LÕUNA-AAFRIKA
MITMEPALGELINE KAPLINN
5. APRILL 2018
PLUSSID
Eestiga samas ajavööndis, ajavööndi vahetusest tingitud reisiväsimust ei teki
Võimaldab väga mitmekesist puhkust saab käia safaril, veinituuridel, vedeleda rannas, matkata mägedes
Fauna on üks maailma mitmekesisemaid ja unikaalsemaid
MIINUSED
Reisisihtkohana kulukas
Röövimiste ja ärandamiste oht
Aastaringselt väga tuuline
MILLAL MINNA?
Parim aeg puhkuseks on just detsembrist kuni veebruarini, ehk suvel. Just, kuna Lõuna-Aafrika on teisel pool ekvaatorit on meie talvel parim aeg LAV'i külastamiseks. Matkapuhkuseks on parim aeg aga hoopis aprillist kuni juuni lõpuni.
​
KLIIMA?
Üllatuslikult on Kaplinnas vahemere kliima, tänu millele on talved pehmed ja mitte väga vihmased ning suved soojad ja kuivad. Detsembrist kuni veebruarini, ehk südasuvel võib oodata 20-25 kraadist temperatuuri. Talvisel ajal kõigub temperatuur 8-17 kraaadi vahel. Vee temperatuur on läbi aasta 10 kuni 22 kraadi.
​
HINNATASE?
Nii toidupoodides, kui väljas einestamisel on subjektiivsel vaatlusel hinnatase Eestist kõrgem. Paljud tuurid ja atraktsioonid on euroopaga võrreldes aga soodsamad.
​
TURVALISUS?
Tuleb ette röövimisi ja ärandamisi, seetõttu tuleb kinni pidada soovituslikest turvameetmetest. Kindlasti jätta koju kõik väärisesemed. Autosse ei tohiks nähtavale jätta mitte midagi.
​
KEELED?
Lõuna-Aafrikas on 11 ametlikku riigikeelt - inglise, millega saab tõesti igal pool hakkama, Afrikaani, Ndebele, Svaasi, Tsonga, Venda, Suulu, Koosa, Sotho, Pedi ja Tsvana.
KULUD INIMESE KOHTA (EURODES)
MIKS ME SÕITSIME LAV'I SEPTEMBRIS EHK KEVADEL?
Kui ma Lõuna-Aafrika reisi planeerima hakkasin keskendusin ma safarile ning kui valida oli kas sõidame reisile septembris või novembris, sai valituks september. Novembris on Krugeris juba vihmahooaeg, puud lehes ning loomi tunduvalt raskem märgata. Septembris seevastu, on sealpool ekvaatorit varakevad. Nagu ka meie kevadel on seal siis puud täiesti raagus ja kogu loodus kuiv, ainus erinevus on temperatuur, mis sealmail tavaliselt üle 30 kraadi ulatub.
Turistidel oli võimalik minna end jõkke kosutama. Ainsad reeglid, mida silmas pidada olid, et kaldast ei tohi minna kaugemale kui kaks meetrit ning mehed ei tohi vette pissida. Sügavamas jõesängis leidub palju piraajasid ja kaimane ning pissimine oli keelatud, sest Amazonase jões elutseb pisike parasiitkala (Candiru), kes võib liikuda mööda sooja juga ülesse kusitisse ja...
Teekond vanalinna, inimtühjadel tänavatel oli väga hirmutav. Brasiilia on tuntud kuritegevuse rohkuse poolest ja mina olin enne reisi juba ette valmistunud, et pean kõikjal olema väga ettevaatlik. Seal tühjadel tänavatel kõndides vaatasin küll vist iga 10 sekundi tagant üle õla ning oma kotist hoidsin ekstra kõvasti kinni, sest kotivargused on Brasiilias eriti tavapärased...
Taevas oli täiesti sinine ja tundus, et lõpuks saame nautida basseini ääres päikest. Basseinis saime vaid viis minutit teha pilte, kui kusagilt tulid tormipilved ja hakkas meeletult sadama. Mina mõtlesin, et ehk see läheb mööda ja jäin basseini äärde ootama, kahjuks keeras ilm totaalseks rajuks. Kohvikust lendasid salvrätid ja toidujäägid basseini ning üle selle ääre alla.
