotsioonidele nime andmist ning nendega tuttavaks saamist. Kogedes vanema kohalolu ja kogedes emotsioone, õpib laps neid tundma ja nendega toime tulema. 

Ohtlikud tunded

Kuid kahjuks ei ole emotsionaalselt ebaküpsed vanemad saanud ise kõiki emotsioone kogeda. Seetõttu ei oska nad tuge selles ka oma lastele pakkuda. Nõnda pärandatakse tunnete tühistamist põlvest põlve edasi. Pärandatakse edasi seda, et tunded ei ole lubatud ja on emotsioone mida ei tohi tunda. Lapsed õpivad selle alateadlikult väga kiiresti ära, et see mida ta tunneb ei ole õige, kui tema vanem tema tundeid tühistab.

Lapsed õpivad lennult

Laps näeb suurepäraselt, kuidas tema vanem reageerib, kui ta kogeb mõnda emotsiooni, mida vanem vastu võtta ei suuda. Laps ei pruugi osata sõnastada mis emotsiooni ta kogeb, aga ta kogeb tunnet oma kehas. Nähes, et tema vanem muutub, kui ta seda tunnet kogeb, õpib ta ära, et seda tunnet kogeda ei tohi! Siis vanem pahandab, muutub ärevaks, eemaldub emotsionaalselt. Kui vanem ei suuda iseenda emotsioone neil hetkedel reguleerida, hakkab laps alateadlikult vanemat kaitsma, surudes alla oma tunded, et mitte kaotada vanemaga kontakti ja tunda, et ta on oma vanema armastuse vääriline. Inimesed tajuvad alateadlikul tasandil emotsionaalse kontakti katkemist koheselt ja meie aju jaoks on see väga ohtlik olukord. Meie esivanemate ellujäämine sõltus teistest, üksi jäämine võis tähendada surma.

 

Kontakti katkemine oma vajadustega

⁠Laps õpib nõnda, et tunded on ohtlikud, kui teatud tundeid tunda (neid millega vanem hakkama ei saa) võib kaotada suhte oma vanemaga. Sel viisil toimides kaotavad aga inimesed kontakti iseendaga ja oma vajadustega. Kui laps kogeb tugevat tunnet, näiteks hirmu ja vanem ütleb, et see polnud ju üldse hirmus, hakkab laps alateadlikult uskuma, et see mida ta tunneb, pole õige, et ta ei saa iseennast ja oma tundeid usaldada.

Nõnda sirguvad lastest täiskasvanud, kes ei ole oma vajadustega kontaktis. Kes ei suuda luua sügavaid suhteid, kuna nad ei luba endal olla haavatavad, ei tea mida nemad vajavad, nii suhetelt kui elult üldse.

Lihtsam oli olla depressioonis

Mina hakkasin emotsioonide regulatsiooni õppima umbes viis aastat tagasi. Siis ma veel ei teadnud millega ma tegelen. Nüüdseks saan öelda, et see on olnud ebamugav teekond. Palju lihtsam oli pidevalt depressioonis olla, peita selle taha oma tundeid, mis olid nii sügaval, et mul polnud neist õrna aimugi ning keskenduda teistele, peamiselt partnerile.

Kuidas tema ei paku mulle mida ma vajan, teadmata mis on see mida ma tegelikult vajan ja mida kõike tema peaks tegema. Kuidas tal on vaja oma teemadele otsa vaadata jne.

 

Reaalsuses ei suutnud mina päriselt iseendasse vaadata, sest mul puudus oskus ja kogemus seda teha ning loomulikult kontakt endaga. Kui hakkasin oma emotsioone päriselt tundma olid need hirmutavad ja väga intensiivsed. Emotsioonid põhjustasid füüsiliselt lausa surmahirmu, aegajalt põhjustavad ka nüüd, sest keha alles õpib kogema, et ükski emotsioon ei ole alaline.

 

Olles kontaktis oma vajadustega suudan nüüd oma lähedasi peatada, kui nad automaatselt mind lohutama või nõustama hakkavad, ma ei vaja seda. Nemad vajavad seda. Mina vajan, et minu jaoks päriselt kohal oldaks. Kui olen vihane, vajan lähedase peegeldust, et jah, ma näen, et sa oled vihane, ma mõistan, et sa võisid saada väga vihaseks. Ma vajan seda, mida lapsena ei saanud - emotsionaalset kohalolu. See aitab mul emotsioone reguleerida ja õppida olema kohal nende emotsioonidega, mida ma parajasti kogen. 

Kohalolu

Parim, mida teistele pakkuda on tõeline kohalolu. On igati mõistetav, et kui keegi kogeb hirmu, viha või kurbust, siis meie ei pruugi olukorda sellisena näha ja tahame kohe lahendada tema emotsioone. Aga mingil põhjusel teine inimene kogeb olukorda meist erinevalt. Kui ta on kurb ja sa absoluutselt ei saa aru, miks keegi sellise asja peale kurvastab, ole kohal ja mõista, et see on TEMA tunne. Tema on kurb.

Teise aju pole sinu aju osa

Ära hakka tegelema iseendaga, et sina ei saa aru miks ta on kurb. Ei peagi aru saama, sa oled täiesti teine inimene. Kasutan oma õpetaja võrratut mõtet - teise inimese aju pole sinu aju osa.

Ja kui tema kurbus on lahtunud ning sa väga tahad oma lähedase tundeid paremini mõista, võid paluda, et aita mul mõista mis sind kurvaks tegi. Ma tõesti ei saanud aru mis sinuga toimus, aga ma väga tahaksin sind paremini mõista.

Seesugune kohalolu saab tuua inimeste vahele tõelise läheduse, mida me kõik väga vajame, et tunda end turvaliselt.

20-02-2020

ARMASTUS EI OLE PIME

Paar aastat tagasi kui minu pikaajaline suhe purunes ja süda murdus, olin ma oma elu kõige suuremas segaduses. Ma ei saanud aru, mis läks valesti, miks läks valesti, kes tegi valesti, mida oleks saanud muuta ja paremini teha. Aga üsna kohe sain ma aru, et ma tahan neile küsimustele vastuseid leida. 

11-09-2019

MINU ELU METAMORFOOS

Lootsin, et järgmine tervendus või kristalliteraapia annab mulle selle kauaoodatud selguse. Võin teile kinnitada, et ma pettusin absoluutselt iga kord ja minus kasvas frustratsioon, depressioon ning sinna juurde tekkis mõte, et mis minul siis viga on, miks minuga neid muutusi ei toimu?