Gilidel kohtab igal nurgal baare millel on sildid "Magic Mushrooms" ja just saare tasumisest otsast leiab väga groovysid kohalikke, kes turiste rõõmsalt endaga ühinema kutsuvad. Meil oli seal mõndasid baare vaadates tõeline 70'ndate tunne. Kus elu ongi lill ja muud muret pole, kui leida üks värviline pilt mida vaadata.
Minu jaoks oli see üks veidramaid kogemusi, sest vihm mis sadas oli soolane! Kuigi ma esialgu nautisin sooja padukat, läks sadu niivõrd tugevaks, et me ei näindu enam enda ette ja sõudsime välja. Kaldale jõudes oli tunne nagu taevast kallaks nõelu, sest vihm peksis nii tugevalt vastu keha.
MIKS KAPLINN?
​
Oli selge, et safaril oleme me nädala ning edasi planeerisime esialgu minna Drakensbergi regiooni kauneid mägede vaateid nautima. Mida enam ma uurisin seda enam sain aru, et tegelikult ei ole ma kindel kas see oleks midagi meie jaoks. Eriti kui arvesse võtta, et aega meil väga palju ei olnud.
Kõik kes Lõuna-Aafrikas käinud soovitasid külastada ka Kaplinna ning tõesti, Kaplinn tundus olevat väga eriline ja huvitav sihtkoht. Kuid oli üks suur aga. Kaplinnas on septembrikuus samuti varakevad ja ilmad ei ole meie kevadistest ilmadest väga palju erinevad. Minu, kui päikesearmastaja jaoks oli see üsna suur möödalaskmine, et ma pileteid ostes Kaplinna meie reisiplaanist täiesti välja jätsin.
Mida enam ma planeerisin, seda enam sai selgeks, et oma teise nädala võiksime just Kaplinnas veeta. Seal oli lihtsalt nii palju näha ja teha. Kui lennupiletid Johannesburgist Kaplinna soetatud, oli asi otsustatud.
Nüüd jäi üle vaid loota, et ka ilmajumal halastab meie peale.
TUULINE MUIZENBERG
​
Kaplinnas maandusime lõunapaiku ning ilmaennustuse järgi oli meie saabumise päev ühtlasi ka reisi kõige soojem, nii tõesti läks. Seetõttu võtsime suuna Muizenbergi ranna poole kus plaanisime veidi päikest võtta ning kuulsaid rannamaju pildistada.
Kohale jõudes saime aru, et linna ja rannaäärne ilm erinevad teineteisest totaalselt. Nagu olin ka lugenud, siis Kaplinn pidi väga tuuline olema, eriti rannaäärsed alad. Muizenbergi jõudes oli tunne, et kleit lendab üle pea. Majade varjus saime õnneks veidi päikest nautida, kuid ujumiseks oli ilm liialt külm.
ISEHAKANUD PARKIMISKONTROLÖRID
​
Parkimiskoha juures lendas meile ligi tavapärane nähtus Kaplinnas. Isehakanud autovalvur parklas. Näitas meile oma naist ja nädalast beebit ning lubas auto eest hästi hoolt kanda. Meile öeldi, et pigem maksta neile väike raha, sest nad tõesti võivad päästa teid sissemurtmisest. Väsinud peaga jätsime talle 100 randi (7 eurot), mis on ilmselgelt tegelikult liialt palju. Tavapäraselt jäetakse neile jootrahaks mitu korda vähem, ca 20 randi.
Kindlasti hoidke meeles, et Kaplinnas ei tohi autosse nähtavale jätta mitte midagi! Ei käterätti, päikeseprilli karpi ega ka mitte tühja kilekotti. Vastasel juhul võite eest leida lihtsalt katki löödud klaasiga auto. Meie mahutasime kõik oma asjad alati seljakottidesse ning vedasime neid isegi poodi minekuks kaasa. Mina olen reisidel alati üle keskmise ettevaatlik, eriti pärast seda kui Sitsiilias auto pagasnikust minu arvuti ära varastati.
Aga veidi teisest teemast, rannaäärses burgeri kohvikus olid muideks parimad burgerid mida meie söönud oleme! Soovitan väga sealt läbi astuda.
Muizenbergist tagasi sõites nägime kõige maalilisemaid vaateid ja liivaluited. Juba selle pärast tasuks teekond rannikuäärde ette võtta. Kui ei oleks nii külm ja tuuline olnud, siis oleksime kindlasti seal veidi aega pildistamiseks ja filmimiseks võtnud.
KUS SAAB PAITADA LINDE JA DEGUSTEERIDA VEINI?
Järgmisel päeval oli meil vaba kava ning mõtesime, et võiksime mõnest veinimõisast läbi astuda. Leidsin aga Tripadvisor.com-ist Eagle Encounters South Africa, kus saab tutvuda suurte ja väiksemate lindudega ning kirjas oli ka võimalus pilte teha öökullidega. I was sold!
Minu üks elu unistus on olnud öökulliga kohtumine, mulle tohtutut meeldivad need salapärased linnud. Kohale jõudes avastasime, et see asus samas kohas kus Spier'i veinimõis, kuhu me samuti tahtsime minna. Super! Kaks kärbest ühe hoobiga. Lindude aia taga elasid aedikus ka sead. Kaks perekonda, ühes peres umbes kuuajased põrsad ja teises kassipoja suurused põrsakesed. Ma ei olnud tõesti nii pisikesi põrsabeebisid veel kunagi näinud. Seisime seal ikka tükk aega ja imetlesime neid. Mul on ikka väga väga hea mees, et ta viitsib kõik need loomad koos minuga ära vaadata, keda ma võiksin ikka tundide kaupa imetleda. Põrsaste aediku ees seisime me vähemalt 20 minutit.
KUIDAS SAADA OSA LINDUDE SHOWST?
​
Kuna me ei teadnud, et kohapeal on ka lindude show'd, jäime poolest lindude tutvustusest ilma. Seal said inimesed erinevaid kakulisi ja kulle ise käe peale võtta. Kuid polnud hullu, ees oli pildistamine öökullidega! Kuid kui te soovite lindude show'st osa saada, siis kindlasti vaadake eelnevalt kodulehelt kellaaegasid. Show'sid oli sel ajal kavas vaid mõned korrad päevas ning me oleksime pidanud mitu tundi ootama, et järgmisest osa saada. Seetõttu otsustasime kohapeal lihtsalt ringi jalutada.
Öökullide puuride juures saime näha ja paitada pisikesi öökulle kes käisid end aegajalt oma veekaussides pesemas ja enamuse ajast magasid. Minu lemmik osa oli loomulikult see kui sain öökulli oma käele võtta ja teda paitada. Saime talle isegi pisikesi lihatükke anda. Minu jaoks oli see kindlasti üks reisi tipphetk!
MISSUGUNE LIND ÕPIB KÕIGE PAREMINI INIMKEELES RÄÄKIMA?
​
Väga hämmastav kogemus oli meil ka rongaga. Ma teadsin, et ronkadele on võimalik sõnu õpetada aga, et nad nii täpselt inimest jäljendada oskavad, tundus uskumatu. Seisime ronga puuri juures ning kuulsime kuidas keegi ütles selges inglise keeles: "Give me your wallet!". Vaatasime seljataha ja arvasime, et see tuli vist kusagilt kõlaritest aga siis kuulsime seda uuesti ning nägime, et meiega rääkis ronk! Vaatasime hämmeldunult teineteisele otsa ja lihtsalt naersime, sest see tundus nii uskumatu. Antud linnu tõi keskusesse üks vanem naisterahvas ning töötajad teadsid rääkida, et see ronk pidi üsna ropu suuga olema. Miks talle roppusi õpetati, seda nad ei osanud öelda.
PARIM VIIS AJAVEETMISEKS VEINIMÕISAS
​
Linde vaatlesime me paar tundi ja edasi kuni poole päevani vedelesime niisama Spier'i venimõisa pargis. Seal on vähemalt 4 erinevat söögikohta, meie valisime grill restorani, tegime mõnusa lõuna, käisime veini degustreerimisel, pikutasime puu all ja mõtlesime mida edasi teha. Ja otsustasime, et käime pingviinide kolooniat vaatamas. See oli ühtlasi ka üks nö vaatamisväärsus mida ma väga ootasin. Näha oma silmaga Aafrika pingviine vabas looduses. See on midagi erilist!
PINGVIINID! LÕUNA-AAFRIKAS?
Võtsime suuna Simon's Town'i, et Boulders Beach'ile pingviine vaatama minna. Boulders Beach'il on pingviinid inimestest eraldatud aia ja laudteega. Puudutada neid lubatud ei ole, sest tegemist on metsikute loomadega. Inimesed kõnnivad laudteel ning pingviinid ajavad rannas oma asju. Kõik on tehtud nõnda, et me võimalikult vähe häiriksime nende loomulikku keskkonda. Kuigi hea meelega teeks pingviinidele ühe pika pai, võib selle eest pingviinilt näksatud saada. Aroomid mis randa jõudes ees ootavad on vänged aga nendega harjub seal olles kiiresti ära.
KUS ON VÕIMALIK PINGVIINE LÄHEMALT NÄHA?
​
Boulders Beach'ilt soovitati kõndida pikalt edasi Foxy Beach'ile, et pingviine päris lähedalt näha, kus laudteed enam ei ole ja saab lausa randa nende juurde minna. Kahjuks meie Foxy Beach'i üles ei leidnud. Oli piisavalt külm ja meie olime nii väsinud, et laudtee lõppu jõudes otsustasime tagasi pöörduda. Ehk oli seal tee mis viis randa edasi, meie seda ei näinud.
Meil oli plaan külastada ka Betty’s Bay'd ja Stony Point Penguin Colony't kus pidi pingviinide vaatlus olema tasuta ja vahetum läks meie reis nõnda, et sinna me ei jõudnudki.
KAS KIRSTENBOSCH'I AEDA PEAKS KÜLASTAMA?
Kuna kõik soovitasid külastada ka Kirstenbosch'i, siis võtsime järgmisel päeval suuna sinna. Ilm oli taas üsna pilvine ja pigem jahe. Nädal enne meie saabumist oli Kaplinnas kuumalaine, meie saime sellest osa vaid saabumise päeval. Seega imajumalad väga meie peale ei halastanud. Aga vähemalt ei sadanud pidevalt!
Aed ise oli täis väga kirevaid ja erinevaid taimeliike. Kuid pean tunnistama, et meie ei osanud sellest kõigest suurt rõõmu tunda. Inimesele kes on botaanik või kes tunneb taimede vastu huvi, on tegemist tõelise paradiisiga. Meie jaoks oli tegemist lihtsalt ühe aiaga, kus kasvas palju erinevaid taimeliike, mis meile tegelikult midagi ei öelnud. Taimevõõral inimesel tasub kindlasti võtta aeda giid.
Kõndisime seal isekeskis tunnikese ringi, sõime kohvikus väga maitsvat hommikusööki ja otsustasime tagasi koju minna. Lootsime, et ehk saame Table Mountaini otsa ronida, kuid taevas oli pilves just Talbe Mountaini kohal. Igal pool mujal oli pilvitu, seega sõitsime hoopis Bo-Kaap'i, mis on tuntud oma värviliste majade poolest. Tegime majade vahel ka paar pilti, aga ausõna, kogu see piirkond oli veidi hirmuäratav. PS! Õhtuti soovitatakse Bo-Kaap'ist hoiduda, sest seal on liialt ohtlik. Seda oli tunda.
MIKS VEETA PÄEV VEINIMÕISATES?
Loomulikult ei saa Kaplinnas olles jätta veinimõisasid külastamata. Ning neid on seal tõesti väga palju! Meie võtsime veinituuri Stellenboschist Tsiba Tsiba tuuridest. Kuigi Stellenbosch on Kaplinnast 50 km kaugusel, otsustasime tuuri sealt võtta, sest Stellenbosch on veiniregioon ning sealt võttes olid enamus tuure peaaegu poole soodsamad kui Kaplinna pakkujatelt võttes.
Kuigi sellel tuuril ei olnud midagi halvasti, ei jätnud see meile ka erilist muljet. Käisime lihtsalt erinevates veinimõisates degusteerimas ning kuna me Taaviga suured veinieksperdid ei ole, siis üldiselt tundusid kõik need kvaliteetsed veinid meile üsna head. Varasemalt Itaalias veinimõisates käies olen saanud lihtsalt isiklikuma ja soojema kogemuse. Oleme näinud ka veinitegemise köögipoolt jne. Igal juhul olid vaated äärmiselt ilusad ning juba nende pärast tasus poolepäevane tuur end ära. Ilm oli imeline ja veinimõisad nägid muinasjutuliselt ilusad välja!
Usun, et sügisel, kui on saagikoristamise aeg on ka tuurid põnevamad. Kahjuks pidime meie nautima vaid tärkavaid viinamarjade vääte, sest saaki koristatakse sügisel ning septembris olid väädid alles pungas.
MALAARIAKAHTLUSEGA HAIGLASSE
​
Kuna päev oli pilvitu ja meie venituur kestis vaid päeva esimese päeva lootsime, et päeva teisel poolel saame Table Mountainit külastada. Koju jõudes tõusis mul aga palavik ning lisaks olid ka teised sümptomid mida täheldatakse malaaria puhul. Iiveldus, peavalu, malaaria piirkonnas viibimisest oli möödas 7 päeva jne. Minu tervislikku ajalugu arvesse võttes läksime igaks juhuks haiglasse, et malaaria võimalus välistada. Kuna võtsin malaaria ennetamise tablette, siis oli haigestumise võimalus muidugi imeväike aga parem karta kui kahetseda.
Saime ühtlasi teada ka missused on Lõuna-Aafrika tervishoiuteenused. Otsisin Googlest välja parimad haiglad Kaplinnas ning sõitsime ühte mis oli meile kõige lähemal. Tegelikult oleksin pidanud helistama oma ravikindlustus firmasse, et nad suunaksid mind haiglasse mis on nende koostööpartner. Nõnda ei pea kohapeal ise midagi tasuma, vaid haigla ja kindlustusfirma klaarivad arved juba omavahel. Kohapeal kaua ootama ei pidanud, mind võeti kenasti vastu, andsin verd, ootasin 20 minutit ja saime häid uudiseid, et malaariat mul ei ole.
Õnneks oli tegemist ilmselt lihtsalt külmetuse või toidumürgitusega, sest järgmisel päeval oli enesetunne korras.
MEIE HALVIM KOGEMUS LÕUNA-AAFRIKAS
Järgnevaks päevaks lubati aga üsna külma, 9 kraadist ja vihmast ilma. Tegin veidi uurimustööd ja leidsin, et 2.5h sõidu kaugusel asub linnake nimega Citrusdal, kus lubas järgnevaks päevaks soojapügalaid lausa 25 ning pidi olema lauspäike. Cirusdalis on koht nimega The Baths, kus pidid olema naturaalsed kuumaveeallikad ja basseinid. Triadvisorist lugesin tohutult hulgal negatiivseid arvustusi, kuid kuna oli ka palju positiivseid, otsustasime siiski sinna sõita. Sain järjekordselt kinnitust, et negatiivsetel arvustustel on põhjus ning tegemist oli meie kõikide reiside kõige kohutavama kohaga, kus me käinud oleme.
Naturaalsetest basseinidest ei olnud seal juttugi. Oli tõesti 2 betooni valatud ning vetikatega kaetud madalat vanni, kus oli jahe ja poole meetri sügavune vesi. Lisaks kaks täiesti tavalist basseini, millest ühes oli külm vesi ja teises soe. Kogu kompleks oli väga must ja aegunud. Olime seal 20 minutit, mina käisin korraks soojavee basseinis ja Taavi ei tahtnud isegi sinna tulla. See tõesti ei olnud väga kutsuv. Meeletu kloori hais käis üle pea aga basseini pind oli samas ligane. Ilm oli samuti pilves ning meil ei jäänud muud üle kui tagasi koju sõita. Minu poolt mitte just kõige õnnestunum päevaplaan.
KUS SAAB NÄHA HÜLGEID?
​
Oma eelviimasel reisipäeval otsustasime käia ära Kalk Bay's, kuhu soovitas minna üks kohalik neiu, kellega me lennukis tuttavaks saime. Kalk Bay on nimelt see koht kus kalurid hülgeid toidavad ning seetõttu on need merekoerad pidevalt rannas peesitamas. Ilm oli väga tuuline ning Kalk Bay ise asub Fish Hoeki nimelises linnas. Taaskord olid sinna sõites vaated uskumatult ilusad. Tegime mitu peatust ning Taavi filmis drooniga niisama maalilisi kaadreid. Ühel hetkel tundus mulle, et inimesed tee ääres vaatlevad merd põhjusega, sest paistis, et seal on vaal. September on parim aeg vaalavaatluseks. Peatasime auto kinni ning otsustasime asja lähemalt uurida. Taavi otsis drooni välja ning saatis merele ja sealt meie seiklused algasid.
KUIDAS DROONIGA PÕÕSASSE MAANDUDA
Merel paistis tõesti vaal olevat ning me tahtsime teda jäädvustada. Kõik kes drooni lennutanud on, teavad kui kergesti kaob ära perspektiivi tunnetus. Droon on silmaga vaadates justkui seal kus ta olema peaks, kuid tegelikult peaksid sa veel 500m edasi sõitma, et oma sihtmärgi kohale jõuda. Esimesel katsel suutsime jäädvustada surfarit. Siis ei saanud me enam aru kuhu poole peaksime drooni saatma, et ta vaalani jõuaks ning tõime ta tagasi rannariba äärde.
Pika nikerdamise lõpuks jõudsime õigele kohale. Nägime lähedalt vaala ja tema beebit! Vahepeal ühinesid meiega üks isa ja poeg kes vaalade leidmisele samuti kaasa elasid. Saime filmida ja nautida seda majesteetlikku mereelukat umbes minuti, kui droon teatas, et peab kohe koju naasma, sest aku on tühi. Nagu ma mainisin oli väljas väga tuuline. Mina esialgu ei muretsenud üldse, sest tundus, et droon jõuab kenasti tagasi. Meieni lennata oli veel üle kilomeetri kui veateade ütles, et drooni akut jätkub veel 30 sekundiks ning nüüd hakkab ta ise maandumiskohta otsima. Taavi oli paanikas kuna tegemist oli esimese seesuguse kogemusega ning ühel hetkel nägime katuseid ja siis lõpetas droon põõsas...
OPERATSIOON - DROONI PÄÄSTMINE
Hüppasime kiirelt autosse, sest Taavi nägi oma telefonist veel drooni signaali ja asukohta, sõitsime sellel suunal. Jooksime veidi tänavaid läbi, et aru saada kas liigume õigele poole, kuni lõpuks jõudsime justkui allakukkumise asukohta. Kuna paistis, et droon maandus ühe maja aeda lasime kella ning õnnekombel meile vastati. Mul on siiralt hea meel, et kohalikud on niivõrd usaldavad ning lasid võõrad oma aeda sisse, kui me ütlesime, et meie droon vist kukkus teie aeda. Üsna kuritegelikus riigis võiks ju vabalt mõelda, et tegemist on petistega kellel on halvad kavatsused.
Naisterahvast ütles, et kuulis tõesti mingit mürinat ning arvas, et ilmselt oli see naabri muruniiduk. Vaatasime kõikidesse puudesse ja põõstastesse ning lõpuks tundsime maja varikatuse ära, mida nägime enne drooni alla kukkumist. Taavi silmas seejärel ka drooni, mis rippus gimbalit pidi väätide küljes...Õnneks on droonil garantii seesuguste juhtumiste jaoks ning saime selle õnnelikuks õnnetuseks lugeda. Lennutada enam ei saanud aga vähemalt saime drooni kätte.
Edasi võtsime suuna alla Kalk Bay muuli juurde ning esimese hooga tervitas meid üks pontsakas hüljes kes treppidel põõnutas. Kuna üks naine lõikas seal kalu, siis ajas ka hüljes end varsti püsti ning püüdis jaole saada. Jäägid sai ta endale kuid kohe kui naine selja keeras püüdis hüljes veel varastada. Turistidel oli nalja palju! Kõndisime mööda muuli ja nägime erinevaid hülgeid kes kordamööda muulilt vette sulpsasid ning lõunasöögi lootuses tagasi kaldale ronisid.
KUIDAS PÄÄSEDA TABLE MOUNTIN'ILE KIIREMINI
Viimasel päeval oli mul Stellenboschis pildistamine ning kuna me polnud ikka veel Table Mountin'ile saanud minna, siis lootsime, et tagasitulles on Kaplinnas selge taevas. Õnneks ka oli. Riskisime ning sõitsime mäe cable cari sissepääsule üsna lähedale, kuigi kõikjal hoiatati, et tavaliselt parkimiskohtasid kõrgemal ei ole. Kuna mägi oli halva ilma tõttu 2 päeva suletud olnud, siis oli rahvast ka väga palju. Taavi viis mind sissepääsule nii lähedale kui sai ning sõitis ise tagasi ühe parkimiskohani mida me paarkümmend meetri tagasipool silmasime.
Mäe sissepääsu juures oli mitu järjekorda. Esimene järjekord oli pileti ostmise järjekorda saamise järjekord, seejärel pileti järjekord ning seejärel järjekord kaabelautoni. Ühesõnaga ootamist paari tunni jagu.
Õnneks oli kohapeal tasuta Wi-Fi ning kõikjal sildid mis soovitasid kaabelauto piletid internetist ära osta. Süsteem toimis nagu valatud ning kui Taavi 5 minuti pärast kohale jõudis, olid mul piletid olemas ning saime otse kaabelauto järjekorda suunduda. Läks aega ca 30 minutit, et kaabelautoni jõuda ja teekond mäe tippu võis alata. Säästsime 1.5h!
Kuna me kiirustasime mäele tulekuga unustasin kampsuni autosse ning mul oli seljas üsna õhuke mantel. Ilm tipus oli tõesti külm. Seega soovitan igal ajal sinna pikad ja soojad riided kaasa võtta, isegi kui all on ilm soe, on mägi ikka tuuline.
KES ON ELEVANDI LÄHIM SUGULANE LOOMARIIGIS?
Vaated Table Mountain'ilt on võrratud! Meie jaoks kindlasti üks ilusaim mälestus Kaplinnast. Kõndisime seal pikalt ringi, ühte ja teise suunda, kuni silmasime ühte kassisuurust närilist. Mina olin väga elevil, sest polnud Rock Dassi't (või Rock Hyrax'it) varem näinud. Leidub neid ju ainult Aafrikas ja Lähis-Idas. Need pisikesed närilised on üllatuslikult Aafika elevandi kõige lähemad sugulased! Välja arvatud muidugi suurus. Rock Dassi'dele meeldib peesitada päikese käes suurtel kividel kas hommikul, või hilisel pärastlõunal. Umbes kella viie paiku õhtul nägimegi esimest tegelast, hakkasime tagasi kõndima, et alla sõita ja nägime esialgu ühte, siis teist, kolmandat ning lõpuks lugesin kokku 11 Rock Dassi't!. Ma olin nii elevil, et ei suutnud oma silmi uskuda. Nad ei olnud üldse kartlikud, sõid rahulikult põõsaid ja lubasid ennast turistidel pildistada. Veetsime neid vaadeldes ja pildistades ikka päris kaua aega! Taavi oli taaskord väga kannatlik ja paistis ka neid loomi nautivat.
Lõpuks kui mõtlesime alla minna oli järjekord mitusada meetrit ning meie olime juba täiesti läbikülmunud. Otsustasime, et joome kohvikus teed, sööme kooki, soojendame ennast ning läheme uuele katsele. Kahjuks järjekord vähenenud ei olnud ning meil kulus 40 minutit, et väljast liftini saada. Selleks ajaks olin mina juba külmast kange.
KUI MA SAAKSIN UUESTI KAPLINNA KÜLASTADA, MIDA MA TEEKSIN TEISITI?
Kuigi lennukisse läksin juba tugeva nohuga, olen tõeliselt õnnelik, et me Table Mountain'i tipus saime ära käia.
Ainus mida ma oleksin ise soovinud teisiti teha ja soovitaksin ka teistele, on võimalus mäe tippu jalgsi üles minna. Valikus on erineva raskustastmega matkad ning kui varuda endale ca 1,5 kuni 2h on võimalik saada topelt äge elamus. Meile pani piirangud pidev pilvine ilm, siis kui meil oli aega ei olnud ilma ning kahjuks matka plaan läks seetõttu luhta.
​
Üldjoontes oli Kaplinn tore, kuid kui ma saaksin uuesti valida, siis läheksin sinna kindlasti suvisel ajal ning septembrikuus oleksin hoopis kogu puhkuse safaril veetnud. Kaplinna on tõesti palju kiidetud, kuid kuna mina eelistan reisidel linnale alati loodust ja pisemaid maapiirkondi, siis ma ei saaks öelda, et ma Kaplinna tagasi kipuksin. Mõtlesime ka Taaviga sellele, et miks meile seal nii väga ei meeldinud. Võibolla oli nädal liiga pikk aeg ning võibolla oleksime pidanud esialgu Kaplinnas käima ning seejärel safarile minema, sest safari retke on üsna raske üle trumbata. Kuid suvisel ajal on seal kindlasti toredam, ei pea mõtlema pidevalt sellele kas sul hakkab väljas külm ning missugune ilm parajasti on. Vaadaa on seal aga tõesti palju